Suur vend valvab sind (Orwell „1984“)
Nii mõtled, kui seisad Vabaduse väljakul ja vaatad
teleriekraanilt keskerakondlikke reklaame. Õõvatekitav jõnks käib kõhust läbi,
kui silmad Sõle tänava munitsipaalhoone fassaadil Partei juhi klooni, kes sulle
ujulat lubab. Ehk püstitatakse sinna salaja hoopis Tõeministeerium, mine tea. On
ju Partei juht selgesõnaliselt esile tõstnud, et „Alati tuleb tõtt rääkida ja
võib-olla see eristabki teda mõnedest teistest Eesti poliitikutest“.
Kõik, mida Partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisiti kui Partei silmade läbi. Selleks on Parteil isiklik telekanal, linnarahva eest trükitavad plakatid, paberväljaanded, venekeelses kanalis PBK poole miljoni euro eest ostetav ajupesuaeg. Vihkamise minutid, mida kasutatakse erinevate rahvusgruppide teineteise vastu õhutamiseks.
Linnajuhtimine on Parteil üles ehitatud lojaalsete kamraadide võrgustikule, keda on tõenäoliselt käideldud lõputu demagoogiaga nõnda, et tulemuseks on orwellilik õõnsus: „Te ei ole enam iial võimeline tundma, mis on armastus, või sõprus, või elurõõm, või naer, või uudishimu, või julgus, või ausus. Te olete seest õõnes. Me pigistame teid tühjaks ja täidame siis iseendaga.“
Nõnda ei olegi mingit häbitunnet Parteitelevisiooni peatoimetajal, kes on eelkirjeldatud tegevuse kurb tulemus, kui ta sotsiaalmeedia veergudel deklareerib järgmist: „Reformierakond valetab teadlikult, aga Keskerakond teadmatusest“ (lasteaiakohtade loomise arvudega mängides arvan siiski, et pigem korrigeeritakse prognoose, nagu muiste, et saaks tavakohaselt väita, nagu oleks plaani vaat et ületatudki) ning nendib, et „Valitsus tuleb kõrvaldada. Ainsana suudab seda täna Keskerakond.“ Jah, Parteitelevisiooni peatoimetaja näib julgelt austavat kolme olulist loosungit: sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.
Isemõtlemise eest saab Parteis karistada kas üleriigilise valimisnimekirja tagumisse otsa paigutamisega või Parteist väljaheitmisega, ka töökohakaotusega. Sest on ju toime pandud mõtteroim.
Ivo Rull viitab õigesti, et tegelikult meie tänaste Tallinna pahalaste kirumine toob neile pelgalt tähelepanu juurde ja selle külma kalkulatsiooniga oma sigadusi ka korda saadetakse. Vajalik on ju igasugune tähelepanu, märtri etendamine, et vaadake, kuidas meid kõik kiusavad ja struktuurides on kallutatud jõud. Meie andsime teile kiriku, teie andke meil nüüd vastu oma hääled ja mõistus.
„Kuni nad pole teadlikuks saanud, ei hakka nad mingil juhul mässama,“ kirjutas Orwelli teose peategelane Winston oma päevikusse. Kuid meie ju oleme teadlikud! Leheveerud on täis arvamusartikleid ja sotsiaalmeedia kommentaare, mis üheselt mõistavad hukka Partei tegevuse ja mõtlemisvõimetu armee kasvatamise. Kui arvajad kätte võtaksid, võiksid nad ehk Partei pihuks ja põrmuks teha. Paraku aga kuuleme üleskutseid stiilis „kodanikud, ärge kandideerige“.
Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli. Kui see on võimalik, tuleb kõik muu iseenesest. Palju on meie inimestes seda vabadust?
Artikli kirjutamist lõpetades tunnen, et olen sooritanud mõtteroima. Vahest isegi mitu. Aga õnneks ei kuulu ma Parteisse. Olen vaba.
Kõik, mida Partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisiti kui Partei silmade läbi. Selleks on Parteil isiklik telekanal, linnarahva eest trükitavad plakatid, paberväljaanded, venekeelses kanalis PBK poole miljoni euro eest ostetav ajupesuaeg. Vihkamise minutid, mida kasutatakse erinevate rahvusgruppide teineteise vastu õhutamiseks.
Linnajuhtimine on Parteil üles ehitatud lojaalsete kamraadide võrgustikule, keda on tõenäoliselt käideldud lõputu demagoogiaga nõnda, et tulemuseks on orwellilik õõnsus: „Te ei ole enam iial võimeline tundma, mis on armastus, või sõprus, või elurõõm, või naer, või uudishimu, või julgus, või ausus. Te olete seest õõnes. Me pigistame teid tühjaks ja täidame siis iseendaga.“
Nõnda ei olegi mingit häbitunnet Parteitelevisiooni peatoimetajal, kes on eelkirjeldatud tegevuse kurb tulemus, kui ta sotsiaalmeedia veergudel deklareerib järgmist: „Reformierakond valetab teadlikult, aga Keskerakond teadmatusest“ (lasteaiakohtade loomise arvudega mängides arvan siiski, et pigem korrigeeritakse prognoose, nagu muiste, et saaks tavakohaselt väita, nagu oleks plaani vaat et ületatudki) ning nendib, et „Valitsus tuleb kõrvaldada. Ainsana suudab seda täna Keskerakond.“ Jah, Parteitelevisiooni peatoimetaja näib julgelt austavat kolme olulist loosungit: sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.
Isemõtlemise eest saab Parteis karistada kas üleriigilise valimisnimekirja tagumisse otsa paigutamisega või Parteist väljaheitmisega, ka töökohakaotusega. Sest on ju toime pandud mõtteroim.
Ivo Rull viitab õigesti, et tegelikult meie tänaste Tallinna pahalaste kirumine toob neile pelgalt tähelepanu juurde ja selle külma kalkulatsiooniga oma sigadusi ka korda saadetakse. Vajalik on ju igasugune tähelepanu, märtri etendamine, et vaadake, kuidas meid kõik kiusavad ja struktuurides on kallutatud jõud. Meie andsime teile kiriku, teie andke meil nüüd vastu oma hääled ja mõistus.
„Kuni nad pole teadlikuks saanud, ei hakka nad mingil juhul mässama,“ kirjutas Orwelli teose peategelane Winston oma päevikusse. Kuid meie ju oleme teadlikud! Leheveerud on täis arvamusartikleid ja sotsiaalmeedia kommentaare, mis üheselt mõistavad hukka Partei tegevuse ja mõtlemisvõimetu armee kasvatamise. Kui arvajad kätte võtaksid, võiksid nad ehk Partei pihuks ja põrmuks teha. Paraku aga kuuleme üleskutseid stiilis „kodanikud, ärge kandideerige“.
Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli. Kui see on võimalik, tuleb kõik muu iseenesest. Palju on meie inimestes seda vabadust?
Artikli kirjutamist lõpetades tunnen, et olen sooritanud mõtteroima. Vahest isegi mitu. Aga õnneks ei kuulu ma Parteisse. Olen vaba.
Kommentaarid
Postita kommentaar