Minus puudub soomeugrilik staatika

Ehmatasin natuke, kui avastasin endas sarnaseid jooni Einar Laignaga. Ma ei ole ju ometi mingi radikaal ja demokraatiavastane. Jõudsin tema tekstide ja intervjuudeni fatalismi guugeldades. 

Muu hulgas ütleb ta nii: „Inimolendile on väga tähtsad usk ja veendumus ning kindlus tuleviku osas. Ta kannatab ära erakordsed vintsutused, viletsuse ja häda, kui teab, et jõuab lõpuks kindlale pinnasele. Praegu ongi ohtlik see, et inimesed on kaotanud usu riigisse. Praegune olevik on ju 20 aastat tagasi oodatud helge tulevik. Nüüd räägime aga jälle tulevikust. Miks lükatakse tulevik aina edasi, miks ei võiks osa sellest heast olla kohe?“

Mina ei taha tulevikku edasi lükata. Ja ma ei taha, et inimestes tekitatakse usku millessegi, mis on määratud hukule. Sinna hulka käib nt enamik valimislubadusi, mis on laetud informatsioonist, kuidas kõik kasvab, pareneb ja õitsema puhkeb, tehtagu vaid valimiskasti juures õige koha peale ristike. Mind need lubadused ei huvita, mul on oma rada käia ja oma väikesed heateod teha. Kui usk Palosse või Partsi on haihtunud, ei tähenda see, et ma hakkaks väljamaale kolima. Oma kindla pinnase ehitan ma ise. Iga päev. Kogu aeg. Laskmata oma pükse varastada.

Seegi siin on Laigna intervjuust, millega saan vaid nõustuda: "Uku Masing ütleb, et soomeugrilane on surnud ja staatiline, aga indogermaanlane võitleb ajas, kõikudes eri pooluste vahel. Toome teise näite praegusest poliitikast, väga aktuaalse. Miks on venelane edukas? Sellepärast, et ta on dünaamiline. Talle ei tähenda nimetused mitte midagi. Ka on see SSSR või SRÜ, kakaja tam raznitsa? On see sotsialistlik või kommunistlik süsteem või nimetame seda turumajanduseks, venelasele nimetused ei tähenda mitte midagi. Ta võib üleöö vahetada kolmkümmend nimetust, jäädes venelaseks. Eestlasel võtab kolm aastat aega, et ikka lõplikult kindlaks teha, kas turumajandus on ikka lubatud. Jube kaua ja pikaldaselt mõtleb. Selle aja sees venelane oma liikuvuse ja dünaamikaga on juba kõik oma kätte võtnud. Kui eile ma sain kõik oma eelised kätte selle tõttu, et ma olin venelane ja olin kommunismi eest Eestis, siis tänapäeval nõuab samu asju, kuid ütleb, et tal on tshelovetseskie prava ja peab saama. Muutunud pole mitte midagi. Tal on ükskõik, mis sildi all oma nõudmised esitab, aga ta esitab need. Eestlane mõtleb enne kolmkümmend aastat sildi üle, kuid selle aja sees on tal püksid jalast ära varastatud. Soomeugri staatika vastandub nooremate rahvaste dünaamikale, liikuvusele, võitlevusele."

Aga nüüd tagasi selle juurde, miks ma üldse fatalismi guugeldasin. Ma usun alati, et meie teekond on teada ja see on täis pikitud õppetunde, et me täiustaksime endid ning isiksustena areneksime. Sageli mõne sündmuse keskmesse sattudes ei mõista kohe, miks just nii vajalik on. Olevikus ei taju, mis on see, mida õppima pead. Aga võimalik, et ma lihtsalt olen aeglase taibuga, mis sellesse puutub, soomeugri toode olen ju ikkagi natuke.

Ühistranspordis loksudes juurdlen tavaliselt selle üle, miks üks või teine asi on juhtunud, mida see mulle õpetas, kuidas edasi minna. Minus puudub soomeugrilik staatika. Ma ei taha elada seisvas vees ja otsin pidevalt elamusi, uusi tutvusi ja teadmisi. Sel põhjusel algatan ma pidevalt midagi. Kui tunne on õige, tuleb teha. Ja ma ei ole senimaani kahetsenud, sest isegi kui midagi läheb mitteplaanipäraselt, siis leiad end mõttelt, et järsku polnud lihtsalt siis nõnda määratud. Võtad teadmiseks ja lähed edasi. Kohanemisvõimet pean ellujäämise eelduseks.

Kodanikuaktivisti profiil on mu ellu toonud väga-väga palju toredaid ja südamlikke inimesi, juhtinud mind tegevusteni, mis pakuvad naudingut ja toovad sära silmadesse. Kui poleks olnud lasteaedade eest võitlemist, oleksin paljust ilma jäänud. Aitäh, Savipäts, et ma protestivaimu endas üles leidsin. Mulle on jäänud sõbrad, keda mul muidu ei oleks. Ma ei oleks leidnud endas tugevusi, millest ma varem üldse teadlik ei olnud. Ma ei oleks võib-olla teada saanud, et minus on seda sorti julgust, mida paljudes pole. Sageli arvatakse, et võitlus kipub olema peaasjalikult millegi vastu, kuid ma väidaksin, et see on teisejärguline selle kõrval, mille EEST võitled. Sorry, kui see juhtub samal ajal olema ka millegi vastu. Näiteks ignorantse võimu. 

Mulluse valimiskampaania ajal Hardo selja taga ETV stuudios istudes tajusin, et ma olen vale koha peal. Ma tahtsin olla Hardo asemel. Ma tahtsin ise debateerida, ma teadsin, et ma saaksin sellega hakkama ja vastaksin istuva linnapea potentsiaalsele madaldavale repliigile stiilis: „Vaadake, tütarlaps...“ terava irooniaga, mis vanainimest õhku ahmima ja Repsilt paremal käel tuge otsima paneks. Minu jaoks ei määra positsioon inimest – erinevad hierarhiad ei pane mind aukartust tundma. Jah eri kultuurides arvestaksin nende kultuuride omapäradega ning ei tükiks nõudma midagi, mis selles kultuuris tavatu. Kuid meil Eestis... pole vahet. Vennad ja õed. Ilma hierarhiateta. Ilma koogutamiseta kellegi tiitlite ees. 

Kui me veebruarikuus seltskonna ühiskonnategelastega Elamisväärse Riigi teksti üllitasime, ei osanud ma ka siis aimata, milline mõju sellel minu elule tegelikult on. Aga oli ja on väga suur. Õppisin üht-teist tuntud nimede vastutusvõime kohta, enda energiahulga kohta, ning sõlmisin uusi sidemeid, mis läbi järgnenud kuude on minu jaoks väga olulisiks osutunud. Kui ma ei oleks rohkelt aega veetnud Andreiga, ei teaks ma mitmeid vastuseid küsimustele, mis mu peas keerlesid. Mõtestasin lahti nii mõnedki asjad, mis ilma taustsüsteemi teadmata haiget tegid. Rääkimata sellest, et intellektuaalselt väga harivad tunnid sai veedetud. Ma ei oleks võib-olla tutvunud Tuuliga ja olemata oleks seega olnud mu suurepärane juulikuine Peipsi-ääre retk. 

Ma võib-olla ei oleks tutvunud Mari-Liisiga, kelle mõtlemapanevad lavastused julgustasid mind depressiooni-lugusid kirja panema. Mõistsin, et see võib olla oluline, isegi kui kisun end piltlikult öeldes alasti. Aga vähe on neid, kes räägivad, vähe on neid, kes empaatiaga mõistavad, milline see kõik olla võib. Oktoobris saan võimaluse osaleda ühes projektis, millesse ma kõige eelnevata üldse sattunud poleks. Ja ma olen väga tänulik selle võimaluse eest midagi anda.

Sain tuttavaks mustvalge maailmaga inimesega, kes pani mind väga paljudele asjadele hoopis teise pilguga vaatama. Ta käib minuga sarnast rada, aga on paar sammu tagapool. Ta vajab väga palju armastust ja kannatlikkust, et leida endas üles süngusesse mähkunud sisemised ressursid. Tänu sellele tutvusele aiman, mida võis tunda keegi, kes suhtles minuga, kui ma ise olin paar sammu tagapool. Ei, see on tõeliselt silmiavav. Juhtumised, mis tegid haiget, loksuvad oma loogilistesse asetustesse. 

Tänu Algatusele Elamisväärne Riik leidsin sõbra (ma loodan, et võin Sind nii nimetada), kes on üks väheseid, kes tajub minu energiat ja oskab toeks olla ning nõustada minule vastuvõetaval viisil. Meid ühendab saavutusvajadus ja tasakaalu otsimine. Tema aus kriitika on mõtlemapanev ja teemadering, mille üle arutleda, väga lai. Mul on temalt midagi õppida. Ja tal on paberil to-do-list taskus! :)

 

Kui üks oluline tehing möödunud nädalal tehtud sai, hakkas pea valutama. Tuletades mulle taas meelde, et mina olen see, kes pingelangust ei talu. Juba seitse aastat tagasi ei talunud, kui lõpetasin bakalaureuseastme ning maandusin ministeeriumitoolil, mis mu ajule minimaalset koormust pakkus. Uudisteportaale lihtsalt ei jaksa pool päeva lugeda. Klammerdaja ja augustaja põhilisteks töövahenditeks tundusid nii nüristavad, et järgnes kaks nädalat meeletut peavalu. Mõistsin, et ajutööta ma lihtsalt lähen lolliks. Mõni ei saa tänase päevani aru, miks ma selle mugava hea palga pealt nelja kuuga tulema tulin. Aga vajasin vaimset pinget, et ellu jääda.

Ja nii on see senimaani.

"Sa oled verbaalselt, emotsionaalselt ja intellektuaalselt liiga kiire," öeldi mulle. Ja see on tõsi. Minus puudub soomeugrilik staatika. Analüütilisus (liigne!) kannustab mind mõtlema võimalikult paljusid tegureid arvesse võttes - what if? - ja lühikese ajaga sean ma eesmärgid, koostan tegevuskava, hindan vajalike ressursside olemasolu, mõtlen, kust vajadusel tekitada lisaressurssi ning asun kogu ideestikku teostama. Jättes nii mõnedki küsivalt mulle otsa vaatama - what just happened?

Kodus põdemine ja vegetatsioonile orienteeritus ei sobi minu isiksusega. Vastuste puudumine ajab mul juhtme kokku. Ma tahan teada, miks tehakse selliseid valikuid, miks seatakse selliseid prioriteete. Ja nii liigun ma algatusest algatusse ja leian alati midagi arendavat ning põrkan kokku inimestega, kellega tutvumine on puhas rõõm.

Saatus (muutmata ülekandelimiidid) otsustas isegi selle, et autokooli asemel praegu vene keelt õppima lähen. Ilmselt on see millekski vajalik, et just niipidi läks. Aga teada saan seda alles tüki aja pärast.

See arutlus on vastuse otsimine küsimusele, et miks ma sageli tunnen, et I do not fit in.

***
Lõpetasin selle kirjatüki kella 17.15 ajal. Õhtul leidsin ainult kinnitust, et nii, nagu on, nii on. Tegin täna ebatavalisi valikuid. Nimelt  käisin töölt tulles läbi vanalinna, et emale Viru tänavalt lilli osta. Mingi fotograaf tegi veel pilti ka (loodetavasti ei satu ma ajalehte Pealinn!). Täiesti aeglasel madalast veresuhkrust tingitud mitte minule iseloomuliku sammuga komberdasin kodu poole, viitsimata külastada toidupoodi. Kodus muidugi meenus, et poest oleks piima vaja. Maja alla poodi minnes kohtasin inimest, kelle säravvalge naeratus match'is tema jalavarjudega. Ostsin hajameelsusest piima asemel kalja. Järelikult oli nii ette nähtud.