Allumatud süsteemidesse ei passi

Ema kinkis mulle kunagi raamatu „Olla õnnelik“. Löön vahel suvalise koha pealt lahti, et endale mõne lausega meelde tuletada, milles kõiges õnne tegelikult leida võib. Mulle väga meeldib näiteks see tsitaat: „Rahulolu – vaene mees on sellega rikas, rikas mees on selleta vaene.“

Ja ma olen rahul üksnes siis, kui ma ei pea alluma. Keskkooliajast saati ei taha ma väga hästi alluda, süsteem ei sobinud mulle, sest oleksin tahtnud ka ise midagi valida. Pealesurutud jäikus kammitses minu loovust ja süsteemiga mittesobimine oli taunitud ning pälvis halvakspanu. Ülikoolis sai alates erialast ja lisaerialast vabaaineteni päris üksjagu valikuid ise teha, ja siis hakkas ka kõik õiges suunas minema. Enda tehtud valikud ja vastutus olid otseses seoses. 

Magistriõppest mäletan, kuidas nautisin seda, et kommunikatsiooniteooriad võimaldasid otsida erinevaid vastuseid – polnud enam üht kindlat valemitetabelit, mida tuimalt pähe taguda. Analüütilisus ning seoste otsimine, küsimuste küsimine ja kahtlemine polnud enam midagi normist erinevat, ammugi mitte taunitav. Õnn oli kuhugi lõpuks sobida.

Nüüd vaatan neid inimesi, kes vaid aastake tagasi deklareerisid oma mõttevabadust, oma iseseisvust ning pajatasid kehvadest vertikaalsetest ja rahalaristavatest erakonnasüsteemidest. Mõni söakam nentis: „Kartelle lõhutakse väljastpoolt!“ Mutter mutri haaval saavad aga needsamad vertikaalsüsteemid masinavärgile jõudu juurde. 

Kuidas ma saaksin olla osa neist süsteemidest? Ma ei taha inimestele odavaid salle pähe määrida ja tänavanurgal parteilogoga kondoome jagada. Ma ei taha surnud intellektuaalide saavutustega oma nime upitada ja ei sooviks olla osake kõhedusttekitavast tumerohelisest vargaparteist. Ma ei taha kuuluda gruppi, kes surub läbi reforme, millest sihtgrupid, kellele need justkui suunatud on, läbimõtlematuse tõttu hoopis kannatavad, mul hakkab siis valus ja lolluste poolt ma ei hääleta. 

Kuidas ma saaksin kuuluda parteisse, mis kärpis laste huviringiraha ja pole aastaid suutnud vanemahüvitiste süsteemist edasi väheke laiemalt ja visiooniga mõelda? Löön liitumisavalduse lauale sõnadega: „Tulin seestpoolt õõnestama“? Mismoodi ma oleksin osake nendest, kes esimesel võimalusel vargaparteiga seljad kokku panevad, olgu Tallinna näitel siis volikogus või halduskogude kohti jaotades. 

Või saaksin olla rakuke neist konservatiividest, kelle jaoks eestivenelased on nähtamatud ning kelle jutt kõlab kohati nagu tunamullune ajaleht?

Aga kõige enam häirib mind mõte sellest, et peaksin südamehääle kuulamise asemel hakkama nahahoidjaks. Kõigepealt siis sedasi, et mingeid otsuseid tuleb külma närviga teha „koalitsiooni püsimise nimel“, isegi, kui need sinuga ei klapi. Uurisin ka parteisiseseid otsustusprotsesse, kui arvasin korraks, et äkki ikkagi suudan kuhugi liituda. Teada sain, et kui mina oma fraktsioonikaaslase mingit asja ei toeta, siis tema ei toeta minu oma ja siis nii ongi – vorst vorsti vastu. Soovides nt, et mõni mees hääletaks minu peretoetuste süsteemi muudatusettepanekute poolt, peaksin temal samal ajal lubama Ülemiste järve urineerida. Sest nii käib. Diil.

Kasvatan oma poega teadmisega, et mina vastutan selle eest, millised väärtused ta ellu kaasa saab. Minu töö ja vastutus on otseses seoses. Konformismi ma väärtuseks ei pea. Allaheitlikkust ma väärtuseks ei pea. Karjerismi esindusametis ka mitte. 

Nahahoidjate peredes hakkab juhtuma, et ühel hetkel on kõik põhjendatav. Kõigepealt veenad iseennast, siis peret. Ja kõik usuvad koos, et „savi need põhimõtted, peaasi et on sink leival ja laenumaksed tasutud ning soojamaareisi tahaks ju ka“.

Ma lihtsalt ei saa nii. Vahel kirjutatakse mingist müstilisest Y-generatsioonist. Et vaat kus mässavad ja teevad kõik ümber. Ma olengi vist just selline. Mõne jaoks häirivalt isepäine. Ma ei sobi jäikadesse süsteemidesse, kus mind surutakse raamidesse, mida mina ei ole valinud. 

Mul on praegu pidevalt võimalus võtta uusi ülesandeid, end tõestada, areneda ja konkreetselt oma panuse eest tunnustatud saada. Ma ei kujuta ette, et kuskil koguneks seltskond tagatuppa ja otsustaks subjektiivsetel alustel, kas ma olen oma tööga ära teeninud 17. või 49. koha mingis nimekirjas. See on minu elu ja mina olen selle projekti juht.

Mulle meeldivad mängud, kus mu käed pole seotud. 

Pole mutri tüüpi. Rohkem nagu tüürimees või nii.

“Kus viga näed laita, seal tule ja aita,” ütleks mu süsteemiväline ämm, sõnaga eksämm.

***Kui nüüd järele mõelda, siis Jeanne d’Arc vist oli ka Y-generatsioonist, eksole? :)