Neljandat põlve põhjatallinlane ehk miks ma kandideerin

Olen terve oma elu elanud Kalamajas, juba minu vanavanaema elas siin, Soo tänaval.   



Praegu elan Volta majas, kust sügisesed vaated on väga ilusad.

Vasakul vaade Toompeale üle Kalamaja. 
All Kalamaja kalmistupark.

 

Mul on 9-aastane poeg, kes on niisiis viiendat põlve kalamajakas. 
Ta õpib Kalamaja Põhikooli 3. klassis.

Oma kodukandis soovin näha kogukondliku elu arenemist, et naabrid tunneksid ja toetaksid üksteist ning teeksid asju üheskoos. Elan ise suures majas ja naabritega oleme tutvunud näiteks koogijagamise kaudu, küpsetame ja viime naabritelegi. 

Ei jõua ju üks kolmeliikmeline pere tervet kooki ära süüa – miks mitte seda siis naaberperedega jagada. Meie lapsed mängivad omavahel. See kõik suurendab turvatunnet ja soovin, et Põhja-Tallinnas oleks turvaline.Väga tahaksin, et väikeettevõtlust tuleks meie piirkonda juurde, vanasti oli Kalamajas palju väikepoode ja neil kõigil oli oma iseloom. 

Mäletan siiani lapsepõlveaegadest selgelt juurviljapoe mullalõhna ja parimat torti Mosaiik, mida sai leivapoest, mis asus tänase kohvik Topsi asemel. Ehk löön ka ise ühel ilusal päeval käed külge ja teen teile õdusa kohviku, mis kogukonnatunnet veel enam suurendada aitab. 

Foto kopeeritud Kalamaja FB foorumist Tarvi Toome postitusest.

Laiemas plaanis sooviksin, et linnaosa halduskogul oleks rohkem otsustusõigust ja seltside liikmed saaksid kohaliku elu arendamisel enam kaasa rääkida, sisuliselt, mitte vaid näiliselt, nagu seda praegu tehakse kaasamise sildi all. Tunnistan, et ma ei ole kõikide linnaelu probleemidega kursis ja kindlasti ei oska kõigele lahendusi pakkuda, aga üheskoos kohalikega ongi kõige parem neid lahendusi otsida. Sellesse ma usun.  

 

Hariduselt olen keeletoimetaja ja kommunikatsioonispetsialist, meie valimisliidu PR töö on suures osas minu õlgadel, see on põnev ja väljakutseterohke töö, mille põhieesmärk on anda inimestele tagasi usk muutuste võimalikkusesse. Usk sellesse, et nutikusega võidab Taavet Koljati ‒ valimisliit on võrreldes erakondadega äärmiselt ebavõrdses valimissituatsioonis.

Olen aastast 2011 MTÜ Kodaniku Hääl juhatuse liige, see on ühing, mis kasvas välja Facebooki liikumisest “Maha Tallinna Televisioon ‒ Raha lasteaedadele”. 

Niisiis olen võidelnud Tallinna lasteaedade eest mitu aastat ja pidevalt peaga vastu seina joostes süvenes minus veendumus, et tuleb ise volikokku kandideerida, et midagigi paremaks püüda muuta.

Kogusime tuhandeid allkirju lasteaedade rahastamise hüvanguks, kuid meie algatatud kodanike eelnõu hääletati 3. novembril 2011 volikogus maha, Keskerakonna häältega. Kodanikke ei kuulata, aga peab kuulama. Keskerakond küll töötab, aga mitte avalikes huvides.

Lasteaedadest rääkides ‒ Kalamaja lasteaed pole kapitaalremonti näinud juba mitukümmend aastat, Tallinna 131 lasteaiale eraldatakse juba aastaid liiga vähe raha investeeringuteks, kuid valimiste eel tehakse siis midagi nipet-näpet ära, et näidata, nagu pidev töö käiks. Linnavalitsuse liikmetel on valimiseelsel perioodil tihedalt nädalakavades lasteaedade mänguväljakute lindilõikamised. Lihtlabane show meie maksuraha eest. Piinlik on.

Kirjanik Imbi Paju on mulle Facebooki seinale kenasti kirjutanud: “Usk ja isegi idealism oma riigi ja meie ühise elu heaks midagi ära teha on kuldaväärt eriti meie vastandamiste maailmas, kui primitiivne turumajandus, kust on jäetud välja moraal ja eetika, on proovinud jätkata meie mõtlemise demoraliseerimist”. Tänan Imbit nende ilusate sõnade eest!

Sellepärast ma kandideeringi. Et minu  ja Sinu lapsel oleks parem elukeskkond. Kui ise ei tee, siis ega meie eest ka keegi ei tee. Proovima peab isegi siis, kui on oht läbi kukkuda! 

Mis oleks, kui prooviksime üheskoos?

8 9 1