Depressioonist vol 3

On 18. juuni 2014. Ärkan ja vaatan oma heledate juuste ja pikkade ripsmetega poega, kes veel rahulikult tudub. Ta on kallis. Ma naeratan. Ma olen õnnelik. Kui ma duši alla lähen ja oma depressioonilugude peale mõtlen, ei suuda ma ühtäkki meenutada, mida ma vana-aastaõhtul tegin. Mõtled läbi, et kellega sa võisid koos olla... või kus? Kulub pool tundi, enne kui kõik meenub. Esimesele kahele loole saadud tagasiside võtab pisara silma. Mis? Ka sina? Ja sina? Ja sina? Säravad inimesed, keda ma tean...

***

On 2013. aasta lõpp.

Novembri lõpul teeb mulle kõige rohkem haiget teadmine, et ma olen liiga palju teistelt oodanud. See, et mina olen keskmisest tundlikum ja saan isegi trammis sõites aru, kui teine inimene on kurb, ei tähenda kaugeltki mitte seda, et kõik inimesed on tundlikud ja mõistvad ja ulatavad abikäe. Esitan endale küsimuse: „Kui palju sa saad teistele kaasa elada, ilma et see sind ennast hävitama hakkaks? Et su süda ei läheks tuhandeks killuks, sest oma headuses arvad, et nõnda, nagu elad kaasa teistele, elatakse kaasa ka sinule?“

Tunnen, et mu elus on üks parimaid loomingulisi aegu. Ma pole aastaid laulnud ja esinemishirm on meeletu. Otsustan, et saan sellest võitu. Leian kitarrimehe. Planeerin detsembri lõpuks esinemise. Tunnen, et pean kirjutama raamatu. Järsku loksuvad mingid pusletükid paika ja ma mõistan, kui palju eest on mul tänulik olla. Mõtestan valu lahti õppetundideks ja soovin õppetundide eest siirast tänu avaldada. Kirjutangi ühe saledavõitu raamatu. Kujundan. Lasengi ära trükkida selle ühe eksemplari. Mul on suur andmissoov, võib öelda, et olen inimene, kes saab õnnelikuks ainult andmise kaudu – kui kellelegi saab rõõmu teha, kedagi saab aidata või kellelegi toeks olla. Ma tahan seda anda, millest ma ise olen puudust tundnud.

Jõuluperiood... Mulle meeldis taas kord, kuidas Mari-Liis Lill oli etendusse „Harakale haigus...“ põiminud selle stseeni – sõjaolukord vs vana-aastaõhtu. Sõjaolukorras it is okay to be frightened... aga vana-aastaõhtul tunda kõikehõlmavat tühjust ja hirmu? Samal ajal kui sinult oodatakse klaaside kokkulöömist ja uusaastalubadusi? Inimesed naeratavad... Jõuluperioodil tunned tohutut survet olla kohustuslikult õnnelik. Ja see lükkab sind sügavamale, sest kuidas saab olla kohustuslikult õnnelik?

Esimest korda on mu elus jõulud, mil ma ei taha kuuske. Ma ei taha seda valima minna. Mulle muidu väga meeldib kodu kaunistada, jõuluvärve sobitada ja pühademeeleolu, kuid nüüd istun diivanil, vahin kuuske ja valmistun justkui süntaksieksamiks, morni näoga, pisarad silmas ja siidriklaas laual. Siin ma ei ole veel aru saanud, et mõtlemises ja käitumises tuleb teha suuri korrektuure ja ennast lõputult piitsutada ei ole mingit pidi tervislik ega tarvilik. Veel ei ole seda tugevust muutuda. Ja kui ma olen oma neli laulu Marguse kitarri saatel Topsis ära laulnud, siis õhtu lõppeb minu jaoks ikkagi pingelanguse pisaratega. 

Kirjutan sõbrale ja palun, et ta laenaks mulle oma maamaja – pean linnast ära saama. Kaugemasse Eestimaa nurka, et olla täiesti üksinda kohas, kuhu ei too otse ka ühistransport. 3. jaanuaril 2014 asun teele.

Õppetund: Lase lahti perfektsionismist ja süütundest! Jaga ära vastutust!

„Eesti inimene on harjunud, hambad ristis, hakkama saama ning väljastpoolt tuleb rohkesti survet: „võta ennast kokku", „ära mõtle üle", „sul on ju kõik olemas", „mõtle positiivselt", „mine jaluta looduses" jne. Seetõttu tuleb mõnikord inimestele selgeks teha, et nad ei ole lollid-laisad-lohakad, vaid tegu on tõsise terviseprobleemiga, mis segab ja takistab elu. Oluline on tegeleda depressiooni põhjustega, näiteks mõtlemis- ja käitumisviisidega, mis depressiooni toidavad ja alal hoiavad. Juhul kui tegu on liiga perfektsionistlike ja ülikõrgete nõudmistega endale, saab ravimitega enesetunnet mõneks ajaks parandada, kuid kui inimene jätkab sisemist enesepiitsutamist, siis psüühika väsib sellest uuesti. Enda hoidmiseks on vaja õppida vabanema süütundest, mis tekib puhates ja mängides ning kriitilisest sisehäälest, mille lemmikväljenditeks on „peab" ja „ei tohi”.“
 
Need, kes mind teavad, teavad, et ma olen enda suhtes väga kõrgete nõudmistega ja süütunne puhkamise eest on mul aastaid kannul käinud. Tavaline käitumismuster eeldas üle päeva 81 ruutmeetri koristamist, kõrgeid standardeid kõigele, mis pähe tuli. Lapse veresuhkrute pidev jälgimine ja sisemine hirm, et ma ei suuda tagada talle tervist, hoidsid pingul nagu pillikeeli. Soov tõestada iseendale, et mina saan hakkama. Arvamus, et armastada saab ainult seda inimest, kes suudab kõike maksimaalselt hästi ja et kui sa ei taju armastust, siis järelikult on sul midagi viga ja sa pead saama veelgi paremaks, veelgi mitmekülgsemaks ja andma endast veel rohkem. Punud endale nii agaralt võrku, et see võrk on sul lõpuks juba otsapidi silmas ja südames. Ise teed end katki pideva enesepiitsutamisega.

Elu ei ole eksam, kus pidevalt peab A-sid saama. On täiesti okei puhata ja mängida ja ennast armastada sellisena, nagu oled ja ka siis, kui sa oled planeerinud koristada, kuid mingil põhjusel ei jaksa. Kogu maailma valu ei ole sinu õlgadel ja sa ei pea üksinda vastutama.

"Kui inimene ei ole oma eluga rahul, võiks ta proovida mõelda teisiti kui ta seni on seda teinud, sest iga "probleem" on tegelikult hinnang, milleni on viinud mingi eelmine hinnang ja seejärel ehk ka "vastav" tegevus. On palju inimesi, kes ei ole oma eluga rahul, kuid siiski ei muuda oma mõtteharjumusi ega tegevusi, lootes millelegi või kellelegi välisele, mis saabub kunagi ja "teeb mind õnnelikuks". Millegipärast arvatakse, et õnne leitakse, või keegi (teine) toob selle meie ellu. Kahjuks nii ei juhtu, sest õnn on meeleseisund (mitte emotsioon), millesse jõuab inimene enamasti enesearengu tulemusena ja see ei juhtu ise, juhuslikult, vaid on teadlik protsess. Paljud tunnevad, et midagi tuleks endas muuta, et elu "paremaks" läheks. Siiski ei tehta tavaliselt muutumiseks midagi. Paljudel on väärarusaam, et enese muutmine tähendaks justkui mingit rasket tööd. Nagu koolis, kus midagi vastu tahtmist tuupima peaks. Kahjuks ei aimata, et enesearendus toob tegelikult läbi uute seoste avastamise ellu palju avarust, rõõmu ja optimismi."

Kirjandust:

http://eestielu.delfi.ee/eesti/harjumaa/keila/elu/ravimid-ei-ole-ainuke-vahend-depressiooniga-voitlemiseks.d?id=66732315

http://uno.korsmaa.ee/files/motted.html

http://www.juhendaja.ee/puhadeaegne-depressioon-ja-kuidas-sellega-toime-tulla-0374