Kui kogemus võtab hinge paljaks ehk päev Olevistes

Emotsionaalselt pole tükk aega nii rasket päeva olnud. Tunded, mis kõiguvad üles-alla, viivad söögiisu ja tekitavad murdvat väsimust. Need 3 tundi Oleviste kirikus vähekindlustatute jõulupeol.

Kuigi üritus toimub juba kolmeteistkümnendat korda, tunnen alles sel aastal, et tahan kaasa lüüa.

Arvan andmisest ikka nii, et siis on sul õigus oodata teistelt abikätt, kui ka ise avatud ja lahke südamega oled. Vihmasabinas ootavad kiriku ukse taga järjekorras kõik need, kel soov keskpäeval kontserti kuulata ning hiljem sooja suppi, võileibu-saiakesi-kooke-puuvilju süüa. 

Anname Sergeiga, kes mul eile küpsetamisabis oli, oma moona kõrvalruumi üle, küsime, millal meie abi tarvis läheb, ning istume pingile. Hommikul ma ei söönud, lihtsalt polnud isu. Kuigi inimeste headus ning toodud toidukoguste hulk liigutab mind, tean juba, et saab olema väga raske. 

Ja siis see juhtubki. Kontserdi ajal tajun, et inimesi minu seljataha aina lisandub. Heidan pilgu üle õla... kõik pingid on täis. Kui Sergei ei istuks mu kõrval, hakkaksin ilmselt kõva häälega nutma ja jookseksin õue rahunema. Valus on. Lasen paarikümnel pisaral voolata ning sisendan endale, et siin pean ma olema tugev – kõigi nende inimeste pärast, kes on tulnud siia rõõmu ja leevendust otsima, mitte mingit viripilli vaatama. 

See on hetk, kui ma mõtlen neist väärtustest, mis on mulle olulised. Esimese maailma probleemid rulluvad häbiga mälus lahti. Mõnevõrra tühine tunne on. Mõtlen kõikide nende võrgustike peale, millesse ma ühel või teisel moel kuulun ja tunnen, et oleksin saanud ju teha palju enam, kui eilsed kaneelirullid ja viineripirukad. 

Kui kontsert läbi saab, asub suur hulk tublisid vabatahtlikke toitu jagama. Enam ei ole nututuju – nüüd on see koht, kus saab käe külge panna ja aidata. Inimesed on tänulikud, nii eesti kui ka vene keeles. Püüan silmas pidada, et tagasihoidlikumad, kes olelusvõitluses kaasa teha ei soovi, samuti võileiva ja mandariinini ulatuksid. Paljud kurdavad, et ei saa näiteks õunu võtta, kuna hambaid, millega neid süüa, ei ole. Mul on hea meel, et ma oskan mingilgi tasemel vene keelt. 

Helmen Kütt ja Riina Solman

Kuna annetajaid ja abistajaid on nõnda palju, julgen küll arvata, et kõik kohaletulnud said kõhud korralikult täis. Kui ma algselt kirikus ministrit ja linnaosavanemat näen, tunnistan, et tekib negatiivne emotsioon, et kas see üritus on tõesti koht eneseimetluskõneks..., kuid mu hoiak osutub täiesti põhjendamatuks ‒ nt toidujagamisel sagib minister Kütt täpselt sama agaralt kaasa nagu kõik teisedki. Tema erialane taust võimaldab tal mõista, et kõik see, millega sel hetkel kirikus kokku puutume, pole midagi, mida saaks olematuks unistada. 

Kõhud täis, suunduvad kohaletulnud ukse poole looklevasse sappa, et saada moonapakk kaasavõtmiseks. Lahkun kõrvaluksest ja tänavale astudes tabab mind midagi, mida ma tegelikult oodata ei osanud. Rohkelt abisaanuid suitsetavad. Selleks paistab neil siis vahendeid jaguvat. Prioriteedid. Jälle põrkan nendega kokku. Natuke mõru tunne on. Sooviksin, et nende puhul oleks kala asemel olnud õng. Aga jõuluaeg on andmise aeg. Las olla.

See oli väga väga vajalik kogemus, mida ma soovitan kõigile. Ja minge koos lastega. Mõtlemapanev, ümberhindama panev. Isegi kui tulemuseks on vastakad emotsioonid, oleme me iseendale võlgu ühe päeva, et mõelda järele. Pärast tänast tean, et mul on edaspidi jälle palju rohkem kirikusse asja. 

Reet Linna ja Sergei Metlev

Aitäh viimaste päevade heade emotsioonide eest ‒ Piret, Sergei, Katrin T, Imbi, Inna, Maike, Riina, Reet, Indrek, Aivar, Teet, Helmen, Andrei Z ning kõik need, kelle nime ma ei tea. 

Headus hoiab meid uppumast.