Hakkame kollektiivselt rasvumist tolereerima? Seriously?

Ma ei saa rahulikult oma õhtust piparmünditeed nautida. Ema helistas. Ütles, et kui rasvunud inimesel on jalas liibuvad retuusid ja särk, mis moodustab inimesest inimesetaolise sardelli, siis see riivab tema esteetilist meelt. Mina ütlesin irooniliselt, et mingu ise psühhiaatriasse ravile, sest kõikide maade tolerantsed isikud ütleksid talle praegu, et probleem on hoopis temas, kes ta ei suuda käituda sallivalt ning ei saa aru, et end sardelliks tõmmanud inimestel on ilmselgelt ülevoolav enesekindlus, sest nad on just sellisena ulmeõnnelikud. 

Nojah. Võib-olla. Aga süveneme siis natuke teemasse.

Rasvumine on krooniline ainevahetushäire, mille tekkel on osa nii mitmetel pärilikel faktoritel kui ka liigsel söömisel (kaloritarbimisel) ning vähenenud füüsilisel aktiivsusel. Sagedasem põhjus on toiduga saadava ja organismi poolt kulutatava energia tasakaalustamatus (liigne ning kõrge kalorsusega toidu tarbimine) ‒ energiat saadakse rohkem, kui kulutatakse. http://inimene.ee/r/rasvumine

Olete näinud neid tüsedapoolseid inimesi (kusjuures üha rohkem tütarlapsed), kes poes endale korvi saiakesi topivad? Ei sobi nagu minna keset poodi õpetama, et „kuule, äkki valid porgandisalati,“ aga tahaks küll väga. Sest see tee, millel nad on, ei ole just ülemäära ilusate väljavaadetega. Aga kas seda endale tunnistada tahaks? Ei, pigem mitte. Palju mugavam on saia edasi nosida. Muidu peab veel viimati elustiili muutma ja end mugavustsoonist välja raputama. Aga milleks, eks – palju lihtsam on leida omale vabandus. Ja küll siis kaasuvate tervisehädade ravimine solidaarsuse põhimõttest lähtuva Eesti tervishoiusüsteemi poolt kinni makstakse. Nii?

Rasvumise tagajärjel võivad inimest tabada nt:

·         südame isheemiatõbi;

·         kõrgvererõhutõbi;

·         insult;

·         jalaveenide tromboos;

·         uneapnoe sündroom;

·         sapikivitõbi;

·         kasvajad (jämesoole-, pärasoole-, emaka-, rinna-, eesnäärmevähk);

·         liigeshaigused;

·         II tüüpi diabeet;

·         podagra;

·         viljatus ja erektsioonihäired.

Sounds good? Really?

Kaasa tunda saab neile, kellel on rasvumine põhjustatud kaalutõusu soodustavatest ravimitest, kellel on geneetiline häire või keda vaevavad endokriinsed haigused. Mullune Tervise Arengu Instituudi läbi viidud uuring näitas, et ülekaalus või rasvunud meeste osakaal on Eestis 55% ning selliseid naisi on 50%. Nendel kõigil on siis geneetiline häire, endokriinsed haigused ja nad tarvitavad ravimeid, mis põhjustavad kaalutõusu? Vaevalt. http://uudised.err.ee/v/eesti/34c07cbe-f429-4487-952f-9da476e477e0

Põhja-Eesti Regionaalhaigla arst dr Ilmar Kaur: „Ülekaal ja rasvumine on tänapäeva väheliikuva elustiili ja ebaõige toitumise koosmõjus saavutanud epideemia mõõtmed. Rasvumine on tõusnud suitsetamise kõrval kõige olulisemaks välditavaks enneaegse surma põhjuseks. Vähisurmade põhjusena peetakse rasvumist isegi suitsetamisest ohtlikumaks.“

Doktor juhib tähelepanu mõtlemapanevatele faktidele: „Pooltel patsientidel, kes haigestuvad 2. tüübi suhkruhaigusesse on põhjuseks liigne kehakaal, rasvumine põhjustab 18% südameinfarktidest ja 36% haigestumisest kõrgvererõhutõppe.“ http://www.kliinik.ee/uudised/aid-22157/Arst%3A-%C3%BClekaal-ja-rasvumine-on-saavutanud-epideemia-m%C3%B5%C3%B5tmed

Isiklik lugu

Enne kui poeg polnud diabeetik, ei mõelnud ma ka väga palju selle peale, palju süsivesikuid on ühes või teises toidus. Alles siis tabas reaalsus, kui palju nt 100 g jogurtis suhkrut on! Alles siis teadvustasin, et sai on saast on saast on saast ja ei midagi enamat. Alles siis hakkasin märkama, et pakimahlast saab rohkem suhkrut kui limonaadist. Ja mõistsin, mis hakkab kehaga juhtuma, kui pidevalt vohmida kiireid süsivesikuid (nisujahutooted ja suhkur nt). Ees ootab lõks. Rasvumise kindel lõks. 

Mullu võtsin seoses raskemat sorti haigusega 11 kilo alla. Hiljem on olnud hea jälgida, millest kaal tõusma hakkab. Tõuseb siis, kui küpsetisi mugida; tõuseb siis, kui liiga sageli veini juua; tõuseb siis, kui töö on istuv ja sa ei tee ühtegi lisaliigutust, et energiat kulutada. Tõuseb päris kindlasti siis, kui tegeled lohutussöömisega. 

Kui kaalunumber mulle ei meeldi, jätan lusikatäie suhkrut kohvi sisse panemata, tulen ühistranspordist varem maha, et pikemat teed jala käia; keskendun valgu ja rasva söömisele, selle asemel et süsivesikuid mugida; kobin jooksma ja rattaga sõitma; joon mahla asemel vett ja söön kommi asemel õuna. Kui möödunud aastal ostetud teksad kuskilt pigistavad, tuleb rohkem liigutada. Autoga ma ei sõida. Poolfabrikaate söön väga-väga vähe. Olete vaadanud kunagi pelmeenipaki pealt, palju seal süsivesikuid on? Või milline jube kräpp on sageli poesalatite sees, näiteks mis mõttes on värvaine kartulisalatis?

Minu eeskujuks on nii mõneski mõttes kolleeg Karli, kes vaatamata 44 eluaastale on väga heas vormis võrreldes paljude temast 10 aastat nooremate kolleegidega. Tema õpetas mind mõtlema nii, et kõik see, mida me teeme noorena, on vundament, mille laome väärikaks vananemiseks. Mullu küsisin Tartus üht ettekannet pidanud Ain Aaviksoolt, et mis saab eestlaste tervisest edasi? Nõukogude ajal kasvanud inimestel on ennetusel ja tervislikel eluviisidel mu meelest küllalt tagasihoidlik positsioon. Aaviksoo arvas, et jah, tõepoolest, tänastel 30-aastastel tuleb võtta vastutus oma tervise eest peaasjalikult ise ja mitte loota riigi abikäele – see ei ole jätkusuutlik. Tol hetkel see otsekohesus isegi ehmatas mind, aga viimane aasta on õpetanud, et tervise vallas saab inimene enda heaks ikka kuradi palju ISE ära teha.

Käed püsti, kes leiab, et ujumisrõngas kõhu ümber on tervislik ja ilus ja et sellega ei tule mitte tegeleda, vaid et seda tuleb välja vabandada?  Ja kuhu te hetkel suundute – teleka ette näksima või jooksma?