Kellega teha uut erakonda?

Kategoriseerisin erinevad tegelased, kellega olen seni potentsiaalse uue jõu loomisel kokku puutunud.

 

Endised parteilased

Need on inimesed, kes tulevad oma vana rasva pealt ehitama uut asja. Nad teevad suuri sõnu sellest, et nüüd on tarvilik teha midagi uut ja teistsugust, kaasavamat ja avatumat. Nendega koostööd tehes märkad aga peagi, et ega nad ei teagi alternatiivi vertikaalsele juhtimisstiilile ja uues jõus soovitakse siiski proovida vana „head“ ja läbiproovitut. Milleks riskida teistmoodi tegemisega? Tuleb kohanduda olemasolevate mängureeglitega, arvavad nad. Küll hiljem jõuab ausaks ka hakata, kui võim käes. Ja mis asi see kaasamine veel on???

Pettunud

Need inimesed tulevad kokku, et kiruda, kuidas kõik on halvasti. Pettunu otsib aktiivselt kohta, kus saaks liigikaaslastega koos kiruda. Praegune valitsus on halb, eelmine oli halb ja tegelikult on terve iseseisvumisaja meie riiki halvasti juhitud. Laar hävitas põllumajanduse, Ansipist on kõrini ja noori ei maksa ka usaldada, kahtlased broilerid ju! Nõukogude Liitu nad tagasi ei igatse, sest ka see oli halb. Kui pettunutelt küsida, et no kuidas siis teisiti teha, siis on neil suu vett täis – selgub, et neil ei ole kompetentsi, mille pinnalt midagi uut välja pakkuda. Soomes on muru igatahes rohelisem, see on selge. 

Kindralid ja jutupaunikud

Need on inimesed, kes hüppavad suure hurraaga paati, öeldes, et jah, muidugi tuleb teha uus jõud! Teeme! Nii käiakse koos üks, kaks, kolm, kaheksa ja viisteist korda ning selgub, et „teeme!“ on sujuvalt asendunud sõnaga „tehtagu!“. Aktiivsem liige saab nende seas koosolekul käies migreeni ning üha süveneva lootusetuse tunde. Neile võib saata meili arvamuse küsimiseks, aga vastust ei maksa sealt oodata. Nemad arvavad, et nende tähetund on alles siis, kui valimisnimekirja koostatakse – siis on kõik vilkalt koosolekul kohal, et oma nägu meelde tuletada. 

Dogmaatikud ja dinod

Nii ei saa teha! Alati on ju nii olnud! Ei, meie ei lähe demokraatia põhimõtete kallale ja lapse eest hääletamist lubada ei saa; ei, maksude üle ei vaielda, olgu nii igavesti! Mis mõttes venelastele kodakondsus? Ei saa anda ju kingiks midagi nii olulist! Sellest me ei räägi! Homoabielud? See on ju julgeolekurisk! Mõtle, kui nad tahavad hakata veel ka raamatuid ümber kirjutama?! Immigrandid? Eiiiii!!! Parem tõmbame Eestile okastraadi ümber ja istume siin nagu reservaadis. Peaasi, et ei tuleks mustanahaline üle piiri. Näitame ust!

Targutajad kõrvalt

Neid tüüpe teate, kel on alati midagi öelda, aga vastutama nad ei kipu? Nende rohkus on lausa hämmastav. Teinekord näeb mõnda meest igal üritusel etlemas sellest, kuidas tuleks teha. Ütled aga, et superluks, head ideed, tule paati, teeme koos, siis on ta sipsti kivi all peidus. Näete – omavalitsused raiskavad liiga palju mõttetutele asjadele; haldusreformi tuleks teha nii ja nii; seadusloomel tuleks alati kinni pidada kokkulepitud alusväärtustest; peame looma paindlikumat tööturgu; kui midagi ruttu teisiti tegema ei hakata, läheb Eesti põhja nagu Titanic! Tuled aitad? EI!

Väärtuste taha peitunud saamahimulised

Meie teeme uue jõu! Meile on olulised ausus, kaasatus, avatus, usaldus, hoolimine! Noh, ega kõiges ei pea ju ka aus olema. Avatus? Ei, oma rahastajaid me tegelikult ei saa ka avalikustada. Usaldus? Me ei saa ju kõiki usaldada – mismoodi me ohjame seltskonda, keda pimesi usaldame? Kontroll peab ikka jääma keskkontorisse! Koosolekule eelnevalt teeme palun ühe koosoleku kitsamas ringis, kus lepime omavahel kokku, mida me suurel koosolekul räägime, eks? Noh, ega ma väga ei viitsi pingutada ka, kui ma üldnimekirjas esiviisikusse ei saa! Liisingud tahavad maksmist!

Klaaslae-usku naisterahvad

Miks naisi nii vähe juhtivatel kohtadel on? Miks neid pole nõukogudes 50%? Kus triibulised valimisnimekirjad on? Ahh??? Diskrimineeritakse! Miks meid tõsiselt ei võeta? Miks te vaatate ainult meie välimust ja ei märka meie potentsiaali! No aga kui sul on head ideed ja oled valmis nende eest seisma, ole hea ja tule sekka, tule kandideeri. Oot, mis nüüd mina – ma ei ole selleks veel valmis, võib-olla järgmine kord; ei, mul on kolm last, ma ei jõua; kuule, mul ei ole ju kõrgharidustki, mis mul sinna asja; ei, ma usaldan sind, tegutse sina minu eest ... Aga miks teil ikkagi naisi nii vähe on, ah?

Allaandjad ja motivatsioonitapjad

Aga äkki me kukume läbi? Korra juba proovisime, enam ei ole mõtet teha. Nagunii midagi ei muutu! NAGUNII-IIIIII! Milleks minna valima? Nad kõik on ju ühesugused. Milleks ise kandideerida? Äkki ikka kukun läbi ja määrin oma nime ka veel, mis? Aga mis siis, kui ma muutun süsteemi sarnaseks? Liiga vähe on olnud arutelu! Tähendab, et tahan veel arutelu, eksole. Võimaldage mulle! Mulle meeldib iseenese häält kuulata. Lõputult. Ka hiliste õhtutundideni. Ahh, varsti tuleb venelane ja mida me siin üldse teha saamegi, nokitseme vaikselt tööd edasi ja ootame aga venelast. 

Meeskonnalõhkujad

Inimesed, kes on siin ja seal. Täpselt nii kaua, kuni see neile sobib. Seal, kus on mõõdukalt adrenaliini, kerge ja mugav ning konfliktideta õhkkond. Nemad juhivad koosolekut, nemad määravad tegevusrütmi. Kui keegi püüab astuda nende kingadesse, on nad solvunud, nimetavad teisi ebakompetentseiks ning hakkavad kõrval uut pesa punuma. Meeskonnast kaob liikmetevaheline usaldus, ühine töörütm, kokkulepped enam ei pea ja informatsiooni hoitakse kinni. Kes ja kus ja kellega koosolekut peab, on lootusetult segamini läinud ja see hävitab viimsedki usaldusriismed.

Asjalikud, kuid säratud inimesed

Sa võid omada pikaajalist kogemust sotsiaaltöö valdkonnas, sa võid olla tubli ametnik või tubli jurist, aga kui sa oma mõtteid ja ideid veenvalt edasi anda ei suuda, siis oled üsna lootusetus olukorras. Karismata tuleb sul mitmeid kordi rohkem tööd teha ja ka siis pole kindel, et keegi ülepea kuulas, mida asjalikku sul öelda oli. Kahjuks tuleb ka pidevalt morn näoilme, introvertsus ning argus. Mõnes mõttes on poliitik ju nagu müügimees, heale ideele toetuse saamiseks peab ta koguma hulga neid, kes temasse usuvad. Rasvaste juuste, vedela käepigistuse ja längus õlgadega ka kaugele ei jõua.