Je suis EBANORMAALNE

Twitteri avangardi või jüristoliku teooria kohaselt võin nentida, et ma olen “terve ja normaalne”. Pidasin vastu neli lõiku, kui pidin otsustama, kas oksendada või nutta. Nuta ja oksenda, sest see on su vabadus. Nagu tema vabadus on kirjutada. Või mis mõttes kirjutada? See on saast, haige saast. Ei-ei, oled valesti aru saanud – see ongi vabadus. Igatsetud ja ihaletud vabadus. Ja nagunii sa salaja loed ja elad kaasa, eks. Sa lihtsalt ei julge avalikult tunnistada, et oled kapipervert.. eks?

Veel enne, kui sa jõuad ennast kaitsta, veel enne, kui sa jõuad hingegi tõmmata, et vastata, oled sa saanud paar mahlakat silti otsaette. Tagurlik varrolane! Keelame kõik ära jah? Seda sa tahad, politseiriiki ja meie mõtete tsenseerimist? Ahh? Ja su käed vajuvad jõuetult rüppe. Sulle tambitakse pähe, et sa võid kõike ja sa võid ka valimatult kõike ja kõiki solvata, sest see on su ülim õigus ja kui teine ei taha solvatud saada, ärgu siis lihtsalt lugegu/kuulaku. Aga kuhu jääb variant mitte kasutada piirideta kõiki oma vabadusi? Lugupidamine teiste suhtes ja enesetsensuur? Vabadus solvata ja naeruvääristada teise põhimõtteid, usku ja traditsioone ‒ kas sa pead seda vabadust tingimata kasutama?

Ma pean Priit Hõbemägiga nõustuma. “Mul on paha olla, sest diskussioonist on saanud diktatuur. /---/ Twitteri avangard ei ole huvitatud kompromissist, vaid nõuab tingimusteta alistumist.”(http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/priit-hobemagi-twitteri-avangard?id=70597545) Mu hea sõber ütles tabavalt: “Sallivus ei ole midagi sellist, et mina ühepoolselt neelan kõik alla ja teine pool teeb, mis pähe tuleb.” Ma ei oleks ise osanud seda paremini sõnadesse panna. Minu väärtustel on teistsugune vundament. Mingi karikas hakkab täis saama. Ehk sellepärast polegi meie riigijuhtidel enam pikaajalisi visioone, et pole enam väärtustevundamenti, millele neid rajada?

Korduvalt olen mõelnud, et ma hästi ei sobi siia maailma. Seda tolerantsi, kus räägitakse ometi sellest, et iga inimene on väärtus, ei suuda ma lõpuni sallida, sest see tolereerib selle kõrval ka seda, et inimesed on tarbeesemed. Vabadus tulla ja minna, vabandades seda vabadusega. Mis täna on okei, see homme enam pole ja seda kõike seletatakse vaba maailma rõõmudega. Et see kõik ongi hea. Aga ma kahtlen selles.

Last kasvatades pakub lapsele turvatunde teadmine reeglitest. Et on asju, mida ei tehta. Et õiguste kõrval on kohustused. Raamid. Aga üks osa ühiskonnast tahaks need igaveseks lammutada ning teine osa tunneb end nurka surutuna ‒ kui meil ei ole enam väärtuseid, siis mis meile jääb? Tarbimisühiskond, kus miski ei näi enam olevat püha. Allaandjate ühiskond, kus mugavus ja ajutisus domineerib kõige püsiva üle. Suhetest saavad äpid, mille nimel tehtud pingutus tundub üleliigne, sest valikuvabadus on ometi ju nõnda suur. Kiirelt alla laadida, kasutada ja „konkureeriva rakenduse“ ilmudes uninstall’ida. Lugupidamine kaob.

Me harjume „laadsete“ asjadega ‒ talvelaadse ilmaga õues ja juustulaadse tootega võileival ja me veedame oma päevi abielulaadseis kooseludes. Senised normid ahistavad, traditsioonid visatakse üle parda. Las mudilased jooksevad karjudes teatrite vahekäikudes ja joogem alkoholi avalikus ruumis ükskõik millisel kellaajal. Ja milleks üldse etikett? Milleks lauakombed, milleks viisakus ja teretamine? Rääkigem rahus täis suuga, mingem õhtustele vastuvõttudele teksades ja miniseelikuis ning teretamise asemel ühmakem midagi hägusat. Sest milleks meile mingid mõttetud väärtused, mis meid iga nurga peal ahistavad. „Kes tuleb mulle ütlema,” küsib seesama Twitteri avangard, “et ma PEAN minema presidendi vastuvõtule frakis või tumedas ülikonnas? Kuivikud ja vanaajaihalejad sellised!”

Viskame kõik üle parda ja hõiskame: it's a free world!

Võib-olla pole millelgi vahet ja tuleb ka kõige konservatiivsemal konservatiivil õppida läbi elu liuglema uute reeglite järgi koos seda saatva iiveldusega. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et samal ajal kui osadele on see “vabanemise protsess” kuidagi enesestmõistetav, on neid, kellele see muutuv maailm on valus. Sest selle uue maailma mõte näib olevat, et lugupidamine on saatanast. Sest see on maailm, mille jaoks oma väärtustega oled ebanormaalne.