Feministidele

Tänan ohtrate kommentaaride eest internetiavaruses, väga hea lugemine. @feministid

Jah, klubikultuur pole üldse minu jaoks (ei Kuku ega ka Vabank (pole käinudki) ega miski muu) ja võimalik, et ma läksin selle olustiku kirjeldamisega üle piiri, inimestel on ju tegutsemisvabadus ja mina ei pea ronima sinna, kus mul vastik on. Aga vaatepilt ei olnud ka midagi kaunist ‒ trepimademel seisid onud, kes taaruvate naiste hulgast omale partnerit välja valisid. Ei olnud kena. Kui ma seda vaatasin, tuli mul meelde miski brošüür nimega „Bang Estonia“ ja mul oli korraga nii kahju, et me pakume ju ise selle materjali, millest sellist kirjasaasta toota saab. 

Eelmise loo selgituseks ‒ ma väga, väga, väga tahaksin, et naistel oleks kõrgem enesehinnang, et jah, sa ei luba enda peale häält tõsta, sa ei luba ennast lüüa, sa ei ole mõeldud kodumasinaks või mehe teenijaks, sa ei ole mõeldud madala palga ja ainult administratiivsete ametikohtade jaoks ‒ a la meie ajame siin tähtsate onude asja, sa oma kõrgharidusega keeda kohvi.

Pean minema isiklikuks, et selgitada, miks mind nii kohutavalt ärritab naiste allaheitlikkus. 

Olen kasvanud perekonnas, kus mu vanemad on tänaseks olnud abielus 40 aastat. Minu ema on paraku klassikaline ohvrimentaliteediga naine. Tema tõi selle oma abiellu kaasa muidugi mustrina, sest juba tema ema ja isa olid sellises vägivaldses suhtes. Mina keeldun seda mustrit jätkamast. 

Ema allaheitlik käitumine on mõnevõrra rikkunud nii minu kui ka minu õe elu. Tolle põlvkonna naine armastas endale kinnitada, et teeb midagi laste nimel. Et laste nimel peab olema koos, laste nimel kannatan ära. Elu vägivaldse ja alkoholi tarvitava meesterahva kõrval tundus turvalisem kui olla lahutatud naine. How crazy is that? Mitte kumbki lastest ei oska seda ohvrit hinnata ega ammugi selle eest tänulik olla. Mis turvatunne on selles, kui sa reedeõhtuti kardad?

Minu üks esimesi mälupilte on kolme aasta vanusest. Mul on seljas täpiline öösärk, ma olen ema süles elutoas. Laua ümber läbustavad isa kolleegid, keegi oksendab. Ma ei mäleta, mis aastanumber see oli, kui oli suhkrudefitsiit, aga mäletan, et tol aastal kirjutasin ühele isa kolleegile kirja“ära kleebi mu emale külge nagu tatt“ ja pugesin ise häbenedes suhkrukoti juurde laua alla. Juba pisikese tüdrukuna pidin seisma teise naisterahva eest – et palun, palun, kehtesta ennast! Minu roll on olnud kaitsta ema, väikesest peale.

12-aastaselt pidin oma isale politsei kutsuma. Kui olin 17, oli juhtum, kui ema helistas ja ütles värisevi hääli, et ei julge tuppa minna. Olin siis rattaga sõitmas, parasjagu Mähel. Kimasin kogu jõust kodu poole, ja ma tegelikult ei tea, mis oleks siis juhtunud, kui isa poleks enne minu kojujõudmist juba unne vajunud. Olin raevunud ja enam mitte pisike habras tüdruk. 

Iga kord, kui ma palusin, et palun-palun-palun, ema, minge lahku, me kõik oleme siis õnnelikumad.... siis ema hoidis ikkagi isa poole. Iga kord lõi ta sellega minu hinge haava. Miks sa teed nii? Sellesama meesterahva pärast olen ma mitmeid kordi päevapealt kodust välja kolinud, hiljem andeks andnud, et „noh, ta on ju ikkagi mu isa“. Ma olen ära kannatanud selle, et mind süüdistatakse nahavähis (absurd!), selle, et „minu poolest võiksid sa surnud olla“ kui ka selle, et mind ja mu toona 5-aastast poega visatakse uksest välja läbi hammaste sisistatud sõnadega „rohkem ma teie nägusid enam näha ei taha“. 

Me võime armastada oma vanemaid või ka meest, kes lööb, aga kõige esimesena peab armastama iseennast ja seadma need piirid, et mida minu kui isiksusega tohib teha ja mida ei tohi. Ma siiralt olen arvamusel, et elu tuleb elada nõnda, et lisaks perele on sul toetav võrgustik, et kui midagi läheb rappa, on sul alati sõbrad, kellele loota. Olen siiralt arvamusel, et elada mõnda aega naiste varjupaigas on väärikam, kui lasta end ähvardada ja klohmida. Ma oleksin parem üksi, kui lubaksin endale haiget teha.

Kaks meeskolleegi on minu peale avalikus kohas häält tõstnud. Rohkem nad seda enam ei tee. Vabandust palusid ka. Vaatad ükskord sellest mööda, hakataksegi sinuga nagu kaltsuga käituma. Mind on mitmes kodanikualgatuses püütud suruda adminrolli. Käigu kuu peale need konkreetsed mehed oma suhtumisega. Olen neile põhimõtteliselt ära tõestanud, et kui naiste töökus ja usinus algatusest välja tõmmata, siis on mehed sageli üsna tühised kindralid, kes kaugele ei purjeta. Olen sellest varemgi kirjutanud. Igal ühel on oma vajalik roll meeskonnas, aga see mitte kuidagi ei tähenda, et „mees juht, naine sekretär“. 

***

Mu 10-aastane poeg kipub jätma asju vedelema ja ma väga kannatlikult seletan talle, et naise roll ei ole käia mehe järel ja tema sokke või musti nõusid kokku korjata, et igaüks tehku seda ikka ise. Loodan, et suudan olla oma pojale heaks eeskujuks ja kasvatada ta naisi austavaks meesterahvaks.