Kuidas ma Gretaga jalutamas käisin

On pidupäev. Saan pisikese Greta jalutama viia. Greta on nädal noorem kui kaks kuud ja seepärast on ta hea rahulik vestluskaaslane – kuulab, aga vastu ei argumenteeri ;) Pidupäeva puhul värvin huuled punaseks ja panen kaela punase salli. Greta ema heidab pilgu mu jalanõudele ja nendib, et „nende kontsadega on sul kindlasti „jube mugav“ poolteist tundi järjest jalutada“. Nojah, olen taas kord 10-sentimeetriste kontsade otsas, aga inimesed ikka ei kipu aru saama, et need on minu jaoks justkui sussid, sest jalad on lihtsalt harjunud. Räägin hiljem Gretale sellest pisukese torinaga ja luban, et küll tädi Brit ka teda selliste saabastega käima õpetab. Jäägu see aga praegu meie vahele. 

Jalutame läbi terve Peetri aleviku. Kuna see on mu esimene jalutuskäik Peetris, siis pole mul õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin, et saavutada 1,5-tunnine ring pidevalt uusi kohti avastades. Aga võtame suuna sisse ja asume teele, püüdes vältida neid teid, mille alul ilutseb tupikumärk. Karp karbi järel, suhteliselt suured majad. Küsin Gretalt, et huvitav, kas need inimesed siin on õnnelikud. Või on nad ohvrid, kes oma suure majapidamise buumi ajal soetasid ja nüüd põllu peal lõksus elavad. Greta ei oska vastata. Loodab, et pigem õnnelikud. Mina olen õnnelik, et inimestel on kenad kardinad. 

Ahhaa, Peetri kool! Huvitav, kas Sa hakkad siin koolis käima, Greta? Või toimetavad vanemad Su mõnda Tallinna kesklinna kooli, et Sind võimalikult varakult püüda konkurentsivõimeliseks tuunida?

Oh, laske lastel olla lapsed, mõtlen. Mul on ju täiesti intelligentne laps, kes käib Kalamaja põhikoolis ja elu on näidanud, et kui tahad õppida ja peas ei kumise, siis kool meest/naist ei riku. Kodulähedase kooli põhimõte on väga hea. Greta nohiseb rahulolevalt ja tulevikkuvaatavalt. 

Ma jalutan liiga kiiresti, sest peagi silman tuulikut. Vot siis, olen Adaverre jalutanud! No ei, see on Peetri tuulik, milles pesitseb mingi kohake, kus septembri lõpul sai mekkida huvitavat toitu: „Ahjukana kooreses kasstmes riisiga“ (http://peetrituulik.ee/?page_id=181). Nüüd ma siis tean, kus Peetri inimesed süüa saavad. Palju õnne teile! Aga meie oleme Gretaga jõudnud sildini, mis annab mõista, et siinkohal lõppeb Peetri alevik sootuks ära. Püüan paremale keerata, aga enam ei ühtki kõnniteed. Kirun, ja keeran bussipeatuses tagasi. Võtame suuna Pargi teele, mis enne põnev tundus ja uurimata jäi.

Räägin Gretale tugevatest naistest ja sellest, et alla anda ei tohi. Greta kuulab tähelepanelikult, läbi une. Ega seal poliitikas ju teatud omadusteta läbi ei löö – peadki olema veidi jultunud ja domineeriv. Lasen silme eest läbi oma meeskolleegide naised... ja olen Gretale sunnitud tunnistama, et mina ei ole naine, keda mehed enda kõrval kooselus näha tahaksid. Sest meeste ego lihtsalt ei kannata seda välja. Naine, keda enda kõrvale soovitakse, peab olema palju nunnum, vastutulelikum, allaheitlikum, kompromissialtim ja laskma mehel otsustada. Paradoks, tugev naine = you gain respect but not love. Mul ei ole Gretale head soovitust eluks kaasa anda ja loodan vaid, et kuskil on mingi tasakaalupunkt. 

Mõigu teel ei ole kõnniteed. Püüame ellu jääda ja luban endale, et ilma helkurita ei tule ma enam kunagi kärutama, liiga riskantne, kui helgib ainult vanker. Keeran vankri teeserva ja paterdan kontsadega mudas, aga sellisel pidupäeval on see vähe oluline. Sest see tüdruk on kallim kui need saapad. Me jõuame elusalt Selverisse. Täiesti uus Selver. Peetri inimesed on ilmselt ikkagi näljas elanud, nendin Gretale, sest nüüd näikse pool küla olevat end sättinud Hesburgeri sappa. 

Mõjun kõikide teiste noorte lapsevanemate vahel nagu tõeline võõrkeha. Lükkan ühe käega vankrit ja valin teisega Alsace’i Rieslingit Greta isale sünnipäevaks. Tegelikult ma naudin oma tädiks olemise rolli täiel rinnal, sest see ei too mulle kaasa dresside kandmist ja mugavate tossude eelistamist kõrgetele viiskudele. Olgu taevaisa tänatud! Tipin riiulite vahel nagu tõeline proff rallimaastikul, sest võtta tuleb ambitsioonikaid kurve, võidelda suurte ostukärude ja Hesburgerist vaimustunud peetrikatega. Me tunneme Gretaga inimestele natuke kaasa, et nad enne šopata ei saanud, sest Eesti on ju ikkagi kaubandusmeka ‒ iga tallinlase kohta on näiteks ligi 2 ruutmeetrit kaubanduspinda. 

Paar tuttavat nägu piidlevad mind uudishimulikult, tõenäoliselt mõistatades, kas vankris on minu varandus. Ja ma täiesti tuimalt jätan Helena ja Peebu teadmatusse, sest nii tundub meile Gretaga lihtsalt põnevam. Seevastu Rain Kooliga juhtub teistsugune lugu. Kiman mööda, kuid otsustan siis Raini silmates tagurpidikäigu sisse lükata. Rain on tõenäoliselt tulnud Peetri Selverisse hängima, nagu noortel kombeks on, ja minu möödumine raputab teda nõnda, et noormees kargab pingilt viisakalt püsti nagu eeskujulik reamees. Tervitan ning ütlen: „Võlgnen vist selgituse, et kes mul siin vankris on – ei, ma ei ole nii ootamatult emaks saanud, see on sõbranna laps“. Ja kui ma minema kõnnin, saan aru, et värske ema materjali minus tõepoolest ei ole, sest ainuke mõte, mis mu peas vasardab, on, et ega mul ometi hambad huulepulgased polnud, kui ma herr Koolile selgitusi jagasin. 

Selveri taga tunnen end õite koduselt, sest poole tänava lambipirnid ei põle. Nagu pealinnas, nõnda ka siin. Säästame. Aamen.

P.S. Johannes, ma natuke igatsen Su järele, sest minu arvates oleks see lugu pidanud lõppema Sinu tämbriga: "Aga opossumionul olid mokad rasvased." ;)