Muusikast, naeratusest, detailidest, korraarmastusest, keelekasutusest

(Kirjeldan blogis minuga seotud või minu jaoks olulisi inimesi, sündmuseid, asju ja omadusi. Vol 2)

Muusikast

Võin kuulata Beethovenist ja Griegist kuni Armin van Buureni ja Lana del Reyni. Teinekord võib hea lugu päästa päeva. Tähendusrikas lugu minu elus on näiteks Queeni „Breakthru“, mis kostis taksoraadiost, kui sünnitushaiglasse sõitsin. Üles kasvasin Eesti popmuusika, Mireille Mathieu ja ABBA saatel. Laulsin kunagi Ellerheina kooris. Pärast mandlioperatsiooni aastal 2000 mul enam nii hea hääl ei ole, aga omaette laulan teinekord ikka, Ruja ja Rannapi laule näiteks. Vahel mõtlen, et keegi võiks mind kitarril saata ja laulaks sõpradega kuskil lõkke ääres. Mul on esinemishirm, aga küllap ma sellest üle saaks tahte korral. Hetkel kuulan: Clean Bandit – „Dust Clears“.

Naeratusest

Mind rabavad võluvad naeratused. Olen mitmele inimesele teinud nende naeratuse kohta komplimendi ilma igasuguste tagamõteteta. Aga särav naeratus lihtsalt on nii ilus! Eesti ühel kuulsamal Urmol on näiteks selline naeratus. Või mu abikaasa vennal :) See naeratuse hetk paneb terve ruumi särama. Selliste inimestega on hea koos olla. Ilusa naeratuse tagab muidugi ka korralik hambarivi, nõnda kavatsen kindlasti oma pojale breketeid soovitada, et ka tema saaks tulevikus naeratusega rabada.

Detailidest

Ma märkan detaile ja olen sellepärast ehk keeruline kaaslane. Kui inimene siseneb ruumi, vaatan tema rõivastust, stiili, tegelikult kõike, sokipuhtusest kuni soenguni. Vaatan inimese kõnnakut, kehakeelt, kombeid, etiketist kinnipidamist. Märkan, kui küüned on lõikamata. See kõik moodustab terviku. Minu ülitundlik visuaalne taju kindlasti mõnevõrra raskendab inimestega suhtlemist. Aga mitte alati, põhiline on ikkagi isiksus. Detailide ja sümbolite märkamine tekitab ka liigseid tõlgendusi, näiteks mõtlen, kas mulle toodi neli valget roosi sümboolse tähenduse ja kindla sõnumiga või oli see juhuslik valik.

Korraarmastusest

Jah, minu koristamisjutud on legendaarsed. Kolm korda nädalas 81 ruutmeetrit. Aga mulle ei meeldi, kui mulle satub midagi talla alla! Ja osa korterist pole mõtet teha, sest mustus levib muidugi kohe puhtasse piirkonda. Tegelikult olen tagasi tõmmanud, sest aega ei ole enam nii palju. Küll aga märkan, kui kellegi seinal on pildid viltu, panen lauakatted paralleelselt lauaservaga ja perekond vaatab mind hämminguga, kui nende järelt diivanipatju kloppimas ja ritta seadmas käin. Asjad olgu rivis ja korras ja puhtad. Plekk minu riietel? Ei! Mul oleks vaja rohkem kappe ja riiuleid, et saaksin võimalikult palju asju silma alt ära panna. Asjade paljusus väsitab mind ja püüan neid kohti vältida, kus on palju asju laokil.

Keelekasutusest

Siin on jälle koht, kus mind võidakse väga lihtsasti valesti mõista. Kuna minu sõnavara on küllalt omapärane. Võin nt öelda, et „konutame diivaninurgas“ ja mõelda selle all armsat kaisutamist, kuigi see ju nõnda ei kõla. Võin öelda, et miski „redutab sahtlis“, kuigi vaevalt asjad sahtlis redutamisega tegelevad. Võin öelda millegi kohta, et see on „tõeliselt õudne“ ja mõelda tegelikult seda, et saaks ja võiks natuke paremini. Mu sõbrad ja pere on ammu harjunud, et räägin omapäraselt, küll võin tekitada segadust inimestes, kes tunnevad mind vähem kui aasta-paar.