Ringmotivatsioon ja vabakonnavaim

Eks partei siseelu täpselt teadmata on raske hinnata, kus lõpeb teatrietendus ja kust algab tegelikkus. Miks poliitikuil sageli nii morn ilme on? Ja miks nad koostöö tegemise asemel üksteist sõnamudaga üle kallavad? Miks ei ole juba tükk aega kuulda ühestki innovaatilisest reformist?

Siim Kallas, oma viimatisel komandeeringul Eesti Vabariiki, arvas, et meil oleks vaja valitsemisse tuua arvamusfestivali vaimu. Raske mitte nõustuda. Vanade jäikade raamidega ei ole meil kiiresti muutuvas ühiskonnas midagi peale hakata. „Me ei saa aidata kõiki, aga kõik saavad aidata kedagi,“ on öelnud 40. Ameerika president Ronald Reagan.

Kogu poliitika võiks palju rohkem olla kantud siirast entusiasmist maailma muuta. Soovist tulihingelisi vaidlusi hommikutundideni pidada. Tahtmisest otsida uuenduslikke lahendusi paljudele väljakutsetele, millega näiteks tänane 20‒30-aastaste põlvkond vananedes silmitsi seisab. Kirglikkusest, mille tõttu uksigi paugutatakse, kuid mille järel ühiste ideede nimel taas üksmeelselt kogunetakse. Et muuta, üheskoos, ühtse tiimina. Usalduspõhiselt.

Kodanikuaktivistina ei ole ma end mitte kusagil mujal tundnud paremini kui just seesugustel kogunemistel. Kolm aastat tagasi panime grupi teineteist mitte tundvate isikutega aluse MTÜ-le Kodaniku Hääl – seda seltskonda ühendas mure: mis saab Tallinna lasteaedadest? Väärtuspõhine kooslus, keda lisaks sidus ka ühine vaenlane ‒ segaste prioriteetidega linnapea. Sünergia oli võimas, koostöö laabus ladusalt, igaüks tegi seda, mida kõige paremini oskas, sageli uneaja arvelt. Võit (prioriteetide ümberseadmine linnaeelarves) jäi küll saavutamata, aga kodanike teadlikkuse tõstmisel tehti tubli töö.

Hindan kõrgelt sellist koostöövormi. Samad väärtused, ideede nimel tegutsemine seob tugevalt. Seob nõnda, et tõepoolest, vaatamata solvumisele, mis tuliste diskussioonide käigus paraku ka juhtuda võib, tuled sa ikka ja jälle tagasi, sest kokkuvõttes on seltskond väga cool. Need on inimesed, kellega koos lahingusse minna, ja tead, et võid neid usaldada. Nad on sinu inimesed. Nõnda oli see ka näiteks valimisliidus Vaba Tallinna Kodanik. 

Ma ei ole kindel, et sellist vaimu praegu poliitikas ülemäära on. Pigem on ikka siit-sealt kuulda, kuidas valimisteperioodiks ühtsus küll leitakse, kuid muul ajal on tooli alt ära tõmbamine tavapärane tegevus. Võim on ideest tähtsam. Ego on koostööst olulisem. Oma särk on ihule ligemal. Laiem pilt ja suuremad eesmärgid – need sageli polegi paraku relevantsed.

Vabakonnavaim on cool. Uurides kohalikku detailplaneeringut, hoovikohvikuid korraldades või seistes vastu halduskogude parteistamisele. Need on ühised asjad, neid aetakse koos, et meil kõigil oleks elamisväärsem keskkond, turvalisem ja rõõmsam. Kollektiivi huvi on seatud ettepoole isiklikust huvist. Ainsaks isiklikuks kasuks võib osutuda rõõm kuuluda sellesse kollektiivi. Ja see ei ole üldse mitte väike asi. 

Olen korduvalt kasutanud vabakonna iseloomustamiseks sõna „ringmotivatsioon“ – see tähendab seda, et kui üks väsib, siis teine võtab piltlikult öeldes käest ja ütleb: „paneme edasi!“. Muidugi sa kodanikuaktivistina väsid – vabatahtlikust tööst, paljudest ümarlaudadest ja infotulvast, vahel aru saamata, miks panustad oma pere või puhkuse arvelt, aga siis tuletab su kaasvõitleja sulle meelde, et „hei, mäletad, me oleme ju üks tiim ja meil on üks asi ajada“. Ja sa leiad endas motivatsioonikillu, sest tahad koos selle laheda kambaga maailma paremaks paigaks muuta ja teil on ambitsioonikust teha sotsiaalset innovatsiooni ning kutsuda ühiskonnas esile süsteemseid muutuseid.

Vaat seda ambitsioonikat vabakonnavaimu ja ringmotivatsiooni tahan ma tajuda poliitikas. Hallide mudaloopivate tooli äratõmbajate asemel. Nende asemel, kelle kohta on kuskil valgustkartvad toimikud, mis arvamusfestivali vaimul vabalt lennelda ei lase. Särasilmseid inimesi, kes julgevad mõelda „kastist välja“. 

Kui sel teel läbi kukud, võid ju alati raamatu kirjutada, soovitaks Reagan. Proovida siiski tasub.