Õnnest, sisemisest põlemisest, pojast, siirusest ja viisakusest

(Kirjeldan blogis minuga seotud või minu jaoks olulisi inimesi, sündmuseid, asju ja omadusi. Vol 1)

Õnnest

Õnn tuleb leida enda seest. Pisiasjadest. Lõhnadest, naeratustest, headest maitsetest, sõprade hoolivast sõnast. Kallistustest. Ma olen õnnelik, kui ma jalutan läbi kevadise õitsva Kalamaja ja tunnen õhus puhkemise, looduse ärkamise lõhna. Need jalutuskäigud on ühed parimad. Iseendaga olemise hetked. Olen väga õnnelik, et mu ümber on head südamlikud inimesed, tänu kellele vahel juba hommikul ärkan naeratusega ja mõtlen, et küll see maailm on üks tore paik. Kõik päevad ei ole vennad ja alati ei saa end ju õnnelikuna tunda, kuid selleks, et tunda rahulolu, saab küllalt palju ise ära teha. Ja positiivselt mõelda. 

Sisemisest põlemisest

Mulle meedivad sisemise põlemisega inimesed. Mind tõmbab nende poole. Kus nad on, seal olen mina. Vabaühenduste inimesed on sellised. Ma ise põlen. Püüan ka melanhoolsetel päevadel leida endas selle põlemise ning nakatada ka teisi. Püüan olla heas mõttes liider ja eestvedaja, kes motiveerib neid, kel säde hääbuma hakkab. Minu sees põleb tahe spontaansuse järele, et saaksin vahel teha ootamatuid kannapöördeid, sõita öösel mööda Eestit ja panna hea muusika põhja. Otsin enda kõrvale samasuguseid inimesi. Põlemise juurde käivad ka vigurid ja gerilja-kultuur. Kunagi kavatsen vanalinna tänavatel valssi tantsida.

Pojast

Mul on üks poeg. Ta on juba 9-aastane. Kui ta seisab mu kõrval, on raske uskuda nii mul endal kui ka tänavalolijail, et tegemist on minu pojaga. Oleme pigem nagu õde ja vend. Minu poeg on diabeetik olnud juba üle 3,5 aasta. See on olnud keeruline aeg täis distsipliini ja muret. Harjume, püüame, pingutame. Vahel läbi pisarate. Minu suurim ülesanne siin elus on kasvatada oma laps üles nõnda, et temast saaks täisväärtuslik täiskasvanu, ei mingeid tüsistusi, kuna mina pole olnud oma ülesannete kõrgusel! Ta on väga tubli. Ma ju ei näe tema sisse, kui palju tal stressi on. Aga sellele vaatamata tõi ta koolist koju kiituskirja. Ma lasen tal endal valida, milliseid hobisid ta harrastada tahab. Nõnda mõtlebki ta igal aastal ümber. 

Siirusest

Kindlasti olen vahel liiga otsekohene ja inimestele see ei meeldi. Aga ma mõtlen nõnda, et kui nad teavad, et olen siiras inimene, siis teavad nad ka seda, et what you see is what you get. Ei pea teesklema, et oled parem ja osavam kui tegelikult oled. Olen siiras ka neil hetkedel, kui keegi on käitunud väga valesti. Siis ütlen, et ta teaks, millised tagajärjed on tema käitumisel. Et ta võtaks ehk tulevikuks õppust. Inimesed kindlasti mõistavad mind vahel väääga valesti, kuna võin kõlada etteheitvalt, kuigi mul on ometi igati head kavatsused. See on midagi, mida ma pean veel õppima – mitte kõlama etteheitvalt. Aga siiraks ma jäängi. Arvan, et ausate inimestega on teatud mõttes lihtsam suhelda ja minu sõbrad võivad minuga julgelt ausad olla. Kui sõber annab mu käitumisele negatiivse hinnangu, ma ei solvu, vaid analüüsin seda ja enamasti leian, et sõbral on täiesti õigus ning mul on aeg end parandada. 

Viisakusest

Kui mulle härrad kuue selga aitavad, siis olen tavaliselt üsna kohmetunud. Sest olen harjunud ise. Kui mulle uks avatakse, olen meelitatud. Mitte eriti tihti ei kohta seda. Kui meesterahvas lauas hoolitseb selle eest, et naistel oleks klaasid täis või ta toob võõrustajale lilli, on see väga kena. Mulle meeldib, kui viisakus on inimestes sees ja seda ei pea endast välja pigistama. Hiljuti kaotasin kingi jalga pannes tasakaalu ja džentelmeni käed olid automaatselt valmis mind püüdma. Ma märkan ja hindan selliseid asju. Ma ei saa aru neist inimestest, kes on viisakad ebasiiralt. Millegi saavutamiseks. Seda võiks vist nimetada lipitsemiseks.