Kui nokk on kärnas

Tunnistan, et kui sõber püüdis minusse mullu süstida mõtet YOLO ehk You Only Live Once, olin ma küllalt skeptiline. Et mida ma siis nüüd teisiti pean tegema. Et tean ju küll, et me kõik kord igavestel rohumaadel lõpetame, and so? 

Suhtumine. Olete ilmselt näinud neid netis ringlevaid kokkuvõtteid sellest, mida kõige enam surivoodil kahetsetakse. Enamasti kipub ikka nii olema, et kahetsetakse tegematajätmisi. Miks ma ei julgenud? Miks ma ei vabandanud? Miks ma enda eest ei seisnud? Miks ma oma egosse klammerdusin? Miks ma (rohkem) lapsi ei saanud? Miks ma maale elama ei kolinud? MIKS ma ei järginud oma unistusi?

Aga seda va ühte elu elades otsime me ikkagi pidevalt vabandusi... miks mitte teha ja olla ja minna. Kord on nokk kärnas ja siis on saba külmunud ;) Mugav on, harjumus on, hirmud on. Ma ei ole näinud õnnest säravat inimest, kes samas pidevalt hirmunud on. Ma ei kujuta ette ka mugavlevat inimest elus kaugele jõudmas. 

Loen tänast Eesti Ekspressi, kus Olari Taal kirjutab taas kord stagnatsioonist ja sellest, et mugavam on kinnitada oma positsioone, kui viia ellu paar raputust, mis pikemas perspektiivis kasulikud oleksid. Nii ongi. Nii on see poliitikas, kohtame seda erinevates kollektiivides ja pikaajalistes hallivõitu paarisuhetes, ilma varjunditeta. Initsiatiivi puudust ja suhtumist, et „äh, teeme nii, nagu alati on tehtud“. Hästi kurb ju?

Samast lehest leiab ka pangandusuudiseid, kus selgelt öeldakse, et kõrgetel kohtadel soositakse ikka neid, kes usinamalt kulpi löövad. Mõtlen oma tuttavate peale selles sektoris, ja kujutan ette, kui ahistav see nendele olla võib – kuidas intelligentse inimese worst nightmare on ilmselt see, kui ta peab pidevalt kellelegi kuulekalt alluma (eriti kui see, kellele allutakse, on stumpfer Bleistift)  ja vastu vaielda ei tohi. Koju jõudes tahaks siis ilmselt poksida.

Seda, et pead olema vagur lambuke, tunnetati eriti teravalt masuajal, kus nii mõnegi tööandja meelislajatus sinu pisut mäsleva mõtte peale oli: „head teed, meil on järjekord neist ukse taga, kes sinu tööd endale ihkavad“. Endalgi on lugu aastast 2009, kuidas enne tegelikku pauku oli mõistusega inimesele selge, et ettevõte tüürib pankroti poole, juhtimis- ja turundusalaseid vigu tehti lihtsalt üksteise järel lakkamatult. Julgesid aga kolleegile öelda, et pankrot on tulekul, kutsuti ülemuse juurde vaibale. Miks sa külvad paanikat, mingit pankrotti ei tule?! Asi polnud aga mitte paanika külvamises, vaid selles, et meediatööstus tõmbus täie rauaga kokku ja arvasin, et inimesed, kel laenud ja lapsed, peaksid võimalikult varakult valmis olema. 4 kuud hiljem katkestaski ettevõte oma töö, pankroti tõttu. Niisiis olin lihtlabane realist ja mitte paanikaosakonna juht. 

Selline võbelev tunne, et ei tohi istuda ja astuda, näib aga paraku olevat ikka väga paljudel inimestel. Põhimõtteliselt saan ma ju aru, et arved tahavad maksmist ja mingi selge stabiilsus peab olema – ma ise ei salli ka segadust ja ebakindlust, aga kui kõik tegelevad sellise vaikse kulgemisega, siis kuidas ometi stagnatsioonist üleüldse välja saab? 

Ma arvan, et peab riskima. Ma tahan šampanjat! Ma tahan iga päeva lõpus mõelda, et midagi sai hästi tehtud. Mitte lihtsalt ära tehtud. HÄSTI! Ja mul on küll oma agenda ka – ma tunnen end pärast hästitegemist hästi. :) Ja nii igas oma rollis. 

Kas sa oled hästi hakkama saanud, peegeldavad sulle tagasi teised inimesed. Kui oled emana vana nõid või isana ebameeldiv türann, küll laps sulle sellest teada annab. :) Kui töötajana hakkama ei saa, saad kinga (vähemasti erasektoris). Kui sõbrana välja ei kanna, hoitakse sinust lihtsalt eemale ja sul pole kellegi peale loota. Tee järeldusi ja tee paremini. Take baby steps, but do take them!

Üks omapärane hirm on küsimuste küsimisega. No ja kui me küsimusi ei küsi, siis kuidas me milleski edasi liigume? Kust tuleb innovatsioon, kui me kananahk ihul lihtsalt keskendume kartmisele? Kuidas saab tunduda, et lihtsam on eeldada kui küsida? Mõned näited. 

1)     Töökollektiivis on alluv rahulolematu. Ta tahaks teha protsesside parendamiseks mõned ettepanekud. Ta istub frustreerunult oma toolil ja eeldab, et juht ei ole tagasisidele vastuvõtlik ning tal puudub soov midagi paremaks teha. Tõenäoliselt otsib see inimene endale ühel hetkel uue töökoha, kuna ei tundnud end hästi. Kas poleks loogilisem, et enne lähed ja räägid oma muredest ja serveerid neid etteheidete-kastme asemel motiveerivate ettepanekutena? Miks juht peab mõistatama, mida sa teisiti teha tahaksid ja muredest kuulma alles lahkumisintervjuus? Sina olid vait, tema eeldab, et ju siis kõik oli fine. Muidu sa oleksid ju öelnud, right?

2)     Tutvud uue inimesega. Mingite varasemate kogemuste põhjal tekib sul eelduste kogum, et ta on nii- ja naasugune ja ilma pikemalt vaeva nägemata (sest maailm on ju inimesi täis, right?) viskad üle parda. Aga: „Every irrational fear, emotional outburst or insecurity you have in your dating life is an imprint on your emotional map from your relationships growing up.“ Küsimus on, kas sa teadvustad endale oma mustreid, oma hirme ja astud neile vastu. Õpid tundma. Küsid, mitte ei eelda vaikselt oma urus. Baby steps!

3)     Lahutad abielu. Hakkad eeldama, millised on teise poole soovid, kuidas ta soovib oma elu jätkata, kellele langevad millised kohustused? Kindel ummik ja kannatab ilmselt järeltulija. Ainult konkreetsed kokkulepped tagavad turvatunde, kuidas asjad edaspidi on ja aitavad planeerida. Samuti hoiavad kokkulepped reeglite osas ära võimaluse, et laps ühe või teise osapoolega manipuleerima hakkab. Siin ei ole kohta eeldustele. 

4)     Riigijuhtimise osas ei ole mul vaja vist kellelegi meelde tuletada, et oleme alles lapsekingades sihtgruppide kaasamisega ja et kuidagi liiga sageli juhtub, et tahetakse sihtgruppi ennast sisuliselt kaasamata neile omaenese tarkusest peale suruda midagi, mis „tundub, et on hea“. Nii „tahtsid“ kalamajalased aastal 2010 tasulist parkimist ja nii „tahavad“ kõik töövõimetusprotsendiga inimesed hurraaga töövõimereformi.

Käin EBS-i Vaba Majandusmõtte Keskuse loenguid kuulamas ja tulen sealt ikka selgelt motiveerituna. Kõik on võimalik, kui sa ise piisavalt palju tahad. Oma seisvast veest saad välja vaid riskides, proovides. No et ei peaks surivoodil kahetsema. No et ei peaks stagnatsioonis elama. Et ei peaks töökohta või kaaslast vahetama, sest vaikides eeldasid.

Ja endiselt – maailm ei ole sulle midagi võlgu. It is really up to you to fight your demons. Don’t just settle.    

PS. Ma tõesti loodan, head sõbrad, kes te mul samas olete ka lektorid, et te alati innustate oma (üli)õpilasi küsimusi küsima. 

PPS. Kärnas nokaga isendid tunned ära näiteks nii :) https://www.youtube.com/watch?v=8pbOvrxu3UM

 

Lugemist: 

http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/olari-taal-kadunud-kumnend?id=69658207 

http://markmanson.net/its-complicated/ 

http://www.ebs.ee/et/oppetoolid/vaba-majandusmotte-keskus