Depressioonist vol 2
„Depression is never
an sudden onset, but rather a process that begins with a denying or refusing to
acknowledge painful and difficult feelings. This is usually triggered by a
significant trauma, or a reoccurring
trauma. A consistency in denying painful and difficult feelings will lead to a
significant difficulty in being able to identify pleasant and positive
feelings.“
Täiesti nõus. Nii on. See on protsess, mis algab vargsi ja tasakesi. Kuni murdud.
On september. On natuke
parem. Mõnel hommikul on väga hea olla, mõnel hommikul ei taha midagi. On üks
totaalne madalseis. Mu lapseootel sõbranna loeb FB fassaadi ja on solvunud, et
ma ei poputa teda. Ma tunnen ennast kohutavalt süüdi.
Olen
sõbrannale kirjutanud: „See, mida sa
FB-s näed, on fassaad. Ma püüan ja püüan oma mustast august välja ronida ja
väljapoole näidata, et minuga on kõik OK, et ma säran ja tegutsen ja olen
õnnelik ja mida kõike veel. Ma arvan, et tegelikult sõbrana sa näed selle läbi
ka. Ma hoian mõnevõrra teadlikult sõpradest eemale ja sinust eriti, just
seepärast, et oled õrnas seisus ja sul ei ole vaja kuulda seda, mida ma
tegelikult elamisest arvan. Sinu asi ei ole praegu mind lohutada, vaid
iseennast hoida ja end rõõmsaks sündmuseks ette valmistada. Peagi saab 2 kuud
ravi. Kas mul on mõnevõrra parem? Ilmselt. Aga see ei tähenda, et ma ikkagi
sageli ei mõtleks, et ma elada ei taha. Ma
enamiku ajast ei tea, kas ja mis meil külmkapis on ja olen kohutavalt halb ema. Hoolitsust pean endast välja pigistama. Olen eemal...
Tühjus on.“
Depressiooni üks
raskemaid osi ongi see, et sa ei ole ju hulluks läinud. Mõistus on selge, aga
sa ei saa mitte midagi teha, et su ajukeemia on kõik nii vussi keeranud, et
kõik olukorrad, mis peaks tunduma rõõmsad, ei liiguta sind karvavõrdki. Õpid
näitlema. Teiste ootustele vastama. Tugev olema. Õhtul õlut jooma, et magada
saaks.
On valimiskampaania
periood ja korduvalt mõtlen, et jätan kogu asja katki. Ainult kohusetunne hoiab
rakkes. Ma pean, ma pean, ma pean. Ma ei tohi teisi alt vedada! Pingutan endast
viimase. Arvan ühe esivanema oma elust välja, kuna ei pälvi temalt mitte toetust,
vaid väiklust. Otsustan, et kuna olen juba 30-aastane, ei pea ma laskma oma enesehinnangut sõna otseses mõttes peedistada. See
otsus kehtib tänaseni.
Septembri lõpul sünnib
mu sõbranna tütar. Ma lähen 6-päevast beebit vaatama, et teada saada, kas ma
olen sisemiselt täiesti surnud või on mul veel lootust. Testima iseennast.
Milline rõõm see on, kui hea energiaga beebi on su kõhu peal! Hoian teda pea kolm
tundi ja tunnen lootust. Ma olen elus! Ma olen elus!
Oktoober kulgeb
töiselt, valimistega on palju tegemist. Mu laps saab esimesel veerandil
tunnistusele kõik viied ja ma pean tunnistama, et ma ei osalenud selles
protsessis kuidagi. Teeme Silver Meikariga valimisteks ajalehte, ja see hoiab
mu mõtted kindlal rajal. Ei ole lihtsalt aega masendunud olla. Valimiskaotus ei
muserda, mingi sisemine tugevus on selleks ajaks juba saavutatud. Tagasi saabub
otsustusvõime ja astun tagasi ühe ühingu juhatusest, kuna ei viitsi end
kulutada asjadele, milleks pole motivatsiooni.
Kirjutan sõbrannale: „Ma
olen üle päeva masenduses ja siis vahepeal ei vasta midagi sulle ja siis, kui
hea tuju on, siis ei tule meelde, mis masenduspäeval tegemata jäi. Reaalselt
kusjuures on mäluhäireid. Vahel on täitsa piinlik. Juuksed ajasin maha jah,
sest neid tuli lihtsalt peotäite kaupa ära.“
Novembrikuus käisin
kenasti tööl. Sain aru, kui oluline on saavutada stabiilne rütm. Hommikune
ärkamine hakkas sobima, vaimne väsimus pani öösel magama. Pärast tööd jaksasin
minna koosolekuile, jaksasin mängida sulgpalli või minna jooksma. Kirjutasin
artikleid, jalutasin sõbranna beebiga ja tundsin endas elujõudu taastumas.
Vaikselt, aga kindlalt näis kõik liikuvat õiges suunas.
Ühelt poolt on oluline
kõigil ümbritsevatel aru saada, et tegemist on ajukeemia häirega, mida ei saa
mitte kuidagi korda öeldes „ole positiivne“ või „võta end kokku“ või „naerata,
kõik on ju hästi“. No lihtsalt ei saa, midagi pole teha. Teiselt poolt (ja see
võib kõlada teistele hädalistele minu poolt jõhkrana) ei saa depressioonis
inimene eeldada, et teda mõistetaks. Olen aru saanud, et see ei ole päriselt
võimalik. Esiteks seepärast, et iga inimene on individuaalne, teda sellise
seisundini on tõuganud lisaks keemiasegadusele erinevad stressirohked
elusündmused, kaotusvalu ja mingid viimsed piisad karikas, mida kõrvaltvaataja
ei saa mitte iialgi üks ühele mõista. Ja teiseks, väidan, et me kogeme
depressiooni väga erinevalt ja isegi üks läbielanu ei saa mõista teist
läbielajat nõnda, et sellest 100% tolku oleks.
Erinevad artiklid on
kirjeldanud, et depressioonis inimesel on probleeme empaatiavõimega. „Being empathetic towards others is a matter of mentally placing
yourself in the position of another person and imagining what your feelings in
the position of that other person would be. A person who has gone a number of
years not allowing himself to experience his feelings, cannot adequately
practice the concept of empathy even though he may have an intellectual
understanding of what empathy is, and what it takes to be empathetic.“
Mind ei ole empaatiavõime maha jätnud. Jumal
tänatud, et ei ole, muidu ma ei oleks mina ja ma ei armastaks iseennast. Mäletan
seda päeva, kui perearsti juurde läksin abi otsima ja märkasin vastuvõtul, et
tohter ise näeb veel nukram välja... Aga olla sügavas depressioonis ja tajuda
enda ümber empaatiavõimetuid inimesi on väga valus. Väga-väga valus.
Depressioonis inimesele:
Otsi abi. Keegi ei saa sind
aidata, kui sa ei aita esmalt iseennast.
Sa ei hakka hulluks minema, sa
oled lihtsalt haige.
Loo endale kindel päevarütm.
Lase endale toeks olla. Ära
tõrju inimesi.
Ära sunni end minema
seltskondadesse, kus sul on ebamugav. Anna endale aega.
Lähedastele:
Sa ei saa kunagi täielikult
mõista, mida ta tunneb.
Ta ei hakka hulluks minema, ta
on lihtsalt haige.
Ära oota madalseisus inimeselt
rõõmustamist, ta lihtsalt ei pruugi seda suuta.
Ära solvu, kui tema meeleolu
mõnikord äärmuslikult kõigub. Tal ei ole selle üle kontrolli.
Ära sunni teda minema
seltskondadesse ja anna talle aega.
Kirjandust:
Kommentaarid
Postita kommentaar