Sõnumeid kannavad nii teod kui ka tegevusetus – vol 1, poliitika

Ega ma ei ole pikka aega aru saanud sellest loogikast, et kui me ühelt poolt räägime, et tohoh, iibeprobleemid ja sulgeme koole, et kuidas siis teiselt poolt kärpekääride klõbisedes esmalt just perekonnad ja lastega seotud valdkonnad ette jäävad. Oot – mis sõnumit see tegu siis kannab? Klõps-klõps, kuna lapsed pole tegelikult olulised (loe: pered on marginaalne valijagrupp)? Tšõkk-tšõkk, sest who cares, et töökäsi jääb vähemaks ja pealekasvu tuleb asendama hakata sisserändega. Siinkohal olen ma alati nõutu, sest ma küsin endalt, et kas ma tõepoolest olen nii loll, et ei saa mingitest sügavatest mulle hoomamatutest riiklikest eesmärkidest aru.

Majanduskasv narratiivi asemel? Allright, aga kust see siis tuleb, kui me ettevõtjaid kohtleme nagu kriminaale ja ettevõtluskeskkonda ebamugavamaks muudame? Või kust peaks välisinvestoril või -talendil pähe kargama mõte, et ta tahab meie riiki investeerida või siia (koos perega) tööle tulla, kui me oleme küllaltki sallimatu ja suletud ühiskond ning kõõritame oma silmad pahumpidi, kui meie asemel võetakse tööle hoopis nt india päritolu spetsialist. „Diskrimineerimine,“ karjume seepeale!

Majandusinimesed räägivad juba tükk aega, et halloo, kasv ei kesta igavesti ja Põhjamaadega ühtlustub meie elatustase mitte seepärast, et meie peagi komeedina küllusetaevasse tuhiseks, vaid seepärast, et samal ajal kui meie vaikselt veel kasvame, tulevad ihaldatud Põhjamaad robinal meile ülevalt poolt poolele teele vastu. Aga kujutate ette mõnd võimupirukast elatuvat poliitikut seda ütlemas? Probably not. 

Erinevate oma valdkonna spetsidega rääkides kuuled üha sagedamini, et „jaa, mind kutsutakse sinna või tänna esinema, aga jutt lõppeb enamasti nii, et aitäh nõuande eest, aga me ei saa nii teha, sest poliitiliselt pole kasulik“. Mis siin taga on – mis mõttes pole „poliitiliselt kasulik“? Aaa – hääli ei saa, järgmistel valimistel ei olda enam popp. Tehes riigimehelikult mõeldes mõne laiade masside jaoks ebapopulaarse sammu, riskid sellega, et järgmisel valitsusperioodil leiad end Töötukassa ukse tagant. Ja kui sul ei ole muud eriala kui poliitikuks olemine, siis ... siis sa ei saagi endale ülemäärast riigimehelikkust või pikki visioone lubada, vaid hakkad tegema seda, mis lühikeses perspektiivis hääli toob. How sad is that. 

• Kui sa võitled korruptsiooni vastu, aga su enda erakonnas on korruptsiooni eest karistada saanud poliitikud juhtivatel kohtadel, siis see on ebasiiras. Su sõnum ei kanna.
• Kui sa ütled, et vanemapalk on selleks, et parandada Eesti perede olukorda, aga teise käega lõikad huvihariduselt ja lastehoiult, siis on see võlts. Su sõnum on lombakas.
• Kui sa räägid kirglikult astmelise tulumaksu kasuks, aga ise ettevõtjana püüad ka maksimaalselt vahendeid välja võtta dividendidena, siis... noojah. On see astmeline tulumaks ikka päriselt-päriselt su arvates hea või ajad lihtsalt mingit kägu, et oma valijagrupile meeldida?
• Kui sa jahvatad kuskil traditsioonilistest pereväärtustest ja väike Eesti konnatiik teab juba ammu, et su pereelu on täiesti sassis, siis jaa, ka see on võlts. Räägi parem sellest, milliseid väärtuseid sa päriselt kannad.
• Kui sa teeskled väetite eest seisjat, aga lõpuks selgub, et reklaamiraha kulus paar korda rohkem kui kulus abile, mida need väetid reaalselt said, siis... noh, siis oled sa tavaline silmakirjalik eneseimetlejast ja populistist mölakas.

Ja üks kõige kummalisemalt mõjuv põhjendus oma tegude kohta täiskasvanud inimese suust (kes justkui peaks teadma muu hulgas, mis on VASTUTUS), on: „Aga nemad tegid kaaaaaa!“

Sellega saadetakse sõnum, et ollakse küündimatu, moraalitu ja lapsik. Ei midagi enamat.

Ignorantsist

Paar aastat järjest peetud lahing Tallinna lasteaedade pärast – noh, keda tegelikult huvitas? Poliitikuid ja eelarve koostajaid mitte – ei ole muutunud olukord paremaks, ressurss suunatakse ikka näivusesse ehk propagandasse, üha jultunumal moel. Lasteaiatöötajaid? Ei, nendel on ju ametijuhendis kirjas, et Tallinna mainet ei tohi kahjustada, hirmust kaotada oma töökohta ei tee ka nemad suuremat kära. Lapsevanemaid? Facebook’is võib ju natuke kommenteerida ja pahandada, aga that’s it. No ei saa käputäis kodanikuaktiviste saavutada mingit märkimisväärset positiivset tulemust, kui sihtgruppi ennast jätab otsekoheselt öeldes külmaks. Tegevusetus on ka sõnum. 

Kui ajakirjandus paiskab lehekülgede viisi poliitikuid sarjavaid artikleid ja paljastusi oma veergudele, kuid soovitab iga kord enne valimisi ikka hääletada nende vanade suurte olijate poolt, siis on see tavaline suutmatus uskuda, et midagi võikski ülepea muutuda. Aga milleks siis üldse kritiseerida? Ise tahtsime neid „vanu ja suuri“ ju. Ei ole tarvis Siim Kallasele järele joosta ja vaesekeselt pisaraid välja pigistada. Ise tahtsime, ise soovitasime, et valige neid vanu olijaid. Mugavus, usaldamatus või ignorants – kes seda teab täpselt, mis seal taga on. 

On terve plejaad inimesi, keda me parema meelega üldse ei näeks. Ja kui nad ongi olemas, siis selle asemel et pöörata neile inimlikku tähelepanu või anda panus nende paremasse toimetulekusse (ja siin ma ei mõtle lennukilt toetuste külvamist), sunnime neid läbi bürokraatiakadalippude. 

Toon siin isikliku näite, millest ma ei saa aru ja ei hakkagi kunagi aru saama: kui mu laps sai 5-aastaselt raske puude diagnoosi, siis kaks asja olid kohe selged ‒ järgmise kolme aastaga ei muutu kumbki kahest tõsiasjast ‒ ravimatu haigus ei kao mitte kuhugi ning laps ei muutu ootamatult täiskasvanuks (millisel juhul tema iseseisev toimetulek võiks paraneda). Ometi pidin 8-aastase diabeetikuga läbi tegema arstliku komisjoni, et muu hulgas L O G O P E E D (mis seos siin on???) saaks kinnitada, et jah, tõepoolest, mu laps on ikka ravimatu diabeediga ja ta on ikka veel laps, kes kõrvalise juhendamiseta ise toime ei tule. Esiteks on see süsteem raiskav ja teiseks alandav-mõttetu. Aga näe, kuskil mingid ametnikud tulid selle peale, et nii on täitsa vahva. Järgmisel aastal lähen jälle tõestama, et mu laps on ikka laps ja tal on ikka diabeet. Omapärane riiklik meelelahutus.

***

See nimekiri võiks olla pikk. Väga pikk. Tegu või tegevusetus kannab endas sõnumit. See näitab ära, millised on prioriteedid; milline on tegelik tahe (sest paljud asjad ON tahte taga kinni) ja vihjab, millised võivad olla varjatud eesmärgid. 

*Aga nüüd kõik avalikesse kohtadesse tina panema! See on soositud tegevus. Selline on sõnum avalikkusele. Samas, kui me kogu aeg kerge vine all oleme, siis ehk tõesti viriseme vähem ja ei avalda meelt ning kaugeltki mitte ei pane tähele, kui poliitikute sõnad ja teod ei käi enam sama rada pidi. Siis on lihtsalt üks mõnus ignorants. Hõkk..