Depressioonist vol 4 - kõik on hästi!

On 20. juuni. Üleeile leidis õppelaen oma väärika lõpu. Mõtlen, et mida sügisel õppima minna – kas jätkata vene või saksa keelega, kus varasemalt pooleli jäi, minna lõpuks ometi autokooli või õppida hoopis natuke programmeerimist ja veebidisaini. Midagi tahaks iseenda jaoks teha. Koliks?

***

On 3. jaanuar 2014. Astun Koidula jaamas rongist maha. Olen ainuke inimene, kes aasta algul tallinlase mõistes pärapõrgusse sõidab. Kohalikud ka naeravad, kui vaatavad kohvri, villamantli ja kauboisaabastega naisterahvast GoogleMaps’i kaarti uudistamas. Viivad mu 3 km autoga järgmisesse teeristi, kust mul jääb veel 4 km jala kõndida. Tohutu vabanemistunne on. Seisatan korduvalt, kuulatan rähnide toksimist ja naeran iseenda üle – linnapreili provintsis. Saan olla täiesti teises keskkonnas ja lugeda, ahju kütta, küünlad süüdata ning hõõgveini nautida. Õpin taas kausis juukseid pesema. Saan rahus nutta, kui tuju tuleb.

Vaimselt tunnen end palju paremini, aga füüsiline tervis kukub veel kord kokku. Algavad pidevad ninaverejooksud. Veebruari algul tulen hilisõhtul pingeliselt koosolekult ja kõnnin mööda Niine tänavat kodu poole. Nutma ajab. Ja kui voolavat pisarat pühin, avastan, et käsi tilgub hoopis verest. Nii ma siis seal seisan – üle poole tunni, lörtsi sajab, pisarad voolavad ja vereloik tänaval vaid suureneb. Vehin taksole, ja vene rahvusest meesterahvas ohverdab kogu sideme, mida ta oma autoapteegist leiab. Ühest majast jookseb välja teine meesterahvas jääkotiga. Lõpuks saame selle õuduse pidama. Olin ja olen väga tänulik. 6 päeva pärast vajan kodus kiirabi, paari nädala pärast taas. Märtsis diagnoositakse aneemia, vererõhk on 99/68 ja olen kohutavalt väsinud kogu aeg. Loobun veel ühe ühingu eestvedamisest, et mitte tekitada teistes harjumust minule loota. Mul on hirm.

Märtsi lõpul ei suuda ma ikka veel seltskonnaüritustel vastu pidada. Ja ometi ei jäta ma ikka enesepiitsutamist ning enesele ei-tea-mille ära tõestamiseks vean oma aneemilise kere 9-kilomeetrisele metsajooksule. Just to prove I can.

Aprillis toimub aga järsk muutus paremuse poole. Selleks ajaks on ravi kestnud 8,5 kuud.

Midagi on täiesti teisiti. Ja üks asi on selgemast selgem – minu õnn ei saa sõltuda kellestki teisest. Ma ei vaja kellegi heakskiitu, et olla iseendana õnnelik. 

Õppetunnid:

Õpi ennast säästma ja „ei“ ütlema

Mitte mingit põhjust pole kõikidele abipalujatele jaatavalt vastata, kui see tegevus hakkab tulema sinu tervise arvelt. Isegi kõige suuremeelsem inimene peab aru saama, et tegelikult on tema ise esikohal, sest kui ta end läbi põletab, ei ole temast nii või naa enam millekski tolku. Andrei Hvostov räägib mulle seda korduvalt. Mu ema räägib sama. Lõpuks õpin kuulama. Nii on. Korralikult läbimõtlemata protsessid lihtsalt kurnavad inimesi. Nii otsustan, et enam kaootilistes situatsioonides end ei põleta. Ma ei luba enam ennast ära kasutada ja lülitan järjepanu oma äärmuslikust kohusetundest välja kõik, kes seda kuritarvitanud on. Maailm ei varise kokku ei mul ega neil, aga mina olen õnnelikum. Ma koristasin varem üle päeva. Ümberringi pidi kõik olema piinlikult korras. Ma olen aru saanud, et mida rohkem inimene enda ümber välist korda loob, seda rohkem katki on ta sisemiselt. See ei ole elus primaarne, et kingad oleks esikus paralleelselt. Las need kingad olla – pühenda oma aeg parem kallile inimesele, kes sind suudelda tahtis, kuid kelle sa korraloomise vajaduse tõttu eemale tõrjusid. Need kingad ei kiirga tagasi soojust ja pole sulle tänulikud. Inimene aga... on soe ja elus.

Tee regulaarselt sporti

Kui 22. aprillil enda jaoks jalgrattahooaja avasin, sõitsin esimesel nädalal 86,5 kilomeetrit. Super tunne oli :) Maikuust alates olen regulaarselt jooksmas käinud, kuni 40‒45 minutit jooksen, keskmiselt 6‒7 kilomeetrit. 10 kilomeetrit pole veel saavutanud, aga tunnen suuri sisemisi reserve. Kilomeetri jooksuaeg on väga hea minusuguse treenimata inimese kohta. See on täielikult enesedistsipliini küsimus, et kas sa teed midagi enda ja oma enesetunde heaks või jääd diivaninurka kudema, mis on jah, kordades mugavam ju. Pärast jooksu õhetad nagu ladvaõun, tunned end mõnusalt ja energilisena. Jooksurajale maha jäävad negatiivsed emotsioonid ja pärast füüsilise pingutuse lõppu kestab kehasiseste morfiinilaadsete ainete mõju veel mõnda aega, mis kajastub järgmisel päeval heaolutundena. Füüsiline pingutus tekitab endorfiinijoovastuse. Sama levinud on aga kehaline ja emotsionaalne madalseis, mis valdab regulaarset treenijat, kes ei saa oma igapäevast „treeninglaksu“ kätte. Seepärast tasub spordiga siiski olla mõõdukas ja sõltuvust sellest ei ole tarvilik tekitada. Ei tea sõltuvust, mis oleks positiivne. Kes alles alustab, sellel soovitan konsulteerida esmalt mõne hea treeneriga, sest ülekoormusest või valest tehnikast tingitud vigastustega jändamine on äärmiselt tüütu protsess, mis ei ole kahjuks ka kuigi lühiajaline.

Armasta ennast – sinu enesehinnang ei saa sõltuda teiste arvamusest

Ära riputa võtit oma õnneni kellegi teise kaela. Keegi teine ei saa sind sinu eest õnnelikuks teha. Kirjutasin juba eelmises loos, et mõtteviga on see, kui keegi arvab, et „küll tuleb keegi ja teeb mu õnnelikuks ja siis ma hakkangi õnnelikuks ja elu on ilus“. See on mõtteviga, mida ma ka aastaid viljelesin. Oodates küll isa heakskiitu, küll abikaasa oma, küll ämma oma, küll kolleegide oma... Nemad ei saa iialgi olla sinu eest õnnelikud, kui sinus endas seda materjali ei ole. Keegi ei pea sulle pidevalt kinnitama, et oled tubli, tark ja osav ja ilus. Ja see ei mõju tegelikult sulle ka siiralt, kui sa ise nii ei tunne. Sisemine sära tuleb enesekindlusest ja enesega rahulolust ja see on see, mis paelub ka teisi inimesi. Kes tahab pikalt olla negatiivse või kurvameelse inimese kõrval? Ega ei taheta, võin öelda. Leides iseennast ja armastades ennast nagu oled... see on vabastav. Keegi ei hakka sind armastama selle eest, et oled tubli ja töökas robot. Ausalt. :) Ja miks on nii oluline, et sinu õnnelikolemine sõltub sinust endast? Sest kõik need teised võivad meie ümbert ühel hetkel kaduda – ja kujutate ette siis seda depressiooni, mis siis saabub? I would not want to know.

Toitu tervislikult ja regulaarselt

On igasuguseid teooriaid ja dieete. Ma ei süvene neisse ja dieeti pole ma kunagi pidanud. Kui sa ikka vahel tahad mõne koogijupi ära süüa või Buratino limonaadi juua, siis tee seda. Aga mitte pidevalt. Ära osta poest neid asju, mille peal on üüratult pikk jutt igasugu lisaainetest. Kahtlane kraam. Löö mõni veebilehekülg lahti ja tee omale selgeks, mis vahe on aeglastel ja kiiretel süsivesikutel. Neid viimaseid pidevalt kuritarvitades tervitab sind peagi ülekaalulisus. Nisujahu ja valge suhkur on need asjad, mida peaks tarbima minimaalselt. Vaata, palju on suhkrut tavalises jogurtis – 150 grammi kakaokohupiima on 24 süsivesikut, aga nt minu poeg lõunaks ainult 45 süsivesikut korraga süüa tohibki. Mõelge selle peale, kui palju te tegelikult üle tarbite? Jah, ja toidukordade vahel kapist õngitsetud küpsis (kiired süsivesikud!) ei ole ka muudmoodi abiks, kui et leevendab pooleks tunniks teie madalast veresuhkrust tingitud viletsat enesetunnet. Peagi vajate aga uut küpsist, kui midagi mõistlikku ei söö – ja arvake, kuhu see küpsis lõpuks ladestub? Õige, vöökohta.

Loo oma ellu stabiilsust

Parteilase elu oleks täis ebastabiilsust. „Ma ei taha kõrgelt kukkuda. Ja ma tahan iseendast lugu pidada. Mul on 10-aastane poeg. Ma vastutan.“ – kirjutan oma blogis aprilli lõpul. See on siis, kui ma olen otsustanud, et ma ei soovi parteilist ametikohta ja siirdun tagasi tööle reklaamibüroosse. Muidugi on neid, kes püüavad ümber veenda ja öelda, et hei-hei, su kutsumus on ju mujal. Aga kui vajalik on stabiilsus ja teadmine sellest, et sinu paycheck ei sõltu mitte miski tagatoa suunistest ja suvast, vaid sellest, kui hästi sa tööd teed. Ja kõige parem on, et sa ei pea minema oma väärtustega vastuollu ja leidma põhjendusi jumal teab millistele otsustele, vaid saad teha asju oma kompetentsist ja erialast lähtuvalt. Ehk et sa sõltud iseendast. Pärast kolme aastat siblimist mitmel rindel korraga võin julgelt öelda, et pole tükk aega nii hästi puhanud, kui nüüd tööl käies. Pinget on lihtsalt palju vähem.

Tee oma tutvusringkonnas inventuur

Vahel satuvad su ellu destruktiivsed isikud. Olgu suguvõsa või tutvusringkonna või töö tõttu. Ole maksimaalselt egoistlik, kui tunned, et oled inimestest kurnatud ja nad mõjutavad sind negatiivselt. Kui kuulud nt suguvõssa, kus seltskondlikud üritused on kurnavad räuskamist ja labaseid nalju (a la Onu Heino) täis, siis ära mine! Isegi siis ära mine, kui selle nn hinnaks on see, et pärast mõni tädi Õili kolm aastat ahhetab, et too jättis toona tulemata. See on sinu elu ja sa ei pea olema seal, kust sa lahkud migreeniga. Sama on kõikvõimalike vabatahtlike ühingutega – kui need pigem põletavad sind kui et pakuvad koostegemise rõõmu, astu kõrvale. Kui sinu ümber on sattunud inimesed, kes näevad alati võimaluste asemel hoopis ohte, vähenda nendega suhtlemist. Ebakonstruktiivsed inimesed, kes ainult kritiseerivad, selle asemel et ise miskit uut välja pakkuda, jäta kõrvale. Õpi ära tundma manipulatsioone ja jäta ka manipulaatorid oma elust välja. Kui keegi ei suuda otsustada, kas soovib sind oma ellu või mitte, ära pühenda talle oma südant. Südant on mõtet anda sellele, kes teab kindlalt, et tahab sind enda kõrvale. Sul, in fact, on üks elu.

Andesta ja õpi

Igast viletsavõitu olukorrast annab midagi õppida. Ütleme, et sa ei ole rahul, kuidas su vanemad sinuga käitusid. Ole ise parem. Tuleta meelde need olukorrad, mis sulle haiget tegid ja tee ise oma lapsega (lastega) teisiti. They probably did not know any better. Kui keegi jätab sind raskes olukorras üksi, siis teades, mis tunne see on, püüa ise teisiti. Märka, kui keegi vajab tuge ja leia natukenegi aega ja võimalust olemas olla. Mõtle tõsiselt järele, kui keegi kritiseerib sind – depressiivsena oled ilmselt vastuvõtlik, tundlik ja liigemotsionaalne, kuid järsku oli kuuldus ka terake tõtt, mis? Kas on probleem ikka ja alati sõnumitoojas?

Maailm ei ole sulle midagi võlgu

Ei, riik ei pea andma sulle korterit, 1000 eurot peo peale lihtsalt olesklemise eest, autot ja lõputult „tasuta“ asju. Kui sa pidevalt mõtled, et keegi on sulle midagi võlgu ja peab sulle midagi võimaldama lihtsalt selle eest, et sa oled siin maamuna peal üks 7 miljardist, siis kahjuks oled sa eksiteel ja toidad oma depressiooni. Muuda oma mõtlemist. Kõik need 7 miljardit ei saa mitte kunagi korraga õnnelikuks, ja ammugi mitte ilma igasuguse pingutuseta. Sina ise lood oma saatust. Pidev jahvatamine takistustest ja klaaslaest – mida täpselt see sulle annab?

Sea endale väikesed eesmärgid

Kõike korraga ei peagi saama. Liiga suuri eesmärke seades kaevad endale lihtsalt järjekordset auku, sest oled pidevalt rahulolematu because you are not there yet.

***

Kui sa sammhaaval oma elu muudad, kahjulikest mõttemustritest vabaned ja ei looda oma õnnes enam teiste peale, avastad ühtäkki, et hommikul ärkad naeratus näol; et päikesekiirte soojus rõõmustab ja paitab sind; et vihmapiisad prilliklaasidel ei ärrita sind enam; et kadunud kontsaplekis ei maksa süüdistada kogu maailma, vaid tuleb lihtsalt seada sammud kingsepa juurde ja paluda see korda teha.  :)

Kui sa oled teiste vastu armas ja naeratad bussijuhile, viiuldajale tunnelis ning kassapidajale, oled midagi andnud, mis kiirgab sulle tagasi. Ole tänulik kõige hea eest ja julge vabandada, kui oled teinud vea. Ole aus ja ära kasuta teisi inimesi ära. Tee seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Klišee? Aga ma mõtlen seda päriselt.

***

On 20. juuni õhtupoolik. Mul on päev otsa olnud migreen, mis õnneks tabab mind vaid paar korda aastas. Vaatamata lõhkuvale peale olen ma õnnelik. Mul on suurepärane nutikas poeg, kes läks eile maale vanaema juurde puhkama. Ma naeratan, sest ma tean, et ma olen tugev naine. Ma olen rõõmus, sest minu enesehinnang ei sõltu teiste heakskiidust. Ma olen eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 4 kilo juurde võtnud ning tänu sportimisele elu parimas vormis. Mul ei ole enam valus istuda. Mu nina ei jookse verd. Mu sõbrannadel on beebid, keda ma nunnutada saan. Üks sõbranna abiellub vähem kui kuu pärast. Minus on jõudu olla teistele toeks.

Probleemi tunnistamine ja abi otsimine näitab sinu tugevust ja mitte nõrkust. Maailmas on 350 miljonit inimest, kes kannatavad depressiooni mingi vormi all. See ei ole häbiasi, otsida abi. I got out, you will too!

***

I can fake a smile
I can force a laugh
I can dance and play the part
If that's what you ask
Give you all I am
I can do it
I can do it
I can do it
But I'm only human
And I bleed when I fall down
I'm only human
And I crash and I break down

(Christina Perri - Human)
https://www.youtube.com/watch?v=r5yaoMjaAmE 

Kirjandust:

http://www.who.int/mediacentre/factsheets/fs369/en/

http://www.kaalustalla.ee/blogi/sport-kui-narkootikum/