Raamatutest, lilledest, traditsioonidest, usust ja spordist

(Kirjeldan blogis minuga seotud või minu jaoks olulisi inimesi, sündmuseid, asju ja omadusi. Vol 3)

Raamatutest

Millegipärast on juhtunud, et ilukirjandust loen vähem kui käsiraamatuid ja ametlikke dokumente, eelnõusid, arengukavasid ja protokolle. Mu töö on ju ka lugemine. Viis aastat toimetajatööd, tuhandeid lehekülgi loetud ja toimetatud materjali. Tagajärjeks prillid. Aga mitmed head raamatud ootavad riiulis. Üks mu lemmikuid on kindlasti Tammsaare „Tõde ja õigus“. Meeldivad ka mälestusteraamatud küüditatutest, aga et olen nõnda õrna hingega, siis loen neid harva ja alati pisaratega. Luuletusi ma väga ei loe, neid kirjutan ise, kui tunne on õige. Minu riiulis on ka terve rodu kokaraamatuid, minu toimetatud neist restoran Mooni oma, mille üle olen uhke. 

Lilledest

Mulle meeldivad hooajalilled. Kui on kevad, siis nartsissid ja tulbid, kellukesed, kui on suvi, siis liiliad, oranžid roosid, rukkililled viljapeadega. Sügisel astrid, daaliad...  Kui põhikooli lõpetasin, oli mul juustes orhidee, kui abiellusin, oli juustes valge liilia. Kodus õitsevad mul aasta ringi tõlvlehikud, sobides rohe-valge värvigammaga interjööriga. Ostsin just kaks uut vaasi, nii et mulle võib julgelt lilli tuua. :) Rõdukastidesse istutan paar korda aastas, sel aastal olid esmalt daaliad ja nüüd krüsanteemid, mis mulle lõikelilledena näiteks üldse ei meeldi. Nelkidega on mul ka omalaadne suhe... Aga sageli loeb lillede puhul just kinkija emotsioon ja mitte see, mis sorti või värvi need on. 

Traditsioonidest

Mune ma enam värvida ei viitsi, sest ma lihtsalt ei söö kõvaks keedetud mune. Aga ema teeb pashat ja seda söön. Jõulude ajal söön parti, ehin kuuske ja perekond tuleb kokku. Kinke armastan rohkem teha kui saada. Sõpruskonnaga oleme mitu aastat tähistanud üheskoos vabariigi taasiseseisvumispäeva minu juures, valmistan siis kiluvõileibu ja veel midagi eestipärast, näiteks olen teinud kamakreemi ja rukkileivajäätist. Vägisi ma sündmuseid tähistada ei taha – kui ikka ei ole sünnipäevatuju, siis jääb pidu ka pidamata. Teistele püüan üllatusi teha, teise heameelest saan ka ise rõõmsaks.

Usust

Ma ei usu juhustesse. Usun, et kõik juhtub mingil põhjusel. Et inimesed ja sündmused on meie eluteel põhjusega. Õppetundideks. Küsimus on, kas suudad õppida. Kas suudad midagi õppida ka valusatest kogemustest. Vahel ma palvetan, vahel ma käin kirikus. Olen Tallinna Toomkoguduse liige. Abiellusin kirikus aastal 2003. Piiblis on hulk õpetusi, mida saab eeskujuks võtta. Usun, et peab olema hea inimene, võimalikult empaatiline ja ulatama käe, kui su kaaskondlane on hädas. Teinekord võib hea sõna anda inimesele tagasi usu elusse, tulevikku. Uskuma peab iseendasse ja sellesse, et kui väga tahta, on positiivsed muutused võimalikud.

Spordist

Jalgrattaga on mulle alati meeldinud sõita, sellest ka suur arm lõua all. Aga kui nüüd sõitma lähen, siis alla 25 kilomeetri naljalt ei sõida. Ühe kõrvaga kuulan iPodist muusikat. Jooksma hakkasin ka lõpuks. Uisutama õppisin, kui olin 12-aastane. Väga meeldib liuelda, ülikoolis võtsin isegi üheks vabaaineks iluuisutamise. Sulgpall meeldib ka. Telekast vaatan jalkat, kunagi vaatasin vormelit ja jäähokit. Vaatan kergejõustikku valikuliselt, kaasa olen näiteks elanud nii Blanka Vlašićile, Carolina Klüftile kui ka Andreas Thorkildsenile ja Jelena Isinbajevale, rääkimata eesti sportlastest. Minule pani isa nimeks Brit norra murdmaasuusataja Britt Petterseni järgi, kes 80ndatel võistles. Suusatajat minust saanud pole.