Me ju ei taha, et otsustataks meie eest!

(Kõne Hirvepargis 23. augustil 2013)

Head kaaslased,

täna meenutame siin Molotovi-Ribbentropi pakti ning traagilisi tagajärgi, mida see Balti rahvastele tõi. Meie eest tehti otsus tagaselja ja pidime selle eest maksma kallist hinda. 

Kas soovime nüüd, kui oleme vabad ise otsustama, et keegi teeks seda meie eest? Nõnda, et lööme käega, ja loobume valima minemast, sest midagi ei muutu ju nagunii?

Kahjuks loen meediast sageli artikleid, kus soovitatakse Tallinna kohalike omavalitsuste valimisel mitte hääletada nn väikeste jõudude poolt, vaid valida pragmatismi tee ning loota, et vaid keegi suur ja võimas astub senisele kivistunud ja korrumpeerunud võimule vastu. 

Kuid kas see on õige tee? Valida pragmatism? Kuhu jäävad ideaalid ja väärtused? Kuhu jääb usk muutuste võimalikkusesse? Sellesse, et väike piisk uuristab lõpuks kivisse augu, vaja on vaid järjekindlust? 

Mina usun, et tähtis on jääda oma põhimõtetele kindlaks ka siis, kui tundub, et neid kaitstes jääd vähemusse või piltlikult öeldes jooksed peaga vastu seina. Oma rumaluse vabandus ei saa ja ei tohi olla, et teised teevad ka – väärtustest kinnipidamine on väärt enamat kui neist loobumisel saavutatav võimalik lühiajaline edu. 

Oleme liialt tihti näinud seniste parteide koalitsioone, mis vaevalt ühistele väärtustele tuginevad. Ikka kipub olema nende sobingute taga kalkulatsioon, kes millist kasu lõikab. Inimesed, kes on valimas käinud, ei saa hiljem enam aru, mille poolt nad õigupoolest hääle andsid ning järgmine kord sõna sekka öelda on paraku alles neli aastat hiljem. 

Pole nõnda imeks pandav, et kodanikud on rahulolematud ja et 41% valijaist ei tea, millise jõu ja isiku eest oma ristike sedelile kanda. Sest kuigi tol hetkel arvutiekraani taga või valimiskabiinis tundub, et otsustad midagi, tehakse otsused sinu elu edasise käekäigu eest linnakodanikuna hoopis ühe mehe kabinetis. Kabinetivaikuses, kui just parteitelevisioon taustaks ei mängi. Otsuseid põhjendatakse sõnadega „aga meil on ju mandaat“. 

Küsin taas, kas me soovime, et meie eest otsustataks? Või soovime avatumat, kaasavamat ja läbipaistvamat juhtimisstiili? Kas soovime sellist kaasamist, mis arvestab kohalike kogukondade soovide ja vajadustega või pseudoküsitlusi, mille jah-vastus on ette suunatud? Kas soovime, et meie eest otsustaks juhile lojaalne nukuteater või tahaksime linna juhtima professionaale, kelle kompetentside hulgas pole pelgalt oskus kirjutada sapiseid internetikommentaare ja oma plakateid munitsipaalhoonete seintele kleepida?

Mina usun muutuste võimalikkusesse. Aga kindlasti mitte pragmatismi kaudu. Usun sellesse, et muutused on meie endi kätes. Peame küsima, nõudma, osalema, kogunema, arutama, kirjutama, kõnesid pidama. Peame kandideerima ja kindlasti peame valima minema!

Valige neid, kellel on väärtused paigas. Neid, kes teavad, et lastesse investeerimine on kordades olulisem propagandaeelarve paisutamisest. Neid, kelle sooviks on luua parem elukeskkond linnarahvale ja mitte vaid iseendale. Neid, kes teiega kokkulepitut parema diili saamise nimel ei reeda. Neid, kelle jaoks lubadus on see, millest kinni peetakse.

Mõelgem, kas parem on valida tuntud peibutusparti, kellest ette teada, et ta volikogu töös osalema ei hakka või näiteks oma kogukonnas aktiivset Toomast, kes on võidelnud teile kätte kauaoodatud kergliiklusteega kodutänava? Ärge laske end hirmutada vilunud poliitikute demagoogial ja järgige oma ideaale ning põhimõtteid. 

Head kaaslased, ärme lase endi eest otsustada, otsustame üheskoos muutuste kasuks!