Lingvistiline pragmaatika igapäevases perekonnaelus (essee semiootikas 2010)

Lingvistiline pragmaatika on keeleteaduse haru, mis tegeleb keeleliste tähenduste väljendamise ja mõistmisega eri olukordades. Kõige laiemalt on pragmaatika igasuguste tähendusega seotud keeleliste nähtuste kirjeldamine, nii et arvestatakse seda,

(1) kes, kus, miks ja millal midagi ütles või kirjutas ja

(2) kuidas öeldust aru saadi.

Traditsiooniliselt kujutletakse keelt abstraktse süsteemina, mis on teatud viisil olemas ka ilma kõneleja, kuulaja ja suhtlussituatsioonita. Nii on eesti keeles teatud hulk sõnu, millel on olukorrast sõltumatu tähendus. Vastasel juhul poleks näiteks võimalik koostada sõnaraamatut. See teadmine on eelduseks, et eristada pragmaatikat muust keeleteadusest.

Termin pragmaatika lähtub semiootikast. Juba Charles Peirce, semiootika üks rajajaid, eristas märkide uurimises kolme aspekti:

 (1) süntaktikat, mis uurib märkide omavahelisi suhteid (juured üldjoontes grammatikas);

 (2) semantikat, mis uurib märkide ja nendega tähistatava tegelikkuse suhteid (juured loogikas);

 (3) pragmaatikat, mis uurib märkide ja nende kasutajate (autori ja adressaadi) vahelisi suhteid (juured retoorikas).

Charles Peirce oli Ameerika loogik, kelle tööd rajasid 20. sajandi esimesel poolel kaasaegse semiootika alused. Peirce’i lähteseisukohaks oli, et loogilised uurimised peaksid eelkõige olema suunatud suhtlemises tarvitatavate märkide tundmaõppimisele, sest nende abil vahetavad inimesed mõtteid välismaailma kohta.

Sõnadest moodustatakse lauseid, millel on samuti oma tähendus ja millest me saame aru, ilma et teaksime, mis olukorras nad on moodustatud.

Auto ei lähe käima  – mingit sorti liiklusvahendi kohta väidetakse, et selle mootorit ei ole võimalik käivitada.

Samas ei oska me suhtlussituatsiooni teadmata öelda, mis autost on jutt ja miks oli kõnelejal vaja sellist teavet edastada – meil puudub pragmaatiline informatsioon. 

Traditsioonilised pragmaatika uurimisteemad ongi viitamise ja kõneakti sooritamise seaduspärasused. Lause märgendi kasutamine kindlatel tingimustel on kõneakt ja kõneaktid on põhilised või minimaalsed lingvistilise kommunikatsiooni ühikud.

Viitesuhted ehk referentsiaalsed suhted määravad, millist autot kõigi olemasolevate ja kujutletud autode hulgast siin mõeldakse.

Kõneaktiteooria ehk kõneteoteooria tegeleb sellega, miks kõneleja midagi ütleb, mida ta sellega taotleb, kuidas temast aru saadakse ja kuidas tema soovide kohaselt käitutakse.

Edukustingimused Searle’i järgi: 1) kõneakti propositsionaalne sisu, 2) eeltingimused, 3) siirustingimused, 4) kommunikatiivne taotlus, intentsioon.

Näide: Siin on nii umbne!

Süntaktiline tasand: siin on kohamäärus, on on öeldis, umbne on öeldistäide ja nii on rõhumäärus.

Semantiline tasand: siin tähendab kõnelemise kohta, on tähendab, et midagi eksisteerib, nii tähendab määra. Ja umbne tähendab et õhk ei ole värske.

Pragmaatiline tasand on seotud kontekstuaalse taustaga, st sellega, kus kõneakt toimus, kas läheduses on aken või ventilaator, kas kõnetatav on võimeline avama akent või tööle panema ventilaatorit. Kõigest sellest lähtuvalt võib ühe ja sama lausungi pragmaatiline tähendus erineda üsna suurel määral, see võib olla : (1) palve kuulajale aken avada, (2) teade kaaslasele, et kõneleja läheb nüüd ja avab akna, (3) ettepanek mitte jääda sellesse paika, näiteks kohvikusse jne.

Ehkki pragmaatika selline määratlus peab paika praegugi, ei saa öelda, et tänapäeva keelelise suhtlemise pragmaatika oleks ka sisulises mõttes semiootika ideede loogiline edasiarendus. Pigem on pragmaatika lähted hoopis tihedamalt seotud loomuliku inimkeelega, keelefilosoofiaga, keele loogiliste, psühholoogiliste ja sotsioloogiliste uuringutega ning lõpuks lingvistika endaga.

Protsessidele, mis on lõpuks viinud pragmaatikale tänapäevases mõttes, pandi alus 1970-ndate alguses. Lingvistid – generatiivse lähenemise uue põlvkonna esindajad George Lakoff, John Ross jt näitasid, kuidas mitmeid keelelise suhtlemisega (s.o mitte grammatika ega sõnastikuga) seostuvaid nähtusi on võimalik kirjeldada lingvistikas.

Niisugused pragmaatikakesksed mõisted nagu presupositsioon, kõneaktid ja suhtlusprintsiibid ning -maksiimid on lingivistid üle võtnud loogikutelt ja filosoofidelt (algul suhtuti neisse kui semantika edasiarendusse).

Keeleteaduses on pragmaatikasse suhtutud põhiliselt kahte moodi. Enamiku jaoks oli pragmaatika suhteliselt ähmane ja piiritlemata ala, mille alla võis lükata kõik sellised keelenähtused, mille käsitlemisega ei saadud üldaktsepteeritud meetodite abil hakkama. Teine lähenemine oli formaalloogiline ja enamik selle suuna töid kuulubki pigem loogikasse kui lingvistikasse.

Näiteks Richard Montague tuli välja definitsiooniga, et pragmaatika tegeleb selliste väljendustega, mis refereerivad, s.o osutavad keelekasutajatele, nagu näiteks asesõnad ehk deiktilised väljendid. Selline huvi tulenes lausetest, mida traditsioonilise loogikaga ei saanud hästi seletada.

Mina olen Evelin Ilves. Evelin Ilves on naine. Järelikult, mina olen naine.

Siin ei piisa sellest, et eeldused oleks õiged. Selleks et järeldus oleks õige, peab kõnelejaks olema sama isik, kes esimeses lauses.

Märgati, et loomulikes keeltes on nii palju deiksist, et semantikale ruumi ei jääks – kogu keelekirjeldus oleks vaid süntaks ja pragmaatika. Et jaotus süntaks–semantika–pragmaatika oleks ka keeleteaduses kasulik, tuli pragmaatikale keeleteaduse jaoks leida pisut teise mahuga tähendus.

Koostööprintsiip, Grice’i maksiimid ja implikatuurid

Kõnelejatähendus ei pruugi keelelise tähendusega kokku langeda. Näiteks lause “Kurk kuivab” tähendab keeleliselt ainult teatud asjade seisu; selle kõnelejatähendus aga võib olla, et kõnelejale juua toodaks.

Artiklis “Logic and Conversation” lähtub Grice sellise tähenduste lahknemise faktist. Ta seletab seda koostööprintsiibi ehk kooperatiivsusprintsiibiga: kuulaja eeldab, et kõneleja ütleb kõige kasulikuma asja, mis ta suudab, ning teeb seda kõige abivalmimal moel, rääkides nii tõele vastavat, informatiivset, asjakohast ja arusaadavat juttu kui võimalik. Koostööprintsiip kõlab: tee oma panus vestlusesse selliseks, nagu lausungi hetkel nõuab vestluse eesmärk või suund.

Eeldusel, et järgitakse koostööprintsiipi, on kuulajal võimalik aru saada, mida kõneleja tegelikult öelda tahab: välistatakse võimalus, et ta pole abivalmis, ning tõlgendatakse tema juttu vastavalt sellele: kui lausungi tavalise tähenduse korral ilmselt oleks tegu koostööprintsiibi rikkumisega, siis on kõneleja nähtavasti tahtnud mõista anda midagi muud.

Täpsemalt eristab Grice (Kanti kategooriate süsteemile vihjates) nelja tüüpi maksiime. Kvantiteedimaksiimide kohaselt peab panus vestlusse olema nii informatiivne kui võimalik, kuid mitte informatiivsem kui vajalik. Kvaliteedimaksiimid tulenevad supermaksiimist: “Püüa teha nii, et sinu panus oleks tõene”. Suhtemaksiimid piirduvad ühega: “Ole asjakohane”. Moodusemaksiimide supermaksiim on: “Ole arusaadav”.

Seda seletab Grice implikatuuri (konventsionaalne implikatuur ja vestlusimplikatuur) mõiste abil. Üldistatud vestluse implikatuuriga on tegemist juhul, kui väljend “implikeerib” või “implikateerib” (implicates; tähtis on eristus loogilisest implikatsioonist, implitseerimisest) tavapäraselt midagi. Näiteks “ma murdsin luu” implikateerib, et ma murdsin oma luu ning “mul on õde” implikateerib, et mul on ainult üks õde.

Teistel juhtudel (partikulariseeritud vestlusimplikatuuri) korral implikateerib öeldu midagi ainult teatud kontekstis. Näiteks “Tal on kena käekiri” öelduna üliõpilase kohta implikateerib, et tegu on halva üliõpilasega, ainult juhul, kui see on ainus lause iseloomustuses. Sellisel juhul viitab see, et muud head üliõpilase kohta öelda polegi.

Konventsionaalse implikatuuri korral ei tulene kõnelejatähenduse ja lausetähenduse erinevus erinevusest propositsioonides, näiteks “Ta on vaene, aga aus”: see lause on tõene parajasti siis, kui on tõene “Ta on vaene ja aus”, ometi juhib see lause tähelepanu vaesuse ja aususe vahelisele kontrastile.

Grice toob näitena kõneluse:

A: Mul on bensiin otsakorral.

B: Nurga taga peatänaval on bensiinijaam.

B lausest ei järeldu loogiliselt, et bensiinijaam on lahti. Ent mooduse- ja kvaliteedimaksiimist lähtudes järeldab A, et B-l on põhjust uskuda, et bensiinijaam on lahti, sest muidu poleks B repliik asjakohane ega tõesusele püüdlev. B repliik implikateerib, et bensiinijaam on lahti.

Vestlusimplikatuure (erinevalt loogilistest järeldustest ja semantilistest eeldustest) saab tühistada. Näiteks ülaltoodud näites oleks B võinud lisada: “aga ma ei tea, kas see on lahti.”

Kõnelejatähenduse ja keelelise tähenduse eristamine võimaldas Grice’il välja tulla tavakeelefilosoofiale omasest tähenduse ja tarvituse samastamisest, mis viis näiteks väiteni, et uskumisest järeldub mitteteadmine (Grice järgi uskumisest kõnelemine üksnes implikateerib mitteteadmist). Grice’i “modifitseeritud Occami printsiibi[1]” järgi ei tohi tähendusi vajaduseta rohkendada. Selle asemel tuleb vahet teha tähenduse ja kasutuse, semantika ja pragmaatika vahel.

Eriti tuntud on Grice'i väide, et kindlas kõneviisis tingimuslausetes tähendab “kui ... siis” materiaalset implikatsiooni. Tähenduse näivat erinevust seletab ta implikatuuriga, mis selliste lausetega enamasti kaasas käib. Nimelt, kui kõneleja teab, et A on väär, siis ta ei tohiks öelda A → B, sest lihtsam on A-d eitada; kui ta teab, et B on tõene, peaks ta eelistama öelda, et B; ja kui ta teab, et A on väär ja B on tõene, siis ta peaks eitama A-d ja väitma B-d, sest nii on lihtsam. Seega on tingimuslause sobiv ainult juhul, kui kõneleja ei tea A ega B tõeväärtust, kuid tal on alust arvata, et kui A on tõene, siis ka B on tõene.

Pragmaatika eesmärgiks on inimese kui suhtluseksperdi teadmiste ja oskuste modelleerimine. Inimsuhtlemise üksiseloomulikumaid jooni on, et suhtluses kasutatud keeleväljendite mõte ei pruugi ühtida nende otsese, vahetult väljendatud tähendusega, nende semantilise sisuga. Kõneleja võib oma pöördumisega silmas pidada hoopis kindlal viisil modifitseeritud sisu, nimetagem seda sisu pragmaatiliseks mõtteks. Seejuures arvab kõneleja, et väljendi vastuvõtja saab pragmaatilisest mõttest aru ning reageerib just nimelt sellele, mitte väljendi otsesele semantilisele sisule.

Kõneaktide mõistatused elukaaslaste vahel

Igapäevases paarisuhtluses tuleb sageli ette, et räägitakse teineteisest mööda, kõnelejatähendus ei lange keelelise tähendusega kokku. Tavaliselt otsivad psühholoogid põhjuseid sügavamalt, kuni sinnamaani välja, et väidetakse naised pärinevat Veenusel ja mehed Marsilt ning seetõttu ehk ei pruukivatki teineteisemõistmist saabuda. Samas kui igapäevasuhtluses tegeleme me suhtlemisel äärmiselt palju eelkõige koostööprintsiibi rikkumisega ja eeldame, et see, mida me ütleme peab tingimata kaasa tooma meile meeldivad tagajärjed.

Me ei kuule, ei kuula üksteist. Ei oska vajadusi väljendada nii, et nad jõuaksid kaaslaseni. Eelkõige ei pruugi me ise oma tõelisi vajadusi endale teadvustada ega oska nendest rääkida. Või kui teadvustame, mida tahame, siis valime selle väljendamiseks valed vahendid ning meie suhtlemisviis tekitab partneris pigem vastupanu. Kui partner teist aru ei saa, küsige endalt, kas te väljendate ennast piisavalt hästi. Ja kui te oma partnerist aru ei saa, siis küsige endalt, kas te ikkagi tahate kuulda, mis tal teile öelda on. Järgmine samm aga on osata ridade vahelt lugeda, mõista, mida partner tegelikult tahab teile öelda, milline vajadus on tema sõnade taga.

Mehed reeglina armastavad, kui neile öeldakse asju otse, kulutamata liialt aega sellele, et analüüsida, kas sõnade taga oli veel midagi, kas ridade vahelt tulnuks ka lugeda. Naised seevastu armastavad rohkem “ümber nurga” ja “läbi lillede” öelda ning koostööprintsiipi ongi rikutud.

Konfliktid tekivad eeldusest, et teine inimene käitub vastavalt meie ootustele. Öeldu tähendus ei ole sõnades, vaid tähenduse loovad inimesed. Igaüks mõtleb, et tema tähendus on õige ja omas kontekstis neil on õigus. Teise inimese mõistmine seisneb tema sõnumile tähenduse andmises.

2010. aastal sõlmiti Eestis 5066 abielu ja lahutati 2989 korral. Kuid miks nii palju perekondi laguneb? Tavalisemaks põhjuseks on suhtlemisprobleemid. Paljud abielud lagunevad, sest kaaslased ei suuda teineteisega oma tunnetest, soovidest, vajadustest, ootustest rääkida. Selle asemel peidetakse pea liiva alla, mängitakse “pilt on, häält ei ole” mängu ja purjetatakse vaikides lahutuse poole.

Lähtudes Gary Chapmani raamatust “Armastuse viis keelt” (raamatut on müüdud üle kuue miljoni koopia inglise keeles ja on tõlgitud 38 keelde), oleks armastusel justkui viis võimalikku väljendamisviisi. Need on: tunnustussõnad, ühine kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimise kunst ja füüsilise puudutuse keel. Chapman kirjeldab oma raamatus erinevaid juhtumeid, kus üksteisest pole aru saadud, räägitakse erinevat armastuse keelt. Tema hinnangul on abielu väga lihtne hoida ja end armastatuna tunda, kui vaid õppida ära kaaslase esmane armastuskeel. Mis muud seegi on, kui märkide lugemine ja nende õige tõlgendamine, st kaaslase vajaduste mõistmine, ilma et kaaslane peaks kõik piltlikult öeldes puust ette ja punaseks tegema. 

Kõneaktiteooriale tuginedes peaksime omavahelises kommunikatsioonis enam keskenduma sellele, miks kaaslane midagi ütleb, mida ta sellega taotleb, kuidas tema soovide kohaselt käituda. Kõneaktiteooria põhiväide kõlab: igal lausungil on kolm tasandit. 

Lõin järgmised näited igapäevaelule tuginedes (st mida naine võib vihjamisi öelda ja võimalikud soovimatud reageeringud) ning Chapmani armastuse keelte järgi.

Soov kvaliteetaja järele

A: Kinos jookseb praegu mu lemmiknäitlejaga film!

B: Kes su lemmiknäitleja on?

Lokutiivne akt – see, mida öeldakse.

Illokutiivne jõud – lausungi eesmärk ehk see, mida saavutada tahetakse.

Perlokutiivne efekt – see, mis mõju sõnadel on.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane viiks ta kinno. Kui B mõistis A soovi kvaliteetaja järele ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt ühine kinnominemine. B vastusest aga ei järeldu, et kinnominek toimuks.

A: Pole ammu restoranis käinud.

B: Pole jah. Kallis lõbu ju.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane viiks ta restorani. Kui B mõistis A soovi kvaliteetaja järele ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt restorani minemine. B vastusest aga ei järeldu, et restorani minekuks soovi oleks.

A: Ma olen nädalavahetusel vaba!

B: Tore, siis saad rahulikult koristada.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kuna sel nädalavahetusel ei pea ta tööd tegema, võiks midagi koos teha, oodates vestluspartnerilt ettepanekuid. Perlokutiivne efekt oleks siis seega millegi koostegemine, mida kaaslane algatab. Selle asemel aga näidatakse A-le koht kätte.

Soov kingituste järele

A: Mu käekott on juba nii kulunud.

B: Peaasi et auku sees pole.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et B võtaks seda arvesse ja kingiks talle uue käekoti, eriti kui taustaks on kontekst, et eelmised käekotid on B A-le kinkinud. Ehk et perlokutiivne efekt oleks käekoti kingikssaamine. B aga vastab pigem irooniliselt.

A: Naabrinaisele toodi täna ilusad lilled.

B: Mine osta Balti jaama putkast omale ka.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane kingiks talle lilli. Kui B mõistis A soovi lilli saada ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt lillede saamine. B vastusest võib aga välja lugeda, et lillede toomist lähiajal ei järgne.

A: Mul hakkab lõhnaõli otsa saama.

B: Mul samuti.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane kingiks talle uue lõhnaõli, on see ju üks vähestest asjadest, mida mehed oskavad kinkida. Kui B mõistis A soovi seda saada ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt lõhnaõli kingiks saamine. B viitab aga, et on teemaalgatajaga samas situatsioonis.

Soov füüsilise läheduse järele

A: Jaan kallistab Katrinit kogu aeg.

B: Las kallistavad siis.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane embaks teda tihemini. Kui B mõistis A soovi füüsilise läheduse järele ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt kallistamine. B vastusest võib aga välja lugeda, et see ei ole tema jaoks oluline.

A: Panin vannivee jooksma!

B: Nühi terviseks!

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane läheks temaga koos vanni, rõhutades, et vesi juba jookseb. Kui B mõistis A soovi füüsilise läheduse järele ning on vastutulelik, siis ta pakub oma kaasale lähedust. Seega oleks perlokutiivne efekt vanni minemine. B aga soovib jõudu pesemisel.

A: Käest kinni hoidmine on nii armas.

B: Käed hakkavad niimoodi vastikult higistama.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane võtaks tal käest kinni. Kui B mõistis A soovi ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt käsikäes kõndimine. Mida aga tõenäoliselt toodud puhul ei järgne.

Soov mingite asjade ärategemise järele

A: Pean kell 13 koosolekul olema.

Pisut laiema kontekstiga lausung, kuna kell 13 toimuv koosolek tähendab seda, et ei saa minna kooli lapsele järele, kuna tunnid lõppevad samuti kell 13. Lausungi eesmärk on, et kaaslane tooks sel päeval lapse ise koolist ära. Kui B mõistis A soovi ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt, et teine vanem toob lapse koolist ära.

A: Appi, külalised on 20 minuti pärast siin ja mul pole veel kõik valmis!

Lausungi eesmärk on, et kaaslane aitaks ettevalmistustes, “appi” ja etteantud ajaühik viitavad sellele, et A ei saa iseseisvalt hakkama ning vajab abi. Kui B mõistis A soovi ning on vastutulelik, siis ta aitab teda. Seega oleks perlokutiivne efekt, et viimased kiired ettevalmistused tehakse koos.

A: Ma ei saa öösiti hästi magada, kuna su norskamine on tugevnenud.

Lausungi eesmärk on, et kaaslane soovib, et ka A saaks öösiti magada ja perlokutiivne efekt, et B pöördub murega arsti poole lahenduse leidmiseks ning mõlemad saavad perspektiivis hästi magada.

Soov komplimente saada

A: Ma käisin täna juuksuris.

B: Kuidas juuksur elab ka?

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane teeks talla komplimendi uue soengu/juuksevärvi kohta. Kui B mõistis A soovi ning on vastutulelik, siis ta teeb komplimendi. Seega oleks perlokutiivne efekt komplimendi kuulmine. Juuksuri käekäik võib vahel aga enam huvi pakkuda...

A: Issand, ma olen vist juurde võtnud.

B: Natuke vist jah.

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane ütles, et A kehal pole midagi viga ja võib-olla kiidaks isegi takka, et talle meeldivadki pehmemad naised. Kui B mõistis A soovi ning on vastutulelik, siis ta ütleb, et naine on endiselt OK. Seega oleks perlokutiivne efekt komplimendi kuulmine. Siin toodud näite puhul aga ootab naist otsekohene nending.

A: Näe, ostsin uue kleidi.

B: Palju maksis?

Selles näites oli A lausungi eesmärk, et kaaslane kiidaks uut kleiti/naise ilu selles kleidis. Kui B mõistis A soovi komplimenti saada ning on vastutulelik, siis ta ka teeb seda. Seega oleks perlokutiivne efekt komplimendi saamine. Esimene mõte võib aga paraku olla hind, mida selle ilu eest maksta tuli.

Need on vaid mõned näited, mis iseloomustavad igapäevasuhtlust, kus üks pool eeldab, et teine pool tabab ära väljendatud pragmaatilise mõtte. Eriti kipuvad seda eeldama pikaajalises suhtes inimesed. Kui lisada toodud näidetele veel kvaliteedi- ja kvantiteedimaksiimi pidev rikkumine, on kommunikatsioonihäire tagatud.

Nagu varem öeldud, siis partikulariseeritud vestlusimplikatuuri korral implikateerib öeldu midagi ainult teatud kontekstis. Näiteks kui kaaslane on end peole minemiseks üles löönud, kuid kõik, mis teisel poolel tema kohta öelda on, on: “Kenad kingad”, siis see implikateerib, et muu välimus ei ole ilus/atraktiivne või ei soovita tema kohta lihtsalt midagi head öelda.

Sama võib muidugi juhtuda ka meespoolega, kes on ära remontinud terve toa, kuid kellele öeldakse vaid n-ö tunnustuseks, et “Küll see Vivacolori värv ikka on hea!” Nii rikutakse kvantiteedimaksiimi, jättes ülejäänud info enda teada ja kaldudes tegelikult kaaslase jaoks olulisest kõrvale.

Kvaliteedimaksiimi väänatakse muu hulgas iroonia ja sarkasmiga. Iroonia on viisakas viis väljendada oma rahulolematust. Sarkasm on samalaadne aga palju teravam. Mõlema sisuks on see, et öeldakse midagi, mille otsene tähendus on meeldiv, aga implikatsioon on vastupidine. Nendel puhkudel aitab tavaliselt pärissõnumi ära tunda intonatsioon, kuid ei pruugi. Sarkasmi väljendab muu hulgas ka see, kui muidu lähedased inimesed kasutavad järsult formaalset kõnepruuki, teietades: “Äkki te koristaksite vahel enda järel?”

Kokkuvõttes võivad toodud näited olla triviaalsed, võib tunduda, et isegi ülepaisutatud, kuid ometi on need igapäevasuhtluse osa ja suur osa suhtlemisprobleeme (ning ka abielulahutusi) saavad alguse sellest, et inimesed ei oska omavahel rääkida. “Kodeeritud” teksti kasutades või lootusrikkalt märke jättes või tähenduslikult vaikides võime arvata, et oleme andnud enda panuse tõhusasse kommunikatsiooni, kuid ometi ei pruugi see nii olla. 

Chapmani järgi pole edukaks suhteks muud vaja, kui vaid õppida oma kaaslase armastuskeel selgeks ja tegeleda selle pideva väljendamisega – päris kindlasti ei mõelnud ta seda, et tolmuimeja jäetakse koristuspäeva sümboliseerimiseks nähtavasse kohta, et küünlate süütamisele peab automaatselt järgnema romantiline õhtupoolik. Meie abikaasad ei ole mõtetelugejad ja selleks, et ühiselt elust rõõmu tunda, tuleb ka ise ettepanekuid teha; ühiseks vanniõhtuks tuleb ta vanni kaasa kutsuda; et käest kinni hoida, tuleb oma käsi esimesena ulatada. Ning alati võib otse küsida: kuidas sulle mu uus kleit meeldib?

---

[1] *William Occam (1290–1350), inglise päritolu frantsiskaani munk, uskus, et asjade seletamisel ei ole vaja teha mitte mingeid ebavajalikke, üleliigseid oletusi või püstitada eeldusi – teisisõnu, kõik seletused tuleb alati hoida nii “kitsidena” ehk lihtsatena kui vähegi võimalik. Arusaam, et asjasse mittepuutuvad oletused tuleks seletustelt ja argumentidelt “ära lõigata”, sai tuntuks kui Occami habemenoa printsiip.

***

KASUTATUD KIRJANDUS:

Austin, John L., How to do things with words, 1962. Cambridge (Mass.) : Harvard University Press, 2000

Chapman, Gary, Armastuse viis keelt. Tallinn 2010

Davidson, Donald; Harman, George (toim), Logic and Conversation (Loogika ja vestlus). The Logic of Grammar, Encino: Dickenson 1975, lk 64–75. Sisaldub raamatus “Studies in the Way of Words”.

Ehala, Martin, Pragmaatika konspekt, 2007

Harris, Roy, Sings, language and communication 1996, lk 148

Pajusalu, Renate, Lingvistiline pragmaatika ehk Mida kõike inimene oma keelega  teha võib. Oma Keel nr 2, sügis 2002, lk 21–26.

Remmelg, Teeli, Edukad suhted 2009, lk 37–38

Saat, Viktoria Suhte Alkeemia 2010, lk 127–128

Statistikaameti kodulehekülg: http://www.stat.ee/34272

www.divorceguide.com

http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Grice#Koost.C3.B6.C3.B6printsiip.2C_Grice.27i_maksiimid_ja_implikatuurid

http://www.scribd.com/doc/46935702/AA-Eksamikusimused