Tahe kasvada koos oma riigiga (Kõne Hirvepargis 23.08.2012)

Täna 23 aastat tagasi seisin ma Balti ketis, olles toona 6-aastane tüdruk. Kuigi olin väikene, mäletan selgelt seda päeva – kuidas me vanaisa Moskvitšiga ette määratud kohta sõitsime, kuidas me käest kinni seisime ja laulsime ja kuidas lähedalasuvast talust meile, seisjatele, korviga õunu toodi.

On meeles ka see, kuidas me 24. veebruaril 1989 perega varahommikul ärkasime, soojalt riietusime ja Toompea jalamil Eesti lipu heiskamist Pika Hermanni torni vaatasime. See oli eriline pidupäev, mil saime õega kumbki vanematelt kingiks martsipanist loomakese, mida selle erilisuse tõttu hiljem tükk aega süüa ei tihanud. Eesti Vabariik oli püha.

Mis sina arvad, kust saab alguse isamaa-armastus, küsis Tarmo Loodus minult sel varakevadel Viljandis. Vastan nüüd: see kujuneb vanavanemate mälestuste toel, vanemate kasvatuse kaudu, traditsioonide hoidmisega ja oma kodukoha kalliks pidamisega. Aga veelgi enam paneb oma kodumaad armastama tajutav ühtsustunne oma rahvaga.

Ma olen oma riigiga koos üles kasvanud ja õppinud tunnetama vastutust – et meie kõik moodustame terviku. Ei ole olemas mingit kõigest ülemat umbmäärast “riiki” või “valitsust”, kes kusagil kättesaamatus kõrguses lihtinimese eest tarku otsuseid teeb – otsuseid teevad ja ellu viivad inimesed, selle sama väikese Eesti riigi elanikud, meie inimesed, meie ise. Vahet ei ole – riik, omavalitsus, linnaosavalitsus, külaselts või muu ühing, inimene tänavalt – meie koos olemegi need, kes saavad üksteist toetada ja sündmusi õigele teele juhtida, kui need on hakanud kraavi kalduma. Kui meie-tunne kipub kaduma minema ja keegi on hakanud ennast ja omaenese tarkust ja äranägemist sedavõrd heaks pidama, et teiste arvamust kuulda ei taha.

Kas oleks olnud Balti ketti, kui me poleks tunnetanud vastutust, kui me poleks kohale läinud? Kui me oleksime jäänud koju telerite ette istuma ja ootama, et keegi teine läheks ja teeks ja oleks?

***

Mullu kevadel asutati MTÜ Kodaniku Hääl. Esimese aktsiooni eesmärgiks sai ulatada Tallinna linnale juhtimises abikäsi, mida see MTÜ liikmete arvates väga-väga vajas. Tallinna linnaeelarve oli vajunud (ja on seda siiani) kaldu enesereklaami poole, samal ajal kui lasteaedade rahastamist drastiliselt vähendati. Alati on lihtne rahapuuduse taha pugeda. Linnaeelarvest leiti aga näiteks 2,4 miljonit eurot uue telekanali käivitamiseks, muud meedia- ja avalike suhete kulud olid samuti üle 10 korra suuremad kui raha, mis suunati lasteaedade korrastamiseks.

Tallinnas planeeritakse ligi 100 miljonit eurot maksva uue raekoja ehitust samal ajal, kui linna lasteaedade keskmine ehitusaasta on 1969 ning suur osa neist vajab hädasti kapitaalremonti, mida mõnes lasteaias pole tehtud ehitamisest saadik, ehk näiteks 30–40–50 aastat... Lasteaedade elektrisüsteemid on vananenud, kanalisatsioonitorustikud, küttesüsteemid samuti. Korteriühistud on oma liikmete rahadega korrastanud elamud, soojustanud need, lasknud vahetada torustikud, uuendada küttesüsteemid, panna uued katused – inimestel on omanikutunne, nad on peremehed. Lasteaedades korraldatakse aga korjandusi vanemate hulgas, et saada raha rühmaruumide remondiks. Samal ajal, kui nii mõnestki Tallinna lasteaiast tehtud fotosid vaadates hakkab sügavalt häbi, reklaamib Tallinna linn end ihaldusväärse elupaiga ja turismisihtkohana omaenese telekanali kaudu, mille ühe aasta eelarve eest saaks ehitada ühe tuliuue kaasaegse lasteaia. Linn on lasteaedade omanik. Paneb mõtlema...

Vahel veeretatakse siin linnas ka mõtteid munitsipaalgolfiväljaku rajamisest rabasse või karjääri. Mäe otsa ehitatakse uhke esinduspurskkaev. Lehti trükitakse, videod ja reklaamklipid valmivad ja jõuavad meieni televisiooni vahendusel. Seega ei saa küsimus olla selles, et Tallinnal kui Eesti suurimal ja ühel suutlikumal omavalitsusel ei ole raha. Küsimus on selles, kuidas toda raha jagatakse, millised on prioriteedid. Hea pereema ostab ikka enne perele söögikraami ja hakkab alles siis vaagima, kas kallihinnaline lõhnavesi ka eelarvesse mahub. Mitte vastupidi.

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja Urmo Kübar on ühes oma värskes artiklis esile toonud, et “tugev kodanikuühiskond tähendab peremehe mõtteviisiga inimeste rohkust: selliste, kes tahavad ja oskavad mõelda lahendustele, mis on head teistele, teades, et sellisena on need head ka talle endale.” Kas riik on hea peremees? Kas linn või vald on hea peremees? Kui ei, siis peavad kodanikud eeskuju näitama.

Täpselt aasta tagasi andis MTÜ Kodaniku Hääl Tallinna linnavalitsusele üle 4000 allkirja, mis olid kogutud kodanike algatatud eelnõule. Eelnõule, mille kohaselt Tallinna lasteaiad saanuks investeeringuteks lisaraha. Allkirju kogusime Internetis ja tänavail, toetasid nii eestlased kui ka venelased. Kodanikud, kelle ühiseks mureks on laste ja perede toimetulek, olenemata emakeelest. 3. novembril 2011 hääletas Tallinna linnavolikogu eelnõu vastu. Põhjendusega, et selle 2 miljoni euro lisarahaga ei saa lasteaedades nagunii suurt midagi ära teha.

Kas volikogu oleks hääletanud vastu, kui tema liikmed oleksid käinud koos meiega linnatänavatel allkirju kogumas ja kuulnud erinevast rahvusest elanike muret oma laste pärast, selle pärast, kuidas näevad välja nende lasteaiad ja millistes tingimustes peavad töötama lasteaedades õpetajad. Kodanikeühendustel on õigus ja kohustus juhtida tähelepanu sellele, et meilt endilt kogutud maksuraha kulutataks avalikes huvides. Ning avalikud huvid defineeritakse lähtuvalt elanike vajadustest, mitte valitseja suvast, kellele on antud ihaldusväärne mandaat piirkonda juhtida.

Selle asemel et tegeleda põletava probleemiga oma haldusalas, keskendub haridusvaldkonna abilinnapea Mihhail Kõlvart kahetsusväärselt hoopis võitlusele eestikeelse hariduse vastu vene gümnaasiumides, seades ohtu vene noorte toimetuleku Eesti Vabariigis. Neli aastat tagasi nentis siinsamas kõnet pidades riigikogu liige Andres Herkel, et “me ei saa lubada hariduslikku eraldamist, sest see on potentsiaalne oht Eesti lõhestamiseks”. Teema on endiselt aktuaalne. Ilmselgelt “peremehe mõtteviisita” inimene ei mõtle ka selle peale, mida seesugune lõhestamine väikesele ühiskonnale kaasa toob ja kuidas riiki nõrgestab. Nagu ei mõtle ta ka sellele, et tugev riik ja tugev omavalitsus vajab tugevaid kodanikke, tugevad kodanikud kasvavad aga lastest, kes on saanud korralikult süüa, palju mängida ja sporti teha, õppida heade õpetajate käe all, tunda end turvaliselt nii kodus, lasteaias kui ka koolis ja tänaval. Omavalitsus ei võrdu seda juhtivate poliitikutega.

***

Lastesse ja lastega peredesse panustamine prioriteedina võiks olla ühiskondlik kokkulepe. Tänased lapsed ei tea suureks saades ilmselt seda, et nende või nende vanemate heaolu asemel eelistati mingis eelarves golfiväljakut või võimulolija enesereklaami. Küll aga kasvavad nad vanemate pettumiste tõttu sageli üles peredes, kus ei tunnetata enam oma vajalikkust riigile. Peredes, kus on õpitud käega lööma, sest otsustajaid huvitab kodanik vaid kord nelja aasta jooksul. Nii saadakse eluks kaasa pagas, mis ei toeta ühtsustunnet, kaob soov panustada, kaob tahe ise kohale tulla, kui riik seda vajab.

Eilses Lastekaitse Liidu avalduses seisis: “Riigi hooleks peab olema kindlustunne, et lapsevanemaks saades on sündivale kodanikule tagatud kodulähedane tasuta lastehoiukoht, kaugemas vaates hea kool ja huviharidus. Et säilib last kodus kasvatava vanema töökoht. /---/ Tugev perekond, millel on olemas võimalused lapse põhivajaduste täitmiseks, annab omakorda panuse tugeva, lapsesõbraliku ja last väärtustava ühiskonna heaks.”

Kui me investeerime lastega peredesse, lastesse, loome me tingimused järelkasvuks, kes armastab oma kodumaad ning tahab ühes sellega kasvada. See on investeering, mis taastoodab rahvust ja õlatunnet. Kui rahvas ei ole vaid võimu saavutamiseks vajalik tööriist, siis võime me taas vajadusel kokku tulla inimketiks, selle maa nimel. Küsimata süngelt, mis maa see on? Siis võime me ütelda – see on nende inimeste maa, kes on omal maal peremehed. Head ja targad peremehed.