Rahvastiku kasvuks on tarvis ühiskonna tuge ja hoiakute muutust

Öelda, et Eesti naine ei saa oma soorolliga hakkama võib olla küll kantud murest, mis saab meie rahvastikust edaspidi, kuid on stiililt sobimatu. Selline seisukoht tõestab, et võrdõiguslikkuse teemaga tuleb ühiskonnas rohkem tegeleda ning leida lahendused, kuidas suurendada naiste kindlustunnet.

Oma kogemusele tuginedes saan väita, et naistele on vaja palju enam ühiskondlikku tuge selleks, et nad sünnitada ja perekonda luua sooviksid. Eesti naine on keskmisest haritum ja teab väga hästi, millised riskid ohustavad naist, kes on lastega üksi jäänud. Sageli naised lihtsalt ei soovi neid riske võtta ja mis õigust on meil neid hukka mõista. Igaüks otsustab ise.

Täna hommikul rääkis Kuku raadiole antud intervjuus Eesti vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise võrgustiku eestvedaja Kärt Mere sellest, et paljud pered elavad tegelikult vaesuses, tuues välja haridus- ja meditsiinitöötajad, kel selge risk olemas. Kolm neljandikku kuni 40-aastastest naistest on oma abikaasast materiaalses sõltuvuses, on viidanud majandusteadlane ja sotsioloog Iris Pettai.

On ameteid, mida pidades ei saa materiaalselt üksinda toime tulla, vaid vajatakse elukaaslase/abikaasa olemasolu. Lisatoetust nõuavad reeglina traditsioonilised naiste elukutsed, nagu näiteks meditsiiniõdedena, haridus-, kasvatus- ja sotsiaalhoolekande sektorites töötajad (Pajumets 2001). See tähendab näiteks seda, et üksikemast õpetajanna on suure tõenäosusega vaene, kuigi haritud ühiskonna liige, ning ta ei ole süüdi selles, et on vaene. 

Pikka aega pole ei riigi ega ka omavalitsuste tasandil soovitud tegeleda naistele ja meestele võimalikult võrdsete positsioonide tagamisega. Eesti sotsiaalpoliitika toodab patriarhaati, sotsiaaltoetused on väikesed, riigil ei jätku piisavalt raha, et maksta kinni päevakeskuseid, lasteaedu (Pajumets 2001). Iivi Masso on tõdenud, et Eestis on sotsiaalhoolekanne küll vormiliselt olemas, kuid sisuliselt jäänud näiliseks, sest pensionid, abirahad, lastetoetused ja ühiskondliku sektori palgad püsivad madalal (Masso 2001).

Kohaliku omavalitsuse roll

Kõnekas näide omavalitsuse tasandil on ka see, et ei ole alla kirjutatud “Euroopa hartale naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta kohalikus elus”, mille artikkel 16 sätestab järgmist:

(1)   Allakirjutanu tunnistab seda olulist rolli, mida kvaliteetne ja taskukohane ning kõigile lapsevanematele ja hooldajatele rahakoti suurusest sõltumatult kättesaadav lastehoid naiste ja meeste tõelise võrdõiguslikkuse saavutamise ning töö-, ühiskondliku ja eraelu ühitamise seisukohast etendab. Lisaks tunnistab allakirjutanu niisuguse lastehoiu panust kohaliku kogukonna ning ühiskonna majandusliku ja sotsiaalsese elu edendamisse ning ülesehitusse.

(2)   Allakirjutanu kohustub võtma niisuguse lastehoiuteenuse osutamise ja edendamise, kas otse või läbi teiste teenuse pakkujate, üheks oma prioriteediks. Lisaks kohustub ta julgustama sellist teenust pakkuma ka teisi, sh kohalikke tööandjaid, kes võiks teenust pakkuda või selle osutamist toetada.

(3)   Allakirjutanu tunnistab samuti, et laste kasvatamise eest peaksid ühiselt vastutama naised ja mehed ning ühiskond tervikuna ning ta kohustub võitlema soostereotüüpidega, mille kohaselt laste hoidmine on eelkõige naiste ülesanne.

Tallinna linnavalitsus on aastaid jätnud lastehoiuprobleemidega tegelemata, täites oma koostatud arengukavadest vaid osakese ning kärpides masuajal radikaalselt just lasteaedade eelarverealt. Kui me räägime lasteaedadest ja paindlikest lastehoiuvõimalustest, siis tähendab see laiemalt, et peredele on tagatud kindlustunne, mis soodustab (suuremate) perede loomist. Ka tähendab see lapsevanematele võimalust tööturule tagasi pöörduda, et mitte kaotada oma kompetentsis ja mitte langeda potentsiaalsesse vaesusriski.

Mullu koostas MTÜ Kodaniku Hääl, mille juhatuse liige ma olen, üheskoos 13 vabaühendusega pöördumise Eesti vabariigi valitsuse, riigikogu ja kohalike omavalitsuste poole, et otsida lahendusi lastehoiuprobleemidele. Pöördumisega kutsuti omavalitsusi ja riiki üles lõpetama poliitilist retoorikat ja vastastikust süüdistamist ning ühiselt astuma reaalseid samme olukorra parandamiseks. Tagasiside sellele pöördumisele oli tagasihoidlik. Tallinna linn pole vastanud senimaani. See näitab suhtumist.

Stereotüüp vajab kummutamist

Pikka aega on olnud juurdunud arvamus, et naised on n-ö okei, kuni nad teavad, kus on nende koht – meeste suhtes hellitaval ja toetaval positsioonil ning rahul sellega, et nende eest hoolitsetakse (Glick ja Fiske 1999). Meestel on seevastu püsinud kartus, et hääbub traditsiooniline pere. Iga teine mees unistab traditsioonilisest naisest, on viidanud Iris Pettai aastal 2006. Need stereotüübid on meie küllalt maskuliinsest ühiskonnast visad kaduma, kuid kui võtame eeskujuks Põhjamaad, siis küllap liigume ka meie õiges suunas.

Stereotüüp pole pelgalt isiklik eelarvamus, mida võiks lihtsalt muuta – see on kultuuri osa, mida antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele kui vahendit, mille abil alal hoida olemasolevaid võimusuhteid. Nooremate meeste jaoks on traditsioonilised soorollid õnneks ammendumas. Nad soovivad muutunud soorollidega maailma, kus naisel on mehega võrdväärsem positsioon. Riik peab muutuvate soovide ja vajadustega kaasas käima.

Võrdõiguslikkus tähendab rohkem vabadust otsustada, kuid ka valmisolekut võtta rohkem vastutust üksinda. Olgu selleks siis valmidus olla üksikema või valmidus end pensionieas ise üleval pidada. Selge aga on, et riikliku survestamisega ei hakka naised kindlasti sünnitama, see otsus on sügavalt individuaalne ning riik ja omavalitsused saavad siin pakkuda üksnes kindlustunnet suurendavat tugisüsteemi, mis aitaks noortel rahvastiku taastootmisele kasulikke otsuseid langetada. Kui sinult küsitakse riigiameti tööintervjuul, et „palun öelge, mitu korda aastas teie laps haige on“, siis ei sisenda see just ülemäära kindlustunnet.

P.S. Valimisliidus Vaba Tallinna Kodanik on 42% naiskandidaate ja naiste osakaal Tallinna ülelinnalise nimekirja esikümnes on 40%. Linnaosade esinumbrite arvult oleme kõigist teistest mäekõrguselt üle.