Jah, ma kandideerin!

Kandideerin sellepärast, et ma olen mures. Eesti vabariik on minu kodu. Tallinn on minu kodu. Kalamaja on olnud minu kodukant 31 aastat. Ma soovin, et mu kodu oleks hea koht, hooliv ja armastav, abikätt ulatav ja toetav. Ma soovin, et siin oleks hea olenemata rahvusest, vanusest või millest iganes. Inimlikkuse tasand on see kõige olulisem. Ma tahan seda juurde. Seda imelist sooja õlg õla kõrval olemise ja tegutsemise tunnet. Sest ma ei näe teist võimalust, kuidas saavutada muutuseid, mida nii mõnedki meist igatsevad. Ainult käsi lüües ja koostööd tehes. Nii saab.

Soovin seista selle eest, et me ometi kord leiaksime aega ja tahtmist mõelda visiooniga – et nelja-aastased raamid visataks üle parda ja need asenduksid pikaajalisematega. On vahe, kas suhtuda inimestesse kui kulusse või kui väärtuslikku ressurssi. Paljud seda viimast paraku ei tunneta. Olgu siis vildakate ja rohmakate reformide, ahistava bürokraatia või sallimatuse tõttu. Kui parteid valimisvõitlusesse asuvad, siis väga sageli saavad nad tähelepanu just vastandumiste kaudu ‒ kuid kas Eesti vajab seda? 

Minu Eesti vajaks järgmist: 

1) Läbimõeldud riigireformi. Omavalitsused tugevamaks, tsentraliseeritust vähemaks. Mida lähemal on otsustusprotsessid inimestele, seda parem. 

2) Võimu tsementi valamise lõpetamist. Tänased RK parteid on võimul maksumaksja raha eest tehtud kampaaniate abil. Parteilised toiduahelad sunnivad otsuseid tegema lähtuvalt partei huvidest ja mitte riigi huvidest.

3) Perekonna väärtustamist. Meil on vanemahüvitis, kuid aastaid on kestnud olukord, kus lastehoiuküsimused on lahendamata ning vanemapalga lõppedes on pered paisatud ebakindlusesse. Naised on tööjõuturult eemal. Meie pered vajavad kindlustunnet. Väärivad seda. Ei ole õige suunata tähelepanu valimislubaduste raames pensionäridele kui suurimale valijagrupile ‒ kuigi nemad võivad tagada teie võimu, ei ole enam nende võimuses tagada järelkasvu. Kuid seda vajab meie riik.

4) Sallivust. Me ei võida midagi, kui uriseme oma väiksel pinnal kurjalt kõige erineva peale. Meid ei aita, kui tõrjume välisspetsialiste hirmus, et meie võikiht leival seetõttu õhemaks jääb. Me saame tulla poolele teele vastu nii mõnelgi juhul. Kui ei oska, vaadake näiteks filmi „Poiss triibulises pidžaamas“, äkki aitab, õpetab midagi. 

5) Rahvasaadikuiks sõnapidajaid. Kondenspiima karva triiksärk või fuksiaroosa satäänkleit ei anna inimesele sisu, kuigi võib olla silmatorkav. Muutes iga natukese aja tagant seisukohti, lubadusi või tõmmates sotsiaalpartnereilt toole alt ‒ see ei ole käitumine, mida väärikaks pidada. Toompeal ei ole sa esmajoones karjääri tegemas või parteid teenimas, sa oled seal esindamas oma valijaid.

6) Igasugust ennetust. Kui palju me saame ära hoida, kui tegeleme tagajärgede asemel põhjustega. Olen mitmeid kordi rääkinud erinevatel ülesastumistel sellest, et kui me täna investeerime, siis me lõikame vilju küll pika aja järel, kuid lõikame. Inimest ei saa vaadelda kui kulurida. Tervis, erivajadustega laste/noorte tugiharidus jne ‒ need on investeeringud.

7) Huvigruppide päriselt kaasamist. Puudega inimesed, teerull. See on vaid üks näide.

8) Tasakaalu. Ma ei näe, et macho-ühiskond oleks kuidagi tervislik. Selle tulemiks on ületöötanud väsinud ja kiretud meesterahvad, kellel liiga vara tegemist kõrgenenud vererõhu, ebatervisliku kolesteroolitaseme ja läbipõlemisega. Depressioon, ärevus ja südame-veresoonkonnahaigused. Ma ei hakka kunagi mingeid sookvoote nõudma, aga ma ei ütle ka seda, et mehe õlgadel peab olema rassida, rassida ja rassida. Kui pehmo on see mees, kes julgeb vaatamata vanamoodsate kolleegide kõõritamisele isapuhkusele jääda, siis mina tahan rohkem pehmosid. Ja tahaksin, et see oleks riiklikult soodustatud. Kuid sellega koos peavad muutuma hoiakud. 

9) Arusaamist, et iga seadus on sõnum. Kui seadusandja kiidab heaks seaduseid, mille eesmärk on kohelda mis tahes ühiskonnagruppi samaväärselt kurjategijatega, siis ei ole see okei. Ehitada üles kõike sellele eeldusele, et nagunii kõik varastavad ja panevad kõrvale ning parem seaduslikult kogu aeg ahistada? See on kuidagi sovetlik. Palju lihtsam on olla sellise riigi patrioot, mis ei kohtle sind kriminaalina. Alkoholi avalikku tarvitamist ma siiski miskiks normiks ei pea, mis peab laialt levinud olema kõikidesse parkidesse ja tänavaile. Siinkohal olen keelu poolt.

10) Kogukondlikkust ja edumeelsete algatuste toetamist. Me ei vaja seisvat vett. Me vajame innovatsiooni ja säravaid silmi, kelle headele algatustele ei visataks kaikaid kodaratesse, vaid leitaks mooduseid, kuidas neile tuult tiibadesse puhuda. Eriti KOV tasandil näen, kuidas sageli tajutakse rahva omaalgatust kui ohtu tsementeeritud võimule. See võibki nii olla, et tänu inimeste iseorganiseerumisele kukub mõni toiduahela lülike oma toolilt – aga riigi tervise koha pealt on see ju ainult hea.

Minu Eesti ei vaja loosungiks "viie rikkama hulka", vaid pigem "viie lapsesõbralikuma hulka".

Ma võiksin seda nimekirja jätkata, rääkides veel palgavaesusest, hooldusmaailmast, lasteaiaõpetajate palkadest ja koormusest, maksusüsteemist või sellest, et ma ei näe mingit põhjust ehitada Rail Balticut, kui ükski minule teadaolev logistik või finantsinimene pole suutnud ära tõestada, et see kuidagimoodi tasuv projekt oleks. Mina ei näe põhjust, miks püstitada ujulaid tühermaale või kütta sadu miljoneid kuhugi, kus neid asju vajagi pole. Euroraha sajab kuskil vihmana ja seda võib lihtsalt tuulde lasta? Iga uue grandioosse plaaniga lagedale tulijail soovitaks sõita Mäo ristmikule ja seal paar tundi elu üle järele mõelda. 

Aga aitab nüüd küll. 

Eesti poliitikasse tuleb uusi inimesi juurde. Ka vanade olijate seas on hulk tublisid tegijaid, kellest võib loota, et nemad kujundavad järgmiste aastate poliitika näo ning ehk, ja ma tõesti loodan seda, suudavad olla nõnda palju väärikamad rahvasaadikud kui senised esilekerkinud, et sõna „poliitik“ omandaks pisut meeldivama tonaalsuse. 

Ma soovin kõike head Vabaerakonnale, mille esimehe Andres Herkeli valija ma korduvalt olnud olen. Kindlasti aitan ma neid, nagu oskan. Elan kaasa Sergei Metlevi debüüdile. Ja mul on siiralt hea meel, et nende ridades on äsja ettevõtja elutööpreemia pälvinud OÜ Merinvest nõukogu esimees ja omanik Enn Meri. Selline sitkus on austust väärt ja eeskujuks paljudele.

Neil valimistel tahan ma esile tuua veel Annely Akkermanni ja Riina Solmanit ‒ nende süda on õige koha peal ja kui nad vajavad mu abi, ma aitan. Ma tahan tunnustada Gea Kangilaskit, kes Vabakunna ridades KOV valimistel kõva tulemuse tegi ja nüüd seda mitmekordistama läheb. Temal on jõulisust ja karismat, mida Eesti poliitika vajab. Mul on hea meel, et Tiina Kangro poolt saab hääletada. Mul on hea meel, et poliitikasse on tulnud Maris Lauri ja Viktoria Ladõnskaja. Ja Sisserändovitš :) Ma hoian kõikide feministide kiuste pöidlaid Jürgen Ligile – vaatamata tahumatule keelekasutusele ma vähemalt tean, mis puust Jürgen on. Ja tema huumorisoon käib minu omaga sama rada. Ümbernurgavärk mulle ei istu. 

Ma ei hoia pöidlaid ühelegi riigikokku kandideerivale inimesele, kes teeb seda isikliku kasu saamise eesmärgil. Näiteks sellepärast, et oma elustandardit hoida või taastada. Minu riik olgu esikohal.

Hea valija, kes Sa andsid mulle kord hääle! Ma usun, et tunnen Sind piisavalt hästi ‒ Sa mõtled minuga sama rada ja kannad samu väärtuseid. Ma usun, et Sa mõistad, et minu jaoks on põhimõttekindlus olulisem kui karjäär riigikogus. Ma tean, et Sa mõistad, et minusugusel isepäisel naisterahval ei ole mitte mingit soovi muutuda osakeseks süsteemist, mis devalveerib. Ma ei soovi leida end olukorrast, kus pean südametunnistusega kooskõlas tehtud otsuste asemel hakkama diilitama. See ei ole mina. Aga ma soovin iseenda ees ausaks jääda. Nõnda, et saaksin peeglisse vaadates naeratada, ja kindel olla, et pean iseendast lugu. Ja sellisest minust pead lugu ka Sina, mu valija. 

Poliitika on mulle palju andnud ‒ kogemusi ja uusi sõpru, väljakutseid ja adrenaliini. Võimaluse teha ajalugu. Praegusel eluperioodil on mulle aga kõige tähtsamad minu poeg ja minu töö, mida ma armastan.

Seega, jah, ma kandideerin. 

Kohalike omavalitsuste valimistel aastal 2017.

Sest oma südames ma tunnen, et see on õige otsus. 

Sest praegu on aeg laduda tugevamat vundamenti tulevikuks.