Kuidas kodanikuaktivist pulmas käis ehk sammuke täiskasvanuks saamise poole

"Usun, et elan ainult ühe korra. Ja seega, kui ma saan üles näidata lahkust või teha mõnele kaasolendile mingi heateo, pean seda tegema nüüd ja mitte viivitama või unustama, sest seda teed mööda ma enam ei käi." (William Penn 1644-1718)

Mu parim sõbranna abiellus üleeile. Aastaid, aastaid vaatasin, kuidas nad tolle noormehega kokku kasvavad. Mul ei ole kunagi olnud kahtlust, et need kaks pole teineteise jaoks loodud. Pole kahelnud hetkekski, et keegi saaks tulla nende vahele või mõni tüli saaks paisuda nõnda suureks, mis kogu muinasjutule kriipsu peale tõmbaks. Need kaks on ideaal, mille poole püüelda. Ja mitte sellepärast, et mina samastaksin end ühe või teise osapoolega või tahaksin ise neis tingimusis asemel olla, vaid sellepärast, millise kauni terviku nad üheskoos loovad.

Mul on 11 aastat abielu seljataga. Hulk õppetunde. Ka see, et valugi on õppetund, mida me kohe ei mõista. Ja see, et inimesed, kelle elutee ristub meie omaga kas või paariks kuuks, on määratud meile samuti midagi õpetama. Meie asi on õppida ja targemana ning kogemuste võrra rikkamana edasi minna. 

Meie kaaslane ei ole meie omand – ta vajab oma aega, oma isiklikke väljakutseid, oma sõpru ja ta peab saama jääda iseendaks. Täiskasvanud inimestena me teame, et ei saa võtta üht 30- või 40-aastast ja hakata vägisi tema iseloomu muutma. See lihtsalt pole võimalik. Jah, me võime panna inimese järele mõtlema, kas üks või teine harjumus tema elus on ikka nii kasulik või vajalik, aga otsuse langetab nii ehk nii ikka inimene ise. 

Ei saa nõuda, et „lõpeta minu pärast suitsetamine“, „ära söö nii palju kommi“, „ära mängi kogu vaba aja vältel arvutimänge“, „ära säti kogu aeg asju korda“, ära-ära-ära... Kui me oleme kellegi enda kõrvale valinud, siis saame armastusega suunata, kuid kas see meile meeldiva lõpptulemuse toob, on siiski küsitav. Võib-olla on minu maailmapilt liiga mustvalge, kuid nt suitsetamise, ja nii mõnegi teise ebameeldiva asja puhul on küsimus lihtsasti lahendatav: ära loo suhet suitsetajaga ja kui su kaaslasest saab suitsetaja teie suhte (kooselu) jooksul, siis on jutt lühike. See inimene lihtsalt ei pea sinust enam piisavalt lugu, et sinuga arvestada. Ja kui ta ei pea sinust lugu, siis milleks see suhe? Ilma lugupidamise ja austuseta? 

Rääkisin täna ühe sõbraga suhetest. Kui palju on neis tegelikult seda, mis ei küsi vanust või sugu, vaid tuleneb pigem sellest, kas isikuil on inimlikkust ja empaatiavõimet või pole seda mitte. Kui kaks inimest leiavad, et nad on lahku kasvanud ning ei soovi enam ühist eluteed jätkata, ei tähenda see seda, et tunded muutuvad automaatselt külmaks ja hoolimatuks, või veel hullem – väiklaseks ja kättemaksuhimuliseks. On täiesti võimalik leppida kokku, et sihid paraku enam ei kattu, soovid on erinevad ja austusest teineteise üheainsa elu vastu otsustada üheskoos, et mõlemad saavad uue võimaluse leida õnne kellegi teisega. Ja ma ei pea seda allaandmiseks, kui seda otsust ei tehtud uisapäisa. Kui sa seda inimest eales armastasid ja temast sügaval südames hooli(si)d, siis lase tal minna. 

Mis eeskuju on kibestunud inimestest lastele või muidu järgmistele põlvkondadele? Mis kasu on õpetusest, et „meie ajal tehti nii ja sina pead ka nii tegema“? Kui kaks inimest ei ole õnnelikud ja neist on kadunud soov teineteisele pühenduda ja anda, siis ei ole õige neilt kahelt oodata, et „olge laste nimel koos“. Ka laps ei ole lõppeks sellises peres kasvanuna õnnelik ja tal tekib hiljem oma suhetega probleeme, uskuge, tean. Proovige mõelda, kas ükski laps on õnnelik, kuuldes, et tema vanemad kannatasid aastaid õnnetult tema nimel? Noooo, ei tule seda tänutunnet, ei tule. Ainult kaks või enam frustreerunud inimest on tulemiks. 

Armastuse küsimus ei saa olla, et mida ma sellest suhtest saan ja pidada Exceli tabelit sellest, kumb rohkem on teinud. Muidugi on ilmselt probleeme suhtetasakaaluga, kui üks pooltest on õllepurgiga diivanikaunistus või kodutöö-võimetu küüntelakkimise maailmameister, aga küllap ka siin on lugusid, kus pada on leidnud sobiva kaane. Ma lihtsalt arvan, et armastuse küsimus on: mida minul on anda? Kas ma oskan ära tajuda teise poole soovid ja vajadused, küsida ja nendega arvestada. Kas ma olen valmis ausateks vastusteks, solvumata?

Ma olen sageli üle mõelnud ‒ et naine peab olema mingi ideaalmudel nagu läikimalöödud 19-tolliste velgedega sportbemm, kuid kes on lisaks ilusolemisele südamlik ja kena; hoolitsev ja empaatiavõimeline; hea ema ja hea perenaine; haritud ja laia silmaringiga; huumori- ja vigurisoonega; ratsionaalne tegudeinimene, kes vabanduste otsimise asemel hakkab jama otsast lahendama; üle oma varju hüpata ei püüa ja kelle sarkasm ning nunnusus on balansis. Jajaa, ja mees peab olema ka seda ja toda, eksole. 

Tegelikult ei ole tarvilik vinti üle keerata (kuigi tõsi: minu NOT-list on pikk ja lohisev). Üliinimesi ei ole olemas ja ilmselt oleks nad igavadki. Sa kas meeldid või sa siis ei meeldi. Su paarilisel on lõke südames või siis ei ole. Ta kas tunneb seda tunnet, et tahab midagi teha lihtsalt sellepärast, et näha rõõmusära sinu silmades või siis ei tunne. Pikki aastaid arvasin ekslikult, et kui minul on veits üle vindi andmisesoov (egoistlikust soovist kantuna, ma nimelt tunnen end lihtsalt andes ja nunnusid asju tehes nagu spordisõltlane maratonirajal), siis laieneb see suurele hulgale teistele inimestele, ja kõik, kes kogu aeg ei taidle, on natuke imelikud või külmad või vähemasti hoolimatud. 

Tegelikult on inimesed ju lihtsalt erinevad. Nende soovid ja vajadused on erinevad – ja kui mõni tahab armastust mõõta saadud lillekimpude arvuga, siis mõnele on oluline hoopis see, et teda kurval hetkel minutiks kallistatakse. Kui mõni peab oluliseks detaile ja jätab meelde, et teise poole must have on murakamoos, liha ja küüntega seljamassaaž, siis mõnele on oluline hoopis, et talle ostetakse kallist nänni või kantakse piltlikult öeldes kogu aeg kätel. Mõni tahab koos kirjandusklassika üle arutleda, mõni kirglikult jalkamängudele kaasa karjuda. Kunst on leida miljoneist see, kellega kokku kõlad.

Kui sa armastad, on kõik nii loomulik. Armastus ei ole pingutus. See on rõõm. Rõõm andmisest ja sellest, et hallivõitu päeval on sul keegi, kelle kaisu olla. Kas või täiesti sõnatult. 

Aitäh, Katrin ja Evo, et te olete jätnud mulle usu armastusse. Pärast tseremooniat Paide raekojas kirjutasin teile kümne minutiga ühe lühikese luuletuse. 19-tolliste velgedega sportbemmis, käega rütmi kaasa dirigeerides, see on väga oluline detail, of course :) Ärge unustage, mida teile pulmalaua kõnes ütlesin – ma armastan teid, sõbrad!

On sära su silmis
Kui kauneimas filmis
Mida sinuga jagan
Sind südames kannan

Me arm süütab lõkked
Ületab tõkked
Sa oled mu maailm
Kallimast kallim