Tavaline poliitiline pesupulber

Foto: Martin Dremljuga

„Meie oleme paremad!“ deklareerivad kõik, kes poliitlavale vanade olijate kõrvale pürivad. Me ei ole mingid tavalised sellised – oleme demokraatlikumad, aatelisemad ja ausamad. Avatumad ja targemad. Me ei varasta. Me ei valeta. Jaaa nii edasi...

Mina nõudliku valijana märkan aga veel teisigi aspekte, ja neist nüüd järjepanu räägingi. 

Poliitik kui müügimees. Sa pead suutma oma ideid kaitsta ja omama selleks vajalikul määral karismat, et kellelegigi veenvana tunduks. Kui looduse poolt pole kaasa antud, aitab ka see, kui teemat lihtsalt väga-väga hästi valdad. Kui sul on midagi paberil kirjas, aga ühe täpsustava küsimuse korral jänni jääd, siis on see juba märk asjatundmatusest, aga sa lubasid ju parem olla kui teised? Kui vastust ei tea, siis luba see täpsustada – aga uskuge, hea ajakirjanik tabab ebakindluse ja teema mittevaldamise ära niikuinii.

Programmist. Seda me teame, et paljud ei loe programmi. Aga laskem siiski eeldusel hinge pugeda, et haritud valija tahab teada, mille poolest uued tulijad siis ka ideede poolest senisest erinevad. Sa pakud talle oma programmi lugeda. Kui esimeseks kargavad silma kirja- ja kujundusvead, siis on negatiivne hoiak juba garanteeritud. Te ei suuda oma seltskonnaga ühte trükist korrektselt teha ja teie meeskonnas pole ühtegi toimetajat ega ühtegi kujundajat? Tõesti?! 

Välimusest. Jah, siin nüüd paljud ütleksid, et ega ju riie loe ja loeb sisu ja mis vahet sel lipsu pikkusel ikkagi on. Selgitan: esiteks müüb korrektne välimus usaldust. Rasvaste juuste ja räpaste küünealustega inimene ei ole see isik, keda tahetaks näha esindusfunktsioonis. Kuidas julgeda sellist saata kohtuma väliskülalistega? Saadiku kehv imago turundaks ka meie riiki halvas valguses. Mõtlen alati piinlikkustundega presidendi käitumisapsudele (nt etiketieksimused Jaapanis) kui ka nn eliidile, kes ei mõista presidendi vastuvõtule minna kaetud õlgade ja õige kleidipikkusega; korralike kingade ja hästiistuva ülikonnaga. Kui suur see pingutus on – näha korrektne välja? Ma ei räägi sellest, et peab ringi tuuseldama ojulandiliku paunaga – ei! Aga ÜKS korralik ülikond võiks meesterahval olla ja smart outfit naisterahval. Vihjeks: vali kleitide asemel seelikud – neid saab erinevate pluuside ja kampsikutega hästi kombineerida. No ei ole raketiteadus! Ma tahan näha, et esindusfunktsiooni pürgija suudab endale mõned reeglid selgeks teha.

Kõnest ja särast. Eeldame positiivselt, et mis iganes algatusega oled seotud, sa vähemalt usud selle edusse. Järelikult sa suudad ka säravil silmi rääkida selle eesmärkidest ja põhjendada, mille poolest erinetakse kõikidest senistest parteidest. Tuhmunud või kössis läbirääkija, kes tuleb sind oma nimekirja veenma... not good. Kõnedega on sama lugu – kui vaatad maha, koperdad tekstiga, ei oma publikuga sidet, siis on kaks võimalust – kas ära roni kõnelema või harjuta kõnelemist kodus, küll peegliga, küll peeglita. Ainult harjutamine aitab. Ka hirmudest ülesaamisel, ainult pidev töö. Vastuargument on see, et „ei ole meil raha neid kalleid koolitusi tellida“... Aga ärge tellige – lugege raamatuid, kasutage internetiotsingut, tehke endaga ise tööd ja Ivo Rullile kopkat maksma ei peagi ;)

Teleesinemistest. Mis tahes formaadi puhul (väitlus, intervjuu vms) on sellisel juhul väga piiratud aeg end maksma panna. Ka sinna ei ole mõtet ronida ebakindlana või ebaselge sõnumiga, või ka rasvaste juuste ja kottis ülikonnaga. Ei ole usaldusväärne. Mäletan EP valimiste teledebatte – kohe oli näha, kes oli hea esinemise nimel tööd teinud ja kes mitte. Ja pange tähele – rõhutan töö tegemist ikka ja jälle, sest see on see, mis tekitab austust ka inimese vastu, kes ei olegi esmapilgul ülemäära särav kandidaat. Aga nähes tema pingutust, pead lugu sellest, et tema ei tulnud mütsiga lööma. 

Eriala olemasolu. Minu, nagu ka paljude teiste jaoks on usaldusväärne isik, kes saab oma elus hakkama ka ilma riigikogu liikme palgata. See ei ole koht, kuhu minna karjääri tegema, et siis 4-aastase perioodi lõppedes kõrgelt kukkuda või kogu riigimehelikkust unustades klammerduda võimu külge nagu takjas, üha enam mängureegleid ebaausamate poole nihutades. Hirm kaotada oma kohta ei luba otsuseid enam selge mõistusega teha, hakatakse tegema seda, mis on mugav ja ... selgrootu. (http://britkerbo.blogspot.com/2014/04/the-rise-and-fall-of-politician.html)

Täienda, täienda, täienda end! Mind kui valijat ei paelu inimene, kes sai oma hariduse nõukogude ajal ja sealt edasi on kuidagi niisama kulgenud, vaadates sulle küsimuse peale: „Mis on kaasamine?“ häguste silmadega otsa, nagu kuuleks sõna esimest korda. Mind alati hämmastab, kui hulk poliitikuid vaatab järjekindlalt mööda ka venekeelseist valijaist. Vene keelt ei räägi, Koplisse ja Lasnamäele ei lähe (välja arvatud siis, kui tahaks hirmsasti kuuski istutada), aga suur lootus on kuidagi edasi pürgida? Ignoreerime venekeelset elanikkonda ja ootame, et nad astuks vabatahtlikult rongi peale ning asuks teele? Hirmus naiivne ja natuke liiga pikalt kestnud illusioon. Igatahes läksin ma vene keelt õppima, et ise mitte samasse seltskonda kuuluda. 

Selgroogu! Jah, ma tean, et hulljulged isearvajad ei kasva istanduses. Rohkem on neid, kes mõtlevad, millest ühe või seisukoha puhul ilma jäädakse. Aga see ei ole väga edukas viis pälvida austust. Isegi kui su seisukoht ei meeldi, võib vastaspool (ja valija) sind austada selle eest, et oled põhimõttekindel ning jääd selle juurde ka tulises argumentatsioonis. Mida teha saadikuga, kes iga natukese aja tagant ümber mõtleb? Või kes ebamugavate küsimuste peale vastab midagi stiilis: „on tähtsamaidki teemasid“. Ma tahan valida saadikut, kes teeb ka ebamugavas olukorras otsuseid ja ei keeruta. Ma tahan teada, kas sa oled radikaal, kes tõmbaks hea meelega Eestile okastraadi ümber, et siit võõrmõjud eemale hoida, või see isik, kes ütleb, et võib reegleid lõdvemaks lasta küll, kui tahame, et suletuselabidas meile auku ei kaevaks.

Kõik on kokku võetav sõnadega, et kui sa deklareerid end olevat midagi enamat kui tavaline pesupulber, siis õpi juurde ning näita, et sa tõesti oledki parem. Vastasel juhul saab maha visatud tuhandeid eurosid raha, mida oleks võinud mõistlikumalt (kui poole vinnaga tehtusse) paigutada.