Empaatiavõimest – naine türkiishallis tsoonis

Herr Rosimannus viitas portaalile TallinnCity antud  intervjuus, et „poliitika on, kui teda hingega teha, kõigi jaoks raske ala. Kriitikat on palju, tunnustust vähe või tuleb see kunagi hiljem, ajaloos.“

Ja kae, olen halli kardinaliga ka kordki nõus. Igaüks sellesse keerisesse ei sobi. Aga kus on tasakaal? Ühelt poolt vajavad paljud nn kõva käega juhti, kes ütleb, kuidas asjad on, teisalt öeldakse, et Eestis on liiga vähe empaatiat ja valitsejate ning rahva vahel haigutav kommunikatsioonilõhe tuleneb paljuski sellest.

Kui palju sa saad teistele kaasa elada, ilma et see sind ennast hävitama hakkaks? Et su süda ei läheks tuhandeks killuks, sest oma headuses arvad, et nõnda, nagu elad kaasa teistele, elatakse kaasa ka sinule? Kas on olemas inimesi, kes on liiga head ja seetõttu on neist kerge üle rullida? 

Ma mäletan selgelt seda päeva, mil sain aru, mis on minu ÜLESANNE. See juhtus 2. juunil 2011. Olin möödunud päeval kogunud allkirju kodanike eelnõule Tallinna loomaaias. Inimeste tagasiside oli ääretult positiivne – te teete õiget asja! Meisse usuti. Ma tundsin esimest korda, et ma vastutan millegi enama kui vaid iseenda ja oma pere eest. Ja ma nutsin rõõmust. Teadsin ‒ minu ÜLESANNE on teenida teisi. Ja see paneb mind särama.

Aga ühtlasi on see valus. Mul on valus. On valus lugeda Andrei Hvostovi hingekriipivaid kirjatükke. On valus kuulata jürgenligilikku ignorantsi. On valus kõikide nende üksikvanemate pärast, kelle täiskohaga töö ei võimalda neil siiski ära elada. Mul on sageli kehv sõita ühistranspordis, sest seal on palju kurbust koos. Ja mul on valus toidupoe arvete pärast, sest ma tean, milline on eestlase mediaanpalk. 

***

Kõik on natuke raskem, kui oma hing kaasata. 

Valus on selle pärast, et nii paljudel inimestel puudub lihtne võime end asetada teise inimese positsiooni. Ja et üksteisele tehakse nii palju haiget mõtlematuse pärast. Enne kui reageerid või enne kui kellegi endast eemale tõukad, mõtle viivuks, kuidas sooviksid, et sinuga sarnases olukorras käitutaks.

Kord ütles mulle üks tuttav „Sa oled hea inimene. See on kõige kaalukam.“ Seesama inimene keeras mulle siis selja, kui mul oli väga raske aeg. Ja mina sain oma õppetunni: kellel iganes mu tuttavatest/sõpradest on sama tunne, nagu mul tookord oli, ma ei jäta teda mitte kunagi üksinda. Sest ma tean, et see on kuradi valus. Hoolimatus on valus. Sinu abi ei pruugita soovida ja vastu võtta, aga see ei tähenda, et ei peaks pakkuma. Lihtne kallistus võib anda nõnda palju.

Mulle tundub sageli, et paljude inimeste jaoks on elu väga mustvalge ja mina hõljun mingis vahepealses türkiishallis tsoonis, kus piirid on teistsugused. 

Toon mõned näited:

Ütleme, et oled leidnud kellegi, kellega sind ühendavad mitmed huvid ja ka tõekspidamised – miks ei võiks selle inimesega koos aega veeta, ilma et pool ühiskonda hakkaks arvama, et teil on suhe või et oled tema mõju all?

Ütleme, et sa solvad kedagi ja see jääb koostööd häirima – võta end kokku ja vabanda, hea eesmärgi nimel. Vabandamine peaks olema loomulik osa meie elust. Aga küllap ka see eeldab mõtlemisest mingit teist tasandit.

Ütleme, et oled lüüa saanud, kaotanud. Mõistus käseb lahti lasta, sest nii on lihtsam. Miks sa annad lihtsalt alla? Miks sa ei jookse ja ei võitle ja ei tõesta saatusele, et sind selle ühe lahingu kaotus rivist välja ei löö?

***

Pinnapealsetel inimestel on küllap lihtsam – ei süveneta kellegi käitumise põhjustesse, ei soovita lugeda ridade vahelt ja näha hoolikalt kujundatud fassaadi taha. Nii mugav ju! Ja ilmselt on see ka mõistetav kaitsereaktsioon – mida vähem analüüsid ja mõtiskled, seda vähem saad haiget. 

Lähenemas on jõuluaeg. Mulle meeldib kingitusi teha ja teen neid südamest. Mul tuli just mitu täiesti tavapäratut ideed ja ma kavatsen need teoks teha, sest tunnen, et praegu on minu elu üks parimaid loomingulisi aegu. Kingisaajatel võib muidugi olla raskusi nende tõlgendamisel, sest nad kuuluvad mustvalgesse maailma.

Kui sa soovid olla vahetu ja siiras ning saad selle eest karistada, siis kas on soovi veel selline edaspidi olla?