Reisimisest, sisekujundusest, ilusatest sõnadest, tolerantsist ja pühendumusest

(Kirjeldan blogis minuga seotud või minu jaoks olulisi inimesi, sündmuseid, asju ja omadusi. Vol 6)

Reisimisest

Järgmisel aastal on kindel sihtpunkt Santorini! Ei ole mina Egiptuse-inimene ja kõikvõimalikud hotellipuhkused, mille sisuks on peaasjalikult oma naha kõrvetamine kuskil basseini ääres, pole minu jaoks. Ei. Rendiauto, kultuur, kohalikud maitsed, jalutuskäigud, piknik – rohkem minu teema. Tõenäoliselt ma väga kontsertide pärast reisida ei viitsiks, aga sel aastal küll korra oli tunne, et Piano Guys’i omale Münchenisse võiks täitsa sõita, sest sõbrad seal, kelle poolt majutust saaks. Ooperisse pole mind ka keegi viinud, aga Austrias võiks ikka korra ära käia küll. Kindlasti on hea ja ilus. Spontaansus on kõiges hea – et sa vaatad, et täna on ilus ilm ja sõidad kas Kaberneeme rannale kaarte mängima või Tartusse jalutama või Vastseliinasse kontserdile. Või nädalavahetuseks hoopis Itaaliasse. Lihtsalt asjad kokku ja minema. Mitu elu meil on?

Sisekujundusest

Ma olin überõnnelik, kui juhataja Rein andis meile võimaluse kaasa arvata, milline võiks olla meie uus kontor. Sest mulle väga meeldib planeerida, valida, otsida, sobitada, visualiseerida. Jah, kuni sinnamaani välja, et kardinapuu, trepi käsipuu, lamp ja seinakell moodustaksid mingi ühtse stiili. Ja ma võin tükk aega otsida küünlajalgu, mis sobiksid diivanipatjadega. Või voodipesu, mis sobiks fuksiakarva seintega. Mul on mitmeid ideid veel realiseerimata. Nõuab aega, tahtmist ja ... motivatsiooni. Kuldsed fööniksid jäidki mul magamistoa seintele maalimata, sest motivatsioon sai enne lihtsalt otsa. Kodu hubasus on minu jaoks väga oluline, asjade paljusust ma ei talu, see on väsitav. Kunagi saab minust lambidisainer :) Ja veel kunagi ostan ma ühe hüti kuskil ja nokitsen selle kallal – ainult et ma ei taha seda üksinda teha. Kellegagi koos, kel sama soov. 

Tolerantsist

Vot jah, minu tolerants on viimasel ajal täiesti proovile pandud. Mõned aastad tagasi ma mõtlesin, et traditsiooniline abielu on ainuvõimalik. Siis, seoses kooseluseaduse eelnõuga lugesin oma hirmude maandamiseks läbi terve kuhja materjale ning veendusin, et kui anda ühele ühiskonnagrupile natuke rohkem õiguseid, et juhtu midagi hullu. Ei ole Prantsusmaal ega ka Rootsis ühiskond hääbumas ja ei ole plahvatuslikku homoseksuaalsete paaride kasvu. Täiesti okei on. Rahu. Aga meil torkab silma kaks äärmust – need, kes kisavad, et homoseksuaalsed tuleks vanamoodsa mõtteviisi kohaselt ravile suunata ja need, kes ütlevad, et erinevus rikastab ja pistku mehed aga rahus kleidid selga ja see ongi norm. 

Minu jaoks läheb piir siit, kui mina oma tavalisuses ja traditsioonilisuses hakkan arvama, et ma olen nüüdsest ebanormaalne. Et roosa kleidi pärast saaksin õiendada, et vehin liigselt oma sootunnustega. Et kõrged kontsad, meik jms tuleks ära keelata. Et mida rohkem me oleme kõik ühtmoodi sootud, seda toredam. Ma ei pea end kuidagi viletsamaks meesterahvastest, aga ausõna, mind karvavõrdki ei huvita, kui mingi äärmuslik feminismigrupp tuleb mulle selgeks tegema, et ma oma silmatorkavalt emaseid sootunnuseid kuidagi rõhutada ei tohiks. Blaaablaaaablaa, ütlen ma selle peale ja panen liivakellafiguuri toonitava särgi selga. Mina sooneutraalseks ei hakka! Ja kui tahate kvoote kuhugi, siis peate tõepoolest Mikko poolt hääletama. 

Ilusatest sõnadest 

Jaa, naised (need on need, kes on pikki aastaid kleitide ja seelikutega käinud :)) armastavad kõrvadega. Silmadega muidugi ka. Džentelmenlikkust jääb paraku üha vähemaks. Kuigi, kui paar päeva tagasi trammi pealt tulin ja üks noormees minu kõrval maha sülitas, siis pärast minu hämmingus pilku ütles ta: „Oi, vabandust!“. Vähemalt oli tal taipu, et vabandada, ma ei hakka mahasülitajatest ausalt kunagi aru saama. Mingi süljenäärmepuue on olemas? 

Aga ilusate sõnade juurde tagasi tulles... mulle ei meeldi väga pikaajalised lubadused, kui keegi lubab sulle midagi viimsepäevani – sest elu on ettearvamatu ja lubadused ei pruugi vett pidada. Hetkes elada on parem. Vähem pettumist. Vähem ruumi kibestumusele, kui kõik ei lähe nii, nagu armumistuhinas kokku luuletati. Sõbrannale öeldi nõnda, mis olla teda jalust niitnud: „Kui Sa usud minusse, proovime siis mees ja naine olla. Nõnda, et koos vanaks saada. Luban Sind nõnda armastada, kuidas on Sinu vääriline. Luban Sind hoida ja armastada.“ Error oli toona selles, et mingist hoidmisest polnud juttugi ja üsna pea teatati ka lisaks, et „Oma südames pole ma sulle midagi lubanud.“. Üks sõber kirjutas mulle kunagi nõnda: „Kui ma oleks vaba, siis sa oled täpselt selline naine, keda ma sooviksin õnnelikuks teha.“ See on üks väheseid meesterahvaid, kellest ma tean, et tal on suur andmisrõõm.

Pühendumusest

Ma ei tea, et minu mõneti konservatiivses maailmapildis saaks olla ideaalis kuidagi teisiti võimalik, kui kuulumine ühele inimesele. Inimesele, kes on su kõrval kõige pimedamatel öödel ning rõõmsail päevil sinuga üheskoos rõõmustamas. See side võiks olla nõnda tugev, et sa tead sõnadetagi, kui midagi on valesti ja lähed oled ligi. Kallistad. Oled olemas, lihtsalt. Ilma midagi vastu ootamata annad oma hinge ja südame sulle kalli inimese nimel. Muidugi üks jama on – armumise hetkest muutud ise haavatavamaks. Ma ei ole eriline suhteportaalide lugeja, kuid ühe artikli leidsin, mis küllalt hästi kirjeldab ka seda, mida mina suhte puhul esmajoones oluliseks pean. 

1) Filosoofiline maailmapilt
Ehk see, millest te omavahel räägite ‒ see peaks olema üheselt mõistetav. Ilma selleta ei ole hästitoimiv suhe lihtsalt võimalik.

2) Argine koostöö
Kas ja kuidas sujub suhtlemine argitoimetuste tasandil. See koostöö näitab ka seda, et kui mingi asi on vaja ära teha, siis see ei lõppe peretüliga.

3) Hingelisus
Kui sa istud sobiva inimese ligiduses, võid sa ilma rääkimata tunda õnnetunnet. Mulle meeldib tunne, et keegi peaaegu võõras võib ootamatult tunduda nii oma, et see on peaaegu uskumatu.

4) Seksuaalsus
Seksuaalsed tahtmised, vajadused ja rütm peaks olema sarnased. Siia alla käivad ka pisiasjad, mida tegelikult peab suhte puhul eriti jälgima: kaaslase lõhn, maitse, puudutused, liigutused, see, kuidas keegi pead kallutab või aevastab.

Ja kui sa selle inimese leiad – never let him/her go ;)
Olla kellegi kullapai on midagi kohutavalt armsat :)