The Rise and Fall of a Politician

Jupp aega juba mõtlen, et stabiilsus või kirg, kirg või stabiilsus. Ja kas kõike korraga saab ka. 2011. aastast olen poliitelus ühel või teisel moel kaasa löönud. Mullu, kui kätte jõudis valimiskampaania periood, jätsin palgatöö mitmeks kuuks, sest mõlemat korraga poleks saanud teha, ööpäevas nii palju tunde lihtsalt pole. Energiat 24 h samuti mitte. 

Muidugi ma valiksin kire, kui mul näiteks rahapuu rõdul kasvaks ja ma ei peaks muretsema selle pärast, kuidas juust mu leivale maandub. Wise man once said: „Jõuluvana pole olemas ja Brad Pittil on juba Angelina“. Sama kehtib meeste kohta, midagi ei tule niisama. Ja geimeeste kohta – Peeter Rebast on paraku ainult üks ;)

Poliitikas sõltud sa liiga palju täiesti ebastabiilsetest teguritest: palju hääli sa seekord saad; kas sa suudad partei sees piisavalt nunnult kaasa määgida, et pälvida koht üldnimekirja eesotsas või mõnes nõukogus; rahastajatest, kes ühel hetkel võivad öelda, et tahavad lihtsalt maailma muuta, kuid teisel hetkel võivad sulle ka meelde tuletada, et „kuule, sa kind of oled vastuteene võlgu“. 

Ma tean väga palju inimesi, kes sõltuvad eelnimetatust. Ja tunnistan, et ma ei oska neist täiel määral lugu pidada. Kui ma nüüd seaksin iseennast samasse positsiooni, ei peaks ma ka iseendast lugu. Ja kas see oleks hea? 

Ma tean, et millegi käivitamiseks on vaja väga palju tööd teha, vajadusel ka 35 tundi jutti, nädalavahetustel või öösiti ja see ei kohuta mind. Vabakutseline olles on tulnud õppida ajajuhtimist, et kõik oleks balansis, eesmärk on, et tööd on tähtajaks korrektselt tehtud. Kvaliteetselt tehtud töö kaudu lood iseenda imagot, sest pole põhjust arvata, et oled see ainus särav täheke, keda kõik vajavad nagunii, isegi kui sa niisama vedeled ja meeskonnaliikmeid alt vead. 

Nii ei peaks ka poliitikud arvama, et nende sära on igavene ja päriseriala polegi vaja. Riigikogu liikme palk on üsna kõrge, kõrgem kui väga paljudel IT-juhtidel Eestis. Sellega harjudes harjud ühtlasi kindla elustandardiga, võtad laenu, kolid majja, ostad maasturi. Ma ühest küljest imetlen sellist riskivalmidust, aga mis saab su mudilastest seal ilusa suure murulapi peal siis, kui sa seda elustandardit enam pakkuda ei suuda? Kaasaga enam reisida ei saa, võlad kasvavad, loodad kramplikult kuskile taas valituks saada. Kõrgelt kukkumine on valus. Langed depressiooni.

Ma valin stabiilsuse, kuid ma ei jäta oma kirge. Ehk et ma siirdun tagasi oma erialale, sest see on ratsionaalne käitumine. Ma ei taha kõrgelt kukkuda. Ja ma tahan iseendast lugu pidada. Mul on 10-aastane poeg. Ma vastutan. Ta on ühtlasi mu suurim toetaja, niisiis leppisime kokku, et järgmised 10 kuud teen ma kaht asja paralleelselt – oma erialast tööd uue poliitilise jõu loomise mõtteid maha kandmata. Ma vastutan ka selle eest. Ja ma ei ole allaandja. 

Hommikuti olen Taevas, õhtuti Põrgus. :) The same wise man said: „Kui see on sinu saatus, leiab see sind üles ikkagi.“ Ja ma usun, et tal on õigus. Aga mul on terve elu veel ees.