Depressioonist vol 1

On 17. juuni 2014. Mulle tundub, et ma olen terveks saanud. Kolm asja (viga), mida inimesed mu arust järjepidevalt teevad (lisaks vabanduste otsimisele, miks midagi teha ei saa), on: 1) ülemõtlemine; 2) probleemide eiramine (eitamine); 3) oma õnne sõltuma panemine kellestki teisest. Been there, done that. Vabastav on sellised mallid seljataha jätta. Ma otsustasin oma loo jupphaaval kirja panna. Võib-olla suudan kedagi motiveerida.

***

On 16. juuli 2013. Ma ei jaksa enam olemas olla. Viimastel kuudel olen kaotanud peotäite kaupa juukseid ja 8 kilo oma kehakaalust. Mul ei ole enam tagumikku ja istuda on nende nukkide peal valus. Kõik emotsioonid on sassis, ma olen puruks. Täiesti sodiks. Ma vaatan oma poega ja mõtlen ahastusega, et kas ma kunagi tunnen veel tugevaid tundeid, kas ma üldse enam kunagi olen võimeline armastama. Või nüüd ongi kõik nii, alati. Peas keerleb. Ma tean, et vaatamata kuudepikkusele eneseveenmisele stiilis „ma saan hakkama“, „võta end kokku“ enam ma sellest ise välja ei tule. 

Helistan ja lähen perearsti juurde. Täidan küsimustiku, saan diagnoosi ja retsepti. Tunnen end kohutavalt süüdi, et pole tugevam. Tunnen end süüdi, et mind ümbritsevad inimesed peavad sellise minuga koos olema. Tunnen süüd, et mul on ükskõik ja et mul on lühimäluprobleemid. Ma ei talu üksindust, aga ei tunne rõõmu ka seltskonnast. Kõige hullem väljavaade tundub, et kuskil PEAB olema õnnelik. Seetõttu ei tähista ma oma 30. sünnipäeva ning hoidun seltskonnaüritustest. Mu sõbranna on lapseootel. Mul on ette ära hirm, et mis siis, kui ta saab emaks ja ma ei oskagi temaga koos rõõmustada. Mõtlen ja kurvastan. Ma ei saa öösiti magada. Söömine on kümnendajärguline tegevus. Mul ei tule sageli meeldegi, et sööma peab.

Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis on perioode, mille kohta mul puuduvad mälestused. On ainult mingi ähmane kompott kulgemisest. Ma olen väga haavatav ja teiste kriitika tõmbab mu nulli. Kolleeg ütleb, et ma olen kurnav ja liiga negatiivne. Ilmselt täpselt nii ongi. Ja pole kolleegi asi minu kätt hoida. Ehmatused, mille Mari-Liis Lill oli osavalt oma tänavusesse lavastusse põiminud, on reaalsed – oled suuteline ehmatama oma varju peale. Ehmatad enneolematult palju, kuulatad muusikapalade negatiivseid sõnumeid ja maailm keerleb. Mürataluvus on olematu, palud end lihtsalt rahule jätta. 

Püüad elu eest saavutada mingi rütmi, uputada end töösse, rutiini... sundida end tegema asju, mis on normaalsed ja tavalised. Teadlikkusest depressiooni kohta ei luba tekkida olukorral, mil jääd päevadeks voodisse. See on lõks. Ei – sina oled teistsugune ja saad jagu. Võitled päevast päeva ja nädalast nädalasse. Kaalud 51 kilo ja oled kohutavalt väsinud. Näos on kortsud, mida seal enne ei olnud. Arst keelab sportimise ära. 

Sul puudub igasugune visioon sellest, et mis saab edasi. Kõik, mida sa kindlalt tead, on see, et sul on 9-aastane poeg, et sa vastutad ja et sa pead end maksimaalselt kokku võtma. Elu ümber mõtestama, negatiivsetest hoiakutest loobuma, kurnava perfektsionismi üle parda heitma, muutma mõtteviisi „ma pean“ produktiivsemaks ja elujaatavamaks „ma tahan“ variandiks. Ja elust välja viskama inimesed, kes on sind toetamise asemel vaid mürgitanud. 

Ma olin sügavas depressioonis, kui teised nägid naist, kes on ilus, sale ja särav. 

Otsustasin, et kui ma märkan kedagi, kes tunneb samamoodi, nagu mina toona, püüan talle kõigiti toeks olla. Kui ma vähegi jaksan.