Demokraatia kaitseks

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 154 sätestab järgmist: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.“

Möödunud nädalal peatas riigikohus Lääne-Virumaa valdade avaldusel jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise, mis oleks keelanud kohalikel omavalitsustel jäätmevedu korraldada läbi kohaliku omavalitsuse üksuse või viimase poolt volitatud mittetulundusühingu. Riigikohus on kinnitanud, et oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab omavalitsuse autonoomiat, mis on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta aluspõhimõte.

“Kas omavalitsustel on mingi õigus nõuda, et keskvõim ei sekkuks mõjuva põhjuseta kohaliku elu detailidesse?,” küsivad advokaadibüroo Sorainen advokaadid Carri Ginter ja Kadri Härginen oma artiklis “Prügisõjas pantvange ei võeta ehk milleks Eestile omavalitsused“ (http://arvamus.postimees.ee/2932737/kadri-harginen-carri-ginter-prugisojas-pantvange-ei-voeta-ehk-milleks-eestile-omavalitsused). Omavalitsuste ülesanded on ebaselged juba tükimat aega, kuna võimekus ülesannete täitmiseks niivõrd erinev. See aga ei tähenda, et külma närviga võib asuda omavalitsuste tiibu kärpima ilma mingit relevantset argumentatsiooni omamata.

Tallinnas loodi mullu valimisliit Vaba Tallinna Kodanik veendumuses, et kohalikes omavalitsustes ei peaks jäme ots olema mitte erakondade, vaid kogukondade ja kohaliku elu edendajate käes. Ei ole mingit põhjust, miks kogu kohalik elukorraldus peaks olema suurparteide määrata. Ja kuigi Tallinnas elab kolmandik Eesti elanikke, ei tähenda, et siin peab linnriiki mängima ja unustama, et tegu on omavalitsusega, mille esmane ülesanne on katta siinsete elanike vajadusi.

See on juba üldteada tõsiasi, et pealinna rahad kipuvad minema valitsejate enesereklaamiks, omade jopede korruptiivse hõnguga tehingutesse ja kohaliku elu küsimuste lahendamisel jääb vahendeid vajaka. Olgu näiteks siis pudenevad lasteaiad või kraatritega sõiduteed. Küsimuse all on, et kui ühe omavalitsuse juhtidel on raskusi eelarvevahendite mõistliku kasutamisega, kas riigi poolt peab karistama ka kõiki teisi, tsentraliseerides kõike, mida vähegi võimalik? Näiteks Rägavere vallal puudub munitsipaaltelevisioon, nagu osutavad Ginter ja Härginen. Mille eest karistame neid? Prügimajanduse tüli näitab vaid seda, kuidas üht omavalitsust umbusaldades soovitakse teisteltki otsustusõigus ära võtta, arvestamata nii nende vajaduse kui ka põhiseaduses sätestatuga.

Valimisliit Vaba Tallinna Kodanik võitleb täna, oktoobrikuu esimesel päeval, ringkonnakohtus selle eest, et pealinnas mindaks samuti enam detsentraliseerimise teed – et ühe linnaosa kohalikke küsimusi ei otsustaks parteilised toiduahelad ja Pirita vajadusi ei määraks Lasnamäe häälteenamus. Kaasarääkimis- ja otsustusõigus peab tulema kodanikule võimalikult lähedale.

Mis on neil kahel juhtumil ühist – prügisõjal ja kogukonnaaktivistide lahingul õiguse eest kuuluda kohalikku otsustuskogusse ehk halduskogusse? Demokraatia kaitse. Ei ole kuidagi otstarbekas koondada võimu väikese grupi inimeste kätte, kes kuskilt eemalt sinu kohalikku elu-olu määrama hakkavad. Omavalitsus peab olema oma valitsus ja mitte riigi armust toimiv rakuke, halduskogu peab olema linnaosa huvide paremaks arvestamiseks ja mitte linnavolikogu mugavaks käepikenduseks. Kui sellised lahingud on aeganõudvad ja kulukad, siis olgu nii – rahva poolt ja rahva huvides vaevalt ükski sent raisku läheb.