Olgu tunded lubatud. Kõigile.

Ma mõtlen neid pehmojuttude pealkirju lugedes, et parem on, kui ma neid tekste ei loe. Ei viitsi ärrituda ja teada saada, milliseid erinevaid silte on võimalik niigi sildistavas ja stereotüpiseerivas maailmas veel leiutada. Ja milleks? Kas me saame sellest siis õnnelikumaks, kui jagame inimesed kategooriatesse, et „vot kus see on alles õige mees“ ja et „oi, see on täiega pehmo“. 

Ma tahaksin midagi lihtsat. Et meil kõigil oleks lubatud olla tasakaalus. Et ainult loomulik on see, et vahel sa peaaegu möirahtad tahtejõust ja tegutsemisjulgusest, aga teinekord soovid endasse tõmbuda ja pisaragi poetada. Ja vahepeal lihtsalt oled täiesti tavaline. Ma tahan, et see oleks meile kõigile ühtmoodi lubatud. Justnimelt, olenemata soost või vanusest. 

Mis tolku me sellest saame, kui keegi, kes väga tahaks end välja elada, korjab oma pinged sügavale endasse ja need näiteks alkoholi mõju all olles kellegi peal välja elab? Või pingete tõttu infarkti saab? Mis kasu on meie meesterahvastele pähe taotud arvamusest, et „mehed ei nuta“?

Mul on kodus üks 10-aastane vennike, kellest ma pean kasvatama korraliku meessoost ühiskonnaliikme. Teen seda nõnda, et oma asjade eest on kohustus endal vastutada, enda eest tuleb seista ning probleemidest tuleb kohe rääkida, nõnda saab neid lahendama asuda. Lahenduskäiku võin pakkuda, aga lahendama peab ikka ise. Ma tahan, et ta õpiks vastutama. 

Samas mul ei tuleks eales pähe oma pojale öelda, kui ta pisut nutune on, et “mis mees sa selline nüüd oled”... Ei! Emotsioonid on lubatud. Ja kallistamine. Kui lapsele rääkisime, et tema vanemad laiali lähevad, ütlesin samuti ‒ nüüd on sul lubatud nutta, karjuda või midagi katki visata, kui see on su soov. Aga ta ei vajanudki neid välja pakutud võimalusi, oli väga-väga mõistlik ja arukas. 

Ma ei taha, et temast saaks frustreerunud täiskasvanu, kes pisaraid manipulatsiooniks peab ja ise inimesi skaalal tegija-pehmo jaotama hakkab. Ja tööõpetuses tunnistusele viit ma ka ei nõua, kuna annet tal lihtsalt pole ei voolimisel ega nikerdamisel. Ma ei ole öelnud, et pingutama ei peaks, peab. Aga ta teab, et neli (või minu poolest kas või kolm) on talle lubatud ja keegi ei riidle. Poeg on väga tänulik, et temast ei pigistata välja midagi, mida seal pole. Ma imetlen hoopis oma lapse väljendusoskust ja häid kirjalikke loovtöid, keeleannet ja analüütilisust.

Me sõlmisime omavahel lepingu koduste reeglitega, et lapses ei kujuneks kodukorralduse põhjal välja arusaam, et naised on meeste teenindamiseks loodud. Koostööd tehakse. Kirjutasime mõlemad alla ja see kehtib. Ta näeb oma vanemate pealt, et kui sa tahad midagi, siis sa püstitad eesmärgi ja töötad selle saavutamise nimel. On hetki, mil me kuulutame aga välja “rahvusvahelise redupäeva” ja sel päeval töötan ma kodus ja laps puhkab. Lisapuhkust luban talle seni, kuni kooliasjad on kõik tehtud ja korras. 

Mul on hea meel, et me saame asjust rääkida. Kui ta tahaks nutta, sest vahel on raske, nutku aga. Ei muutu ta sellepärast vähem isaseks. 

 

***

Ka minu teele on sattunud inimesi, kes ei luba nutta. Mis mõttes ei tohi vahel, kui väga valus on? Ma eeldaks, et kaaslane siis hoiab natuke ja kõik on jälle korras. Ei midagi enamat. Tsiteerin: “Nutmine. Unusta ära. Juba selle mainimine on manipuleerimine. Meestel jookseb kohe mootor kokku.” Ma ei tahaks endale kaaslast, kellega peab olema kivist. Ma ei tea ühtegi naist, kes pressiks endast kunstlikult pisaraid välja selleks, et midagi saada. Ma ei taha, et inimesed arvaks, et nad peavad olema kivist, sest vastasel juhul tabaks neid hukkamõist ja sildid nagu “pehmo”. Pidev kivist olemine = sisemised pinged ja depressiivsus. Sellega ei saavuta mitte midagi.