Miks ma Algatusele alla kirjutasin ja mis saab edasi?

 Ligi kolm nädalat tagasi tulime seltskonna murelike ühiskonnategelastega välja algatusega Elamisväärne Riik. Kindlasti ei hakka kõik neist 20-st uut erakonda looma ja erakonda erakonna tegemise pärast pole vajagi. Vaja on ainult siis, kui tänased ei saa hakkama. 

 Algatus pälvis küllap esmase tähelepanu seepärast, et allakirjutajate hulgas oli hulk tuntud nimesid. Kui murest kantud manifesti koostaksid laiemale üldsusele tundmatud Ülo, Ragne, Jaanus ja Piret, siis ei leiaks see kas üldse kajastust või paigutuks kuhugi kõrvalisse rubriiki. Kui tuntud inimesed aga muretsema hakkavad, on olukord teine. 

Kajastus ja positiivne tähelepanu saavutatud, tuleb igal vastutustundlikul grupeeringul mõelda, kuidas edasi minna. Mil moel vastata sadadele kirjadele, milliseid sündmuseid ja edasisi arenguid pakkuda, et kõik ei jääks vaid õhku visatud tekstiks, et inimesed, kelles tärkas lootus uuele hingamisele, ei saaks petetud. 

Millist tagasisidet saime?

Saadeti kirju, kus avaldati 100% toetust; saadeti kirju, kus sooviti meie edasiste tegevustega kursis olla; kommenteeriti üht või teist teemat küll kriitiliselt, küll kahtluse alla seadva veenva argumentatsiooniga. Meile viitas aastapäevakõnes president ja meie algatust tõi positiivselt esile teenetemärgi pälvinud androloog Margus Punab. Arvamuskülgedel kirjutati vastukajaks ja Facebooki lehekülg kogus üle 800 laigi. Käisime Tõnu Viigiga saates “Vabariigi kodanikud”.

Ootamatult leidis nii mõnigi allakirjutanu end olukorrast, kus nn õigeid vastuseid taheti kohe ja kõigele. Selgitasime siis, et algatuse teksti puhul ei olnud tegemist programmiga, mida mingi seltskond hakkab ellu viima. Lihtsalt 20 inimest kirjutasid alla ideedele, et mis valdkondades meil on vähe sisulist arutelu. Loomulikult olid need ideed nendele inimestele ka sümpaatsed. Mõne valdkonna puhul ei jõudnud me nüanssides kokkuleppele ja need jäid vaatamata olulisusele tekstist välja. See tekst oli kompromiss, mitte kõiki hädasid lahendav võlukepike. 

Ei kabinetivaikusele

Ühtlasi usun, et iga valdkonnaga peaksid tegelema oma ala spetsialistid. Juhina ei peaks ma teadma vastuseid kõikidele küsimustele, aga ma peaksin usaldama ja kuulama neid, kes on oma valdkonna spetsialistid. Eesti on väike ja kes soovib oma hüpoteesidele kinnitust või vastupidi, soovib need ümber lükata, leiab suhteliselt kerge vaevaga inimesed, kes oskavad nõustada, soovitada lugemiseks erinevaid uuringuid ning tuua võrdluseks teiste riikide kogemusi. Selle eelduseks on lihtsalt hästitoimiv ja kompetentne võrgustik. 

Ei, ei pea kõike ise teadma, peab olema tahe kuulata ja sisuliselt kaasata. Ning kes veel teaks oma igapäevamuredest adekvaatseima pildi anda, kui mitte sihtgrupp ise, kelle puhul mingi lahendusi ootav diskussioon on puhkenud. Miks peaksin ma neid lahendusi „leiutama“ kabinetivaikuses? Sellepärast, et nii on mugavam? Sellepärast, et võimulolijate ülim eesmärk on hoopis administratiivse mugavuse taotlemine? Nii, nagu see on muu hulgas juhtunud näiteks Tallinna linnavolikogus, kus opositsioonisaadikute sõnavõtte koalitsioon enam kuulata ei kavatse. Üks praeguse võimuga rahulolematuse põhjuseid on minu hinnangul lähtuv just sellestsamast oskamatusest kuulata.

Mina ei ole keskkonnaspetsialist ja kindlasti ei hakka ühe allakirjutanu Toomas Trapido eest vastuseid andma. Ka ei ütle ma, et tean majandusest rohkem kui majandusteadlane Ülo Ennuste. Ma ei hakkaks kunagi korraldama ümber maksusüsteemi, kui kaasatud pole ettevõtjate katusorganisatsioonid ja nendega koostöös leitud põhjalikult läbi kaalutud lahendused. 

Ma ei lubaks endale avalikkuse ees väidet, et „pelk raha andmine hoopis kahjustab paljudel juhtudel süvavaesuses elavate perede seisundit, kuna selle eest ostetakse alkoholi“, ‒ „paljudel juhtudel“ on lihtsalt hinnang. Algatusele Elamisväärne Riik alla kirjutanud EAPN-i (The European Anti-Poverty Network) asepresidendi ning selle võrgustiku Eesti juhi, Kärt Mere sõnul on vaesus üleilmne nähtus, millega õigeaegsel tegelemisel on võimalik vaesusriske vähendada ning neid aja jooksul paiguti välistada. Meil aga miskipärast on aega veel niisama käed rüpes oodata. Vaesuse vastu võitlemise riiklik tegevuskava puudub.

Kuidas ummikust välja saab?

Hetkel oleme seisus, kus riigikontrolli aruandeidki peetakse vaat et vaenamiseks. Ning tegusid ei järgne. Toon ühe näite: Riigikontroll järeldas, et tihti on kohalikel omavalitsustel enda lähiaastate investeeringuvajadused lõpuni läbi mõtlemata ning peamised strateegiadokumendid ‒ eelarvestrateegia, arengukava ja valdkondlikud arengukavad ‒ ei ole kavandatavate investeeringute poolest omavahel kooskõlas.

Riigikontrolli hinnangul puudub ministeeriumidel valdkondadeüleselt ühtne omavalitsustemaatika käsitlus. Kuigi on arutatud, kuidas uuel Euroopa Liidu programmiperioodil jagada raha nii, et vähendada omavalitsuste sõltumist tõukefondidest ning parandada samal ajal nende investeerimisvõimekust, ei näe rahandusministeerium, kuidas seda eesmärki täita seni, kuni omavalitsuste rahastamise süsteemi või tulubaasi ümberkujundamise asjus ühtne arusaam puudub. Vajaduse korral tuleb omavalitsuse rahastamise süsteemi muuta nii, et oleks tagatud nende finantsiline jätkusuutlikkus, tõdeb audit. („Riigikontroll: välisraha dikteerib omavalitsuste investeeringuid” 08.01.14, Delfi) 

Vajame julgemaid reforme

Vaid päev pärast algatusega Elamisväärne Riik välja tulemist avaldati ka 19 majandus- ja ühiskonnategelase pöördumine haldusreformi vajalikkuse kohta: “Teeme riigikogus esindatud erakondadele ettepaneku korrastada otsustavalt Eesti haldussüsteem. Alustagem muudatustega omavalitsustasandil, mille tulemusel kujuneks mingidki eeldused, et kõik meie kohalikud omavalitsused muutuks aktiivseks ja võimekaks kohaliku elu ja ettevõtluskeskkonna edendajaks ning kvaliteetsete avalike teenuste pakkujaks,” paluvad pöördujad.

Me ei ole allakirjutajatena pakkunud imerohtu ja lõplikke lahendusi, vaid nentisime, et vajame muutuseid ning arutelu ja hea meelega näeksime, et üha rohkem inimesi mõtleb kaasa, kuidas teha meie riiki paremaks. Pakkusime välja teemad. Vajadusel korraldame avalikke arutelusid.

„Suuremaid, võimulolijailt rohkem julgust nõudvaid ümberkorraldusi lükatakse pidevalt edasi, sest alati on kohe-kohe tulekul uued valimised,” tõdes president Ilves 24. veebruari kõnes. Nii püstitataksegi hoopis mõni ausammas, kirjutatakse hoogtöö korras mõni seadus või tegeletakse kosmeetilise asendustegevusega selmet lahendada pikaajalisi sihte nõudvaid väljakutseid. 

Minu jaoks on selge, et kui tänaste võimulolijate põhiküsimusteks on vangerdused omaenda ametikohtadega ja kriitilistelt murekohtadelt suunatakse diskussioon hoopis sellele, kuidas meil õnnestub Euroopa Liidu eesistumist läbi viia, siis tuleb luua uus poliitiline jõud (ja mitte massipartei!), mis seab prioriteedid ümber ja aitab kõigiti kaasa vajalike reformide läbiviimisele ning taastab riigis kaotsiläinud meie-tunnet.