Ma ei taha kindralitele uut parteid muretseda

Tänase uue võimaliku erakonna loomisel torkab väga laialdaselt silma, et loodetakse, justkui vana hea tööl „käimine“ on suurte sihtide täideviimiseks piisav. Enamik soovivad olla kindralid*, kes vajalikul hetkel lihtsalt esiritta sammuvad ning rusikaga vastu rinda taovad: “Meie olemegi eesmärk ja mitte ressurss,” arvavad kindralid. Tööd tehku keegi teine.

Kui vanasti piisas mõnel pool lihtsalt tööl „käimisest“ selmet tööd reaalselt teha, siis enam see nii ei ole. Kuigi jah, avalikust sektorist on veel siit-sealt kuulda, et kohvijoomine ja suitsupausid moodustavad olulise osa päevast, kuid erasektoris aja surnuks löömises midagi edasiviivat ei ole, eriti mitte millegi uue ülesehitamisel. Konkurents on tihe. Päevavargad saavad lihtsalt kinga või lähevad pankrotti. 

30. märtsi Ärilehes toob Niitvälja Golfiklubi eestvedaja Kristo Tohver välja, et kuigi liidriks olemist rõhutatakse palju, ei piisa sellest tegelikult meeskonna juhtimisel: „Juhiks olemine erineb liidriks olemisest, kuna entusiastlikult ülesannete kallale ja eesmärkide täitmise poole tormamine ei arvesta sageli inimestega, kes kogu protsessi käigus hoiavad ning korralikult läbimõtlemata protsess lihtsalt kurnab inimesi“.

Selliseid juhtimisvigu tuleb ette ka vabatahtlikes organisatsioonides ning uutes erakonnaalgetes. Lisaks säravale liidrile on erakonnal tarvis ka tegevjuhti ühes tugimeeskonnaga, kes lühiajalisi ja pikaajalisi eesmärke sõnastada aitab ning tegevuskava sammsammulist täitmist jälgib. Ainuüksi liidri säral organisatsioon pikalt ei püsi. Vaja on õhinapõhist idee ja muudatuste nimel tegutsemist kokkulepitud mängureeglite alusel. 

“90-ndate alguse erakondade asutamise õhin on meil kahjuks nüüdseks asendunud arusaamisega, et erakond peab olema midagi suurt, masinlikku ja raskepärast. Ei pea – moodne kommunikatsioon ja võrgustumine ei nõua suuri inimhulki ning erakonda võib ette kujutada väiksemana, avatuna ja loomingulisena,” kirjutas ettevõtja Karli Lambot 2012. aasta novembris.

Vahepeal ei ole toimunud muutusi. Vanad parteid jätkavad endistviisi, arvates ilmselt, et kui neil on ette näidata 10 000-pealine liikmenimekiri, siis on see näide jõulisusest ning vastus erakondlaste endi poolt armastatud küsimusele „aga keda te esindate?“. Ometi näeme, et valimistel on erakonnapink õige lühike või pikk, kuid tühi ning 2013., 2014. ja 2015. aasta valimistel kandideerivad ühed ja samad näod. Milleks täpselt on siis vajalik massipartei? Järelkasvu ei tule ning liikmemakse ka entusiastlikult ei maksta, mis näitab liikmete endi jahedat suhtumist oma partei toetamisse. 

Samuti arvatakse endiselt, et vajalik on hirmus jäik struktuur, lahkulöödud naiste- ja noorteorganisatsioonid ‒ milleks? Miks ei võiks uus jõud olla hoopis dünaamilisem, kus koostegemist ja arutelusid naudivad ühtmoodi 25- ja 65-aastane. On ju, mida üksteiselt õppida, vanadelt olijatelt väärtuslikku elukogemust ja Eesti riigijuhtimise ajalugu ning noorelt põlvkonnalt kindlasti avatust ja sallivust. 21. sajandi Euroopas ei ole läbilöögivõimeline poliitiline jõud, kes on äärmiselt suletud ja soovib mustanahalisele või tsiviilpartnerlust soosivale kodanikule anda ühe otsa pileti riigist välja.

Nagu teada, armastab eestlane muretseda. Ta muretseb endale kodu ja auto ja lapse. Muretseb töökoha ja veekeedukannu ning Kiviräha viimase teose. Nüüd on moodi läinud ka erakondade muretsemine. Viis kuni kümme rühmitust muretsevad kuskil omaette Eesti riigi pärast. Oi – väljaränne on suur, haldusreform on tegemata, iive negatiivne ja regressiivsete maksude tõstmine süvendab ebavõrdsust ühiskonnas. Kui kaugele saab aga purjetada koostöövõimetute rühmitustega, kellel küll paistavad olevat ühised mured, kuid lahendusvariantides triivitakse üksteisest niivõrd kaugele, et kõik särasilmsed inimesed, kes algselt rõõmuga laua taha koondusid, kindralitega vaidlemast loobuvad ja oma teed lähevad? Ega väga kaugele saagi. 

Niikaua kuni ei olda valmis uuteks organisatsioonistruktuurideks ja –kultuuriks, ei ole tolku ka sellest, et mure ühendab. Ainult muretsemine ei ole edasiviiv jõud. Kuid veel kurvem on, kui kokkutulnud muretsejatel puudub ka särav liider, kelles oleks vajalikku kirge ning elujõulisust, avatust uutele ideedele ja meetoditele. Sellisel rühmitusel soovitaksin ajaressursi kokkuhoidmise nimel kas kellegagi liituda või siis kogu kambal teistele elualadele siirduda. 

Mis peaks olema minu kui vabakonnavaimuga harjunud inimese motivatsioon olla kolleegiks, kes nõustab, teeb ära administratiivse töö, peab läbirääkimisi ning haldab erinevaid kommunikatsioonikanaleid ning otsib koostööpartnereid? Täna saaks selleks olla vaid üks motivatsioon – lahe seltskond, kelles ma näen potentsiaali lüüa Eesti poliitikaõhk väheke klaarimaks. Seltskond, kus üksteist usaldatakse ja toetatakse. Kus vanade kogemus ja noorte energiline tahe on lahedas sümbioosis ning kus jutuajamist ei alustata välistamisest. 

Usun, et Eesti vajab muutuseid. Põhjus, miks ma täna ei kirjuta avaldust, et liituda mõne olemasoleva erakonna või erakonna algatusrühmaga, on lihtne  – neis on liiga vähe rõõmu koostegemisest, palju töövõimetuid kindraleid ja särava liidri puudus. Vanades dogmades kinniolemisest ja maineprobleemidest rääkimata. Erakonnamaastik ei vaja järjekordset igavat nutulaulu, vaid poliitilist Winni Puhhi. Sellist koostöövõimelist. 

 * kindral ‒ suuga tege suurõ liina, kätega ei tie kärbläsepessägi