Run, Forrest, run! ehk #aastanõid2014

Kuidas mind on peetud puiseks inimeseks! Piiratud, raamides, ei oska elust rõõmu tunda! Küll ei kõlba telkimine, küll ei kõlba saunapeod, küll ei võta teistega pitsi viina ja nii edasi. Ahjaa, ööklubid ei meeldi, sest seal on paaritumismängud kleepuval põrandal ja see... see ei ole see maailm, kuhu ma hästi sobituks.

Väärtused. Olen mõlemat pidi kaotanud – kaotasin inimese, kes ei pidanud lugu mu väärtustest ja kaotasin inimese, sest püüdsin oma väärtustest lahti lasta (ehk siis võtta elu lõdvemalt) ja olla keegi, kes ma pole. Viimasel juhul on kurvem. 

Korraarmastus on mulle oluline. Puhtus üleüldse. Jah, kapipealsetel on mul tolmu küll ja raamaturiiulil ilmselt ja vanni all. Kindlasti kardinapuude peal. Ja aknaid pole viitsinud jupp aega pesta, sest need on kõrged, neid on palju, mina olen lühike ja akende pesemine on kind of spordiala minu jaoks. Kui ma oma suurt tõlvlehikut pesen, siis lehthaaval, et ta oleks rõõmus ja õnnelik perenaise puudutusest. Ja ausõna, see taim saab hea kasvu eest kõigilt kiita ka. Ilmselt ongi õnnelik teine. 

Ma võin tulla teie koju külla ja sättida pildi seinal otseks. Mõni vaatab, et kae hullu, milline friik. Noh, eks vaadake siis. Ma väsin ruumis, kus on palju asju. Raamatuid võib olla palju, aga mitte mingeid kujukesi-nukukesi-suveniire ja voogavaid kangaid ning kirju-mirjusid tapeete. Teie stiil olgu teie valik, aga et ma sellises keskkonnas väsin, siis ma parem ei tule sinna. Või kui, siis lühikeseks ajaks. 

Telkimise vastu on mul väga lihtne asi: ma ei maga hästi võõrastes kohtades. Ja kui mind veel telki suruda, siis magan veel halvemini. Kui ma olen väsinud, siis ma tunnen end viletsalt, kurjalt ja väsinud ning kurjal inimesel tuleb tavaliselt paar vinni ka veel näkku. Siis olen veel kurjem, sest mul on niigi suht kehv näonahk, millega ma igikestvat võitlust pean. Ehk siis, tõepoolest, sõprade survelgi minust telkijat teha ei saa. Mulle see lihtsalt ei sobi ja muutun tõeliseks tujurikkujaks. Teha tuleb seda, millega oled sinapeal.

Kange alkohol. Noh, kunagi ennemuistsel ajal juba õpetati mulle, et sooja saamiseks võta aga pits Jägermeisterit või naistevalude puhul pits konjakit. Ma tõsiselt jooksen siis ka oksele. Seega läheb mu olukord mitte paremaks, vaid halvemaks. Niisiis sama hästi võite minu puhul selle klõmaka-võtmise jutu vahele jätta. Teil võib toimida, minul ei toimi ja ma ei tee nii. Kuna mul on pärilikult nõrgad magu ja sapp, siis niigi olen hädas erinevate toksiinidega ja pean ettevaatlik olema, mida ja millal tarvitada. Praetud asjad, happelised toidud üldisemalt, tühja kõhu peale vahuvein jms võivad mu süsteemid korralikult tuksi keerata. Ja piinlik on pärast veel tükk aega. Niisiis on mu viimase aja lemmikjook sidrunivesi, sest muidu happeline sidrun muutub tarvitades vastupidi just aluseliseks ning puhastab organismi. Iga päev joon üle liitri sidrunivett ära. Teie jooge viina, kui tahate, aga ärge palun mulle pakkuge. Never. Ka seaprae kõrvale mitte.

Ööklubidest olen ma juba varem kirjutanud ja minu maailma jaoks on need kohad vaatamata tantsuvõimalustele ühed jubedad mülkad, kus ühed on turul ja teised käristavad välja, et turult parimad õied noppida. Ajutised õied, muidugi mõista. Papptaldrikud, keda pärast kasutamist prügikotti heita. Pakkumist on nõnda palju, et ega ma üldse ei imesta ka, et kaubaks läheb. Kes krt see oli, kes õpetas meie kodumaa tütardele, et loomamustriline hiigeldekolteega sardellikleit on seksikas? 

Saunapeod. Oh jah, mu „absoluutsed lemmikud“... Kamp tuleb kokku, juuakse, siis kooritakse end lahti ja kobitakse end küpsetama nagu kilud karbis. Miks ma pean vaatama oma kolleegide (või ka sõprade) higiseid kõhuvolte, või kellegi rippuvaid rindu, riistvara kõverust vmt. Minu poolest võib see miski traditsioon olla ja teie harrastage rahus, aga jätke mind mängust välja. Ma olen selgelt visuaal ja ma tahan näha inimesi pigem riietes ning ma tõepoolest ei soovi, et koosoleku laua taga kangastuks mulle oma töökaaslasest pilt, kuidas ta saunapeol lällas ja punetas. Tänan, ei. 

Ausõna, ma püüdsin seda alastuse-teemat isegi natuke lõdvemalt võtta. Püüdsin. Kunagi armusin väga ära. Aga riidest lahti võtmine oli tõeline probleem. Mind saadeti siis kuu peale. Sõnadega: „Kirge ei ole.“ Mul läks süda pahaks, kui püüdsin oma väärtuseid muuta. Aga püüdsin. Kellegi teise pärast. Peas kogus jõudu arvamus, et meesterahvastele lähevad peale ainult naised, kes võtavad seda asja väga vabalt. Et kuna ma praegu oma konservatiivsete väärtuste tõttu kaotasin enda jaoks olulise inimese, siis järelikult pean ma ennast muutma. Et riided seljast ära ja mida kiiremini, seda parem, ongi see, mida mehed soovivad. Oh boy, how wrong I was!!!

 

Never give up on your values, let go of those people who do not honour and share them. 

Do not lose yourself for anybody. 

Noh, õppetunnid saadud, võin ma täiesti rahulikult uuesti konservatiiviks hakata ja kellele ei meeldi, käigu kuu peale või ööklubisse. Või saunapeole. Või igale poole. Võimalusterohke maailm. 

Ja siis on veel kaks asja, mille eest võib mulle täiesti vabalt tuua suured torkivad nõiamedalid. 

Mul on FB seinal olnud pikk arutelu selle üle, kas pisimudilased peavad kontserdil mööda vahekäike hõõruma ja teatrietenduse ajal kilkama, vääksuma ning jorisema. Ma olen oma poja 10-aastaseks kasvatanud teiste inimestega arvestades. Mulle need vääksujad kontserdil ei meeldi ja asi pole lastes, vaid nende vanemates, kes oma suures trenditeadlikkuses ja vaba maailma austuses pröökavad, et „ilm on hukas ja mina kavatsen oma tita kultuurihuviliseks õpetada juba 1-aastasena!“. Good luck doing that, aga mitte selles saalis, kus mina olen. 

Teine asi on see rinnapiimapropaganda. Visuaal. Ma olen just maha teinud saunapeod ja selgitanud, et alastus ei ole minu jaoks selline asi, et riided ära ja elu on ilus. Jah, ma olen täna kodus peaaegu paljas, sest mu nahk on päikesest veidi põlenud ja nii on mugavam, pole valus. Aga ma olen siin üksinda. Küll aga ei taha ma korteriühistu üldkoosolekul vaadata, kuidas ühel hetkel volksatab ühe naisterahva hiidrind dekolteest välja imikule suhu. Ma ausõna tean, et imetamine on loomulik tegevus ja lapse saamine ka ja mul on endal poeg ja ma ka imetasin teda... aga ma ei taha koosolekul maja remondi teemal arutledes hiidrinda vaadata. No ei taha. Ei hakka kunagi tahtma. Ja enda omi ka ei näita.

Ja et kogu sellel konservatiivsel nõiajutul oleks veel üks rasvane punkt, siis nendin, et pole kunagi tarvitanud narkootilisi aineid ja kanepit suitsetanud. Juba üheksakümnendatel, kui veel eliitkooli kasvandik olin, oli turg üsna elav ja mitmedki sõbrad proovisid. Ma jään selleks inimeseks, kes vaatab tarvitajatele ülevalt alla. Sigarettidega on kokkupuude olemas, kuid see oli enne emakssaamist ja käib nooruse idiootsuste alla, mida ma mitte kunagi ja mitte kuidagi ei õigusta.

Sincerely Yours