Järgmiseks pargime juba a(A)asale!
Olen juba mitu korda avastanud end mõtlemast, et kui hr Aas päriselt ka arvab, et ta praegu suuri heategusid Kalamajas korda saadab, siis on olukord ikka tõeliselt spooky. See tähendab, et mulle pigem meeldiks mõelda, et ta täidab kellegi käsku ja on ise siiski pisut adekvaatsem. Aga tont seda teab.
Mind paneb hämmastama, et suure hurraaga taheti tasulist parkimisala laiendada argumendiga, et kohalikud elanikud meeletult seda soovivad. Selle väite järjekindlus on aga täiesti kadunud. Nüüd on hoopis teised tuuled - Kalamajas elavad inimesed, kes armastavad autode vohamist ja tahavad anda panuse miljööala majade rikkumisse saastega. Tõeliselt ohtlik kamp. Ja pargitakse lausa nii, et "lapsed ja eakad peavad nende vahel laveerima". Mul on pigem küsimus, miks lapsed ja eakad sõiduteel käia armastavad? Ei ole kuulnud, et Kalamaja suurte liiklusõnnetuste arvu poolest silma paistaks ja pidevalt siin mõni memm rullnoka või "tasuta teenuse nõudja" poolt lömastatud saaks.
Kas ei saaks olla järjekindlam oma argumentides?
19. juuni DELFI artiklis kõlavad ikka uskumatud väited: "tossavad ja parkivad autod jalus nii päeval kui ööl", "võideldakse autostumise vohamise poolt". Te olete linnavalitsuses valesti aru saanud, see ei ole pelgalt autoomanike võitlus. See on võitlus selle vastu, et sisutühjade argumentidega ei aetaks oma kätt meie rahataskutesse. See on põhimõtte küsimus, ja seda kuulsin ka inimeste käest, keda parkimiskorralduse osas küsitlemas käisin.
Siiski-siiski jääb mulle segaseks veel paar asja. Kui ma annan linnale 50 krooni kuus, siis kuidas ma saan endale "parema parkimiskorralduse ja liiklusohutuse"? Praegu pargib meie pere auto maja otsa peal Volta tänava pool, ise koristame seda platsi talvel lumest, et parkida saaks. Kui ma maksan 50 krooni kuus linnale, siis pargib auto ikka maja otsa peal Volta tänava pool, ja ikka koristame seda platsi ise lumest, et parkida saaks. Ruumi ei teki juurde, midagi ei muutu meie pere jaoks, v. a. see, et me maksame linnale 50 krooni kuus.
Alternatiivseks lahenduseks teile, kulla linnavõim: kogu linn tasuliseks parkimisalaks (siis ei tunne end keegi eraldi puudutatuna, karistatuna), parkimistasu mõistuse piiresse (ka kesklinnas).
Olge head, ärge vastandage enam erinevaid gruppe, nagu seni selles "võitluses kohalikega": kohalik parkija-võõras parkija; eestlane-venelane (Toobali etteaste 15. juunil); autoomanik-rattur/jalakäija.
Ja lõpetuseks viktoriiniküsimus: mitu jalgrattateed on Kalamajas?
Vastusevariandid: a) 2 b) 1 c) 0
(Üldse ei imesta, kui pärast Telliskivi Seltsi uuringu tulemusi kirjutab Taavi Aas artikli, mille pealkiri on "Kalamaja elanikud pargiks isegi aasa täis, kui saaks!")
Mind paneb hämmastama, et suure hurraaga taheti tasulist parkimisala laiendada argumendiga, et kohalikud elanikud meeletult seda soovivad. Selle väite järjekindlus on aga täiesti kadunud. Nüüd on hoopis teised tuuled - Kalamajas elavad inimesed, kes armastavad autode vohamist ja tahavad anda panuse miljööala majade rikkumisse saastega. Tõeliselt ohtlik kamp. Ja pargitakse lausa nii, et "lapsed ja eakad peavad nende vahel laveerima". Mul on pigem küsimus, miks lapsed ja eakad sõiduteel käia armastavad? Ei ole kuulnud, et Kalamaja suurte liiklusõnnetuste arvu poolest silma paistaks ja pidevalt siin mõni memm rullnoka või "tasuta teenuse nõudja" poolt lömastatud saaks.
Kas ei saaks olla järjekindlam oma argumentides?
19. juuni DELFI artiklis kõlavad ikka uskumatud väited: "tossavad ja parkivad autod jalus nii päeval kui ööl", "võideldakse autostumise vohamise poolt". Te olete linnavalitsuses valesti aru saanud, see ei ole pelgalt autoomanike võitlus. See on võitlus selle vastu, et sisutühjade argumentidega ei aetaks oma kätt meie rahataskutesse. See on põhimõtte küsimus, ja seda kuulsin ka inimeste käest, keda parkimiskorralduse osas küsitlemas käisin.
Siiski-siiski jääb mulle segaseks veel paar asja. Kui ma annan linnale 50 krooni kuus, siis kuidas ma saan endale "parema parkimiskorralduse ja liiklusohutuse"? Praegu pargib meie pere auto maja otsa peal Volta tänava pool, ise koristame seda platsi talvel lumest, et parkida saaks. Kui ma maksan 50 krooni kuus linnale, siis pargib auto ikka maja otsa peal Volta tänava pool, ja ikka koristame seda platsi ise lumest, et parkida saaks. Ruumi ei teki juurde, midagi ei muutu meie pere jaoks, v. a. see, et me maksame linnale 50 krooni kuus.
Alternatiivseks lahenduseks teile, kulla linnavõim: kogu linn tasuliseks parkimisalaks (siis ei tunne end keegi eraldi puudutatuna, karistatuna), parkimistasu mõistuse piiresse (ka kesklinnas).
Olge head, ärge vastandage enam erinevaid gruppe, nagu seni selles "võitluses kohalikega": kohalik parkija-võõras parkija; eestlane-venelane (Toobali etteaste 15. juunil); autoomanik-rattur/jalakäija.
Ja lõpetuseks viktoriiniküsimus: mitu jalgrattateed on Kalamajas?
Vastusevariandid: a) 2 b) 1 c) 0
(Üldse ei imesta, kui pärast Telliskivi Seltsi uuringu tulemusi kirjutab Taavi Aas artikli, mille pealkiri on "Kalamaja elanikud pargiks isegi aasa täis, kui saaks!")
1 äkki on?
VastaKustuta