Krooniline kaotaja ehk mis värk selle panustamisega on

„Assumption is the mother of all screw ups,“ tuletab sõber mulle ikka ja jälle meelde. On. On. Aga ikkagi mõnda asja sa eeldad. Lähtuvalt kultuuritaustast, viisakusreeglitest ning omaenda väärtustest. Kui reaalsus eeldustega vastuollu kipub minema, on error. Seepärast kirjutasingi eelmise loo sellest, mis võivad olla sellised tavalised käitumised-harjumused, kuid mida mina kuidagi hinnata ei oska ning seetõttu ma palun, et minult seda ei eeldataks. Otherwise – error again. Tehke, aga ärge eeldage ei minu kaasalöömist või mõnel juhul ka heakskiitu. 

Lingvistilisest pragmaatikast igapäevases perekonnaelus olen varem kirjutanud. Nii ka Grice’i maksiimidest. (http://britkerbo.blogspot.com/2014/05/lingvistiline-pragmaatika-igapaevases.html)

„Kõnelemise puhul on meile oluline koostööprintsiip ehk kooperatiivsusprintsiip: kuulaja EELDAB, et kõneleja ütleb kõige kasulikuma asja, mis ta suudab, ning teeb seda kõige abivalmimal moel, rääkides nii tõele vastavat, informatiivset, asjakohast ja arusaadavat juttu kui võimalik. Koostööprintsiip kõlab: tee oma panus vestlusesse selliseks, nagu lausungi hetkel nõuab vestluse eesmärk või suund.“ 

Kujutate ette näiteks töökoosolekut, kus selle asemel, et jõuda mingite otsusteni, kõnelejad sihilikult rikuvad koostööprintsiipi ‒ naljatletes, iroonitsedes, valetades, osa informatsiooni ütlemata jättes – ei saa ju olema väga hea tulemus ja vaevalt eesmärgile, mis koosoleku algul püstitati, sellisel moel kuidagi lähemale jõutaks. 

Püüan tõmmata nüüd paralleeli isiklikku suhtlusesse. Ütleme, et eesmärk on olla õnnelikult abielus ühe ja sama inimesega viimsepäevani. Kahe inimese AASTATEPIKKUNE KOOSTÖÖ. Kujutate ette, et see protsess saaks kuidagi valutult kulgeda, kui kommunikatsioon ei toimi? Kui üks eeldab, teine eeldab; kui valetatakse või jäetakse midagi ütlemata – ehk siis rikutakse koostöömaksiimi. Tüli on üsna kerge tulema. 

Hannes Hermaküla seletab Õhtulehes, millised kroonilised suhtehädad meie rahvast vaevavad. Esiteks nimetabki ta ootused.“Maalitakse endale teatud pilt, milline elu ja abikaasa peaksid tulevikus olema. Ja kui elu ei vasta sellele pildile, tuleb pettumus,” räägib Hermaküla. Järgnevad suhtlemisvead: alavääristamine, mahategemine.

Tõenäoliselt (kui valikut just pimeda kireperioodi ajel ei tehtud) oled oma partneri valinud väärtushinnangute ja põhimõtete järgi, mis sinu omadega klapivad. Sellest johtuvalt, väidan, tekivad ka teatud eeldamised. Näiteks viisakuses: kui sa teed midagi kenasti (otsene kasusaaja teine isik), siis sa eeldad, et vastuseks kõlab ükski tänusõna. Või et kui sina oled kena, on tema sinuga ka kena, mingil sinule mõistetaval level’il. See ei pruugi üldse nii olla... 

Ma tean nüüd hästi, et see, et valisin 11 aastat tagasi abikaasa ja mõtlesin, et „kuna ta on suurest ühtehoidvast perest, siis ta kindlasti on mulle hirmusvägahea abikaasa ka“ on minu enda maalitud pilt, eelduste kogum, milles pettumises saan süüdistada küll vaid iseennast. Minuga on ikka nii, et kõigepealt anna keeruline ülesanne, ja siis tärkavad minus ka kõik ürgsed motivaatorid selle lahendamiseks. Tabab vastutustunde tulv, mis sunnib järjepidevalt end arendama, ja panustama. Aga ma ei saa eeldada, et teistega on samamoodi.

Noorelt emaks saamine oli selles mõttes minu jaoks vältimatu. Ma vajasin seda, mis mind käima tõmbab. Väga tahtsin emaks saada. Ja sealt algas teekond, millest ma sammugi ei kahetse. Ja ma ei kahetse mitte kunagi, et ma abiellusin – suurepärane elukogemus ja parim kingitus poja näol on ju just sealt pärit. 

Küll aga võin ma kahetseda, et ma vaikimisi eeldasin. 

Mõned näited sellest, mida suudab üks naise aju välja mõelda :) : 

1)      Kui ta näeb, et ma juba mitu tundi kodutöid teen, siis ta kindlasti tuleb mulle appi, ilma et ma seda temalt paluma peaksin.

2)      Kui ta näeb, et ma kurvastan, siis ta kindlasti tuleb ja kallistab mind, ilma et ma temalt seda paluma peaksin.

3)      Kui köögilambid ei põle, siis tal on kindlasti endal ka ebamugav ja ta kutsub elektriku, et see asi ära lahendada, ilma et ma seda paluma peaksin.

4)      Kui lapsel on see või teine asi puudu, siis lapse vajadused on kindlasti esikohal, võrreldes oma hobidele kulutamisega näiteks. Ilma, et ma seda peaksin eraldi toonitama.

5)      Kui kodune taarahunnik on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri, siis ta kindlasti viib selle kõik minema, sest teda ju ka häirib.

6)      Kui ta mind oma sõpradele ei tutvusta, siis ta kindlasti häbeneb mind, mul on tema arvates midagi viga.

7)      Kui lapsele on vaja trenn leida ja registreerida, siis ta kindlasti ka tegeleb sellega, sest ta soovib, et lapse vaba aeg oleks sisustatud teisiti kui arvutimängudega.

8)      Ta kindlasti hoolitseb oma tervise eest ja on sportlik, sest ta vastutab oma pere eest ning tema tervislik seisund ei ole mitte pelgalt tema isiklik asi.

9)      Ta ütleb sulle aeg-ajalt ilusti. Näiteks „aitäh, et sa olemas oled“.

10)  Ta on sulle tänulik, et teie kodu ei ole mitte pelk kinnisvara, vaid hoolikalt  planeeritud ja korras koht, kus end hästi tunda.

11)  Ta planeerib ka ühiseid minekuid, kuna tahab sulle nõnda rõõmu valmistada.

12)  Kuna ta teab, et sa kardad ämblikke, siis ta teeb midagi selleks, et nood akna taga kardinana ei tolgendaks.

Ja kõige suurem vale-eeldus: tema prioriteedid on samad, mis mul. EI OLE!

Kujutate ette, kui palju võib saada haiget, kui päevast päeva kulgeda, pea ootuseid täis? Või kui kibedaks võib oma elu elada, kui sa kuulad teist mitte selleks, et kuulata ja mõista, vaid selleks, et talle vastata, oma kiirete tõlgenduste pinnalt...

Kommunikatsioonihäired. Suure tõenäosusega kõige sagedasem põhjus läbikukkumiseks.

Aga on veel aspekte. Suhte kahepoolsus. Kas te saaksite tööl palka, kui te ei panustaks? Kas teie sõbrasuhted oleksid püsivad, kui te mitte kunagi ei küsiks sõbralt „kuidas sul läheb?“. Kas su laps kasvaks kuidagi ise, ilma et sa midagigi selles vallaks teeks või suunaks? Kuidas sa ise üles kasvasid selliseks, nagu sa oled – nii et su ema ja isa ei panustanud kuidagi?

Millegipärast tajun meesterahvaste hulgas sageli suhtumist, et mehe-naise suhe on mingi kulgemiste jada, kus on enamasti chill ja grill. Eeldus. Oh my, really? Et lihtsalt asjad kulgevad kuidagi või? Kulgemise tulemusena läheb teine pool tähelepanu otsima mujalt, võin anda preili Kerbo topeltgarantii selle peale. Et sina tule ja hoolitse ja jookse ja ole nunnu ja planeeri ning mina – mina lihtsalt naudin seda, et mind tahetakse ja kui ma ühel päeval tahan mõnda teist, siis tsaupakaa! – ähh, ise olid loll, et hoolima hakkasid, now eat the soup, my dear. 

And note that: ei tohi mehele öelda, et sa tunned, et ta on käitunud sinu suhtes eksitavalt või valesti, sest siis sa saad vastuseks midagi taolist: „milles ma jälle süüdi olen?“; „miks sa mulle etteheiteid teed?“; „ära tekita mulle hiidsüümekaid“. Kui ma valesti käitun, ma vabandan. See on loomulik. Tavaline ja normaalne. Me kõik teeme vigu, oleme natuke omamoodi troubled, meil on mingid elukestvad kompleksid ja see on täiesti okei, et oli mingi jama – aga vabanda! Ei, see ei võta tükki sinu mehelikkusest ära, see ei näri su ego auklikuks nagu Šveitsi juust. Otse vastupidi.

Kui mu lahutus jõustus, sain kirja... „Loodan, et Su elus läheb tulevikus kõik väga-väga hästi. Ma pigem seetõttu muretsen, et jälle mingid suured muutused Sinu elus ja vajadus kohe palju otsusi langetada, mis ei pruugi kõik meeldivad olla. Kui tahad veiniklaasi taga lobiseda või rannas jalutada, anna julgelt teada.“ Olin väga õnnelik seda kirja lugedes, sest ma ei eeldanud, et ma sellise kirja saan. Lihtsalt, elukogemus on juba selline, et eestlane ei tule selle peale, et selline kiri kirjutada. Ja kui te vaatate seda sõnaseadmist kirjas, siis te saate aru, et seda ei kirjutanudki eestlane... mis teeb selle loogilisemaks, eks. :)

Selle loo kokkuvõtteks: ei saa eeldada, et teine inimene on sinu mõtetelugeja. Ei saa eeldada, et tema prioriteedid kattuvad iseenesestmõistetavalt sinu omadega. Ei saa eeldada, et kõikidel su sõpradel on võimekust märgata, kui sa vajad tuge - neil kõigil on oma elu ja omad mured.

Aga ei saa ka eeldada, et keegi on sinu kõrval või sulle toeks, kui sina eeldad, et suhe on ühepoolne asi ja et panustamine on overrated. Või lihtne „aitäh“ või „vabandust“. 

Tegevusetus kannab enamasti sõnumit "ma lihtsalt ei taha".

Kes tahaks end tunda kroonilise kaotajana? Mina näiteks ei taha. 
***

"Hüvasti," ütles ta.
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada. 

Lugemist:
http://www.ohtuleht.ee/590244/suhtekoolitaja-hannes-hermakula-kui-naine-kogu-aeg-vingub-siis-tahab-ta-midagi-oelda-tal-on-mingi-sonum 

http://raulpage.org/prints/21.shtml

http://www.businessinsider.com/lowering-expectations-is-the-key-to-happiness-2014-8