Brit Kerbo: IRLi poliittehnoloogia pole isamaalisus
13.07.2011 00:00
Postimees Pluss
Astusin 2010. aasta maikuus Isamaa ja Res Publica Liitu, kuna lootsin sellelt erakonnalt käitumist väärtuste järgi, mis südamelähedased konservatiivsele inimesele.
Olen järjepidevalt olnud ka IRLi kandidaatide valija, valides kord Tunne Kelamit, kord Andres Herkelit. Ka Juhan Partsi on valitud, kui ta Res Publicasse kuuludes 2003. aastal muutusi lubas ja sellega noore inimese lootusi küttis.
Kuid mitte erakonna liikmeks olemisest ei taha ma rääkida, vaid sellest, miks aprillis 2011 väljaastumisavalduse esitasin. Et IRL pole mingi kaunis tervik, kus soojad kampsunid ja viksid lipsud koospõimunult isamaa asja ajavad, sai selgeks üsna ruttu.
Olles Põhja-Tallinna osakonna liige, nägin, et kodanikuühiskonda ja selle algatusi toetab isamaalaste tiib ning Res Publica poole (on ka erandeid!) peamiseks mureks on NÄIDA edukas ja hea. Just nimelt, näida. No olgu nii, eks suures erakonnas tuleb ikka ette lahkhelisid ja kõik ei saagi alati mõelda ühtmoodi, arvasin toona.
Riigikogu valimiste kampaania aga kulges minu jaoks jahmatavalt. Alates sellest, et hämarates tagatubades oli kokku lepitud, et parteipoolset rahastamist reklaamikampaaniatele saab nautida üks valitute seltskond – ja mitte isamaalaste pool – kuni selleni, et sihilikult veeretati kivikesi osa kandidaatide teele.
Erakonna osakondade arvamus ei lugenud, esinumbrid määrati väikese grupi poolt ja mitte selle järgi, kes kohalike seas tunnustust on pälvinud. Oli juhust kohtuda ühe kampaaniat tegeva poliittehnoloogiga, kes seletas pikalt edu toovatest värvidest ja sellest, kuidas ehitada rahvaküsitlus üles nii, et vastajatele ette söödetud info kinnistuks parimal moel.
Ei mäleta, et oleksin kordagi kuulnud, et kedagi reaalselt huvitaks rahva arvamus – kõik pingutused olid ikka selleks, et näida huvitatuna.
Üha rohkem sain aru, et erakond on killustunud, ei kannagi endas mingeid üllaid väärtusi, kogu energia läheb kolme põhilubaduse (emapalk, kodualuse maa maksu kaotamine, tasuta kõrgharidus) kinnistamisele ja isamaalisus on jalge alla trambitud, populism võidutseb ning nägu hakkab üha rohkem muutuma sarnaseks Keskerakonnaga.
Küsisin endalt, mida on mul kaotada, kui ma sellesse erakonda enam ei kuulu. Olin tutvunud mitmete toredate inimestega, ka nendega, kelle poolt olin hääletanud. Kogemus avas mu silmad – see ei ole tervikuna erakond, mis oma nime vääriks.
Väärtuspõhine poliitika ja Eesti rahva tulevik on südameasjaks osal neist inimestest, ent kui nad oma ideid välja pakuvad, siis neid naeruvääristatakse ja summutatakse teatava ladviku poolt. Ma usun, et paljud valisid riigikogu valimistel seekord mõnd persooni IRList, mitte erakonda.
Nimi «Isamaa» tähendab midagi enamat kui poliittehnoloogia või edu toovad värvid. See tähendab erakonda, mis hoolib oma maa rahvast, olgu teemaks siis sotsiaalvaldkond ja rahva tervis, perepoliitika, majandusküsimused või energiajulgeolek. Esikohal oleks rahva heaolu ja mitte võim iseenesest.
Kas IRL on praegu erakond, mille poole vaadates tunneb kodanik, et tema eest seistakse? Kas võime valijatena oma südames kindlad olla, et Toompeal tegeldakse Eesti jätkusuutlikkuse tagamisega ja võimukoridorides ei mängi võtmerolli pigem omavahelised diilitamised seadustega?
Et riik oleks tugev, peaksid erakonnad õppima kuulama oma kodanike soove, kaasama aruteludesse erinevaid huvirühmi ja mitte pidama kodanikuühendustega mõttetuid ümarlaudu, mis aktiivseid inimesi vaid väsitavad ja käega lööma panevad. Kodanik peab tundma, et teda on riigile vaja ka muul ajal kui valimiskampaania perioodil.
Et meie kodanikuühiskond oleks tugev, ei tohiks me istuda suletud suudega, hirmust töötuks jääda, hirmust, et kaotame maine, hirmust, et meid tõrjutakse. Seda hirmu ei tohi inimestele sisendada, ka mitte erakonna sees.
Jah, mind võib pidada idealistiks, aga ma usun, et Eestis on olemas koht uuele rahvuslikule erakonnale, mille märksõnadeks oleksid kodanikuühiskond ja inimlikkus. Paljud inimesed on sellise jõu ootel.
Postimees Pluss
Astusin 2010. aasta maikuus Isamaa ja Res Publica Liitu, kuna lootsin sellelt erakonnalt käitumist väärtuste järgi, mis südamelähedased konservatiivsele inimesele.
Olen järjepidevalt olnud ka IRLi kandidaatide valija, valides kord Tunne Kelamit, kord Andres Herkelit. Ka Juhan Partsi on valitud, kui ta Res Publicasse kuuludes 2003. aastal muutusi lubas ja sellega noore inimese lootusi küttis.
Kuid mitte erakonna liikmeks olemisest ei taha ma rääkida, vaid sellest, miks aprillis 2011 väljaastumisavalduse esitasin. Et IRL pole mingi kaunis tervik, kus soojad kampsunid ja viksid lipsud koospõimunult isamaa asja ajavad, sai selgeks üsna ruttu.
Olles Põhja-Tallinna osakonna liige, nägin, et kodanikuühiskonda ja selle algatusi toetab isamaalaste tiib ning Res Publica poole (on ka erandeid!) peamiseks mureks on NÄIDA edukas ja hea. Just nimelt, näida. No olgu nii, eks suures erakonnas tuleb ikka ette lahkhelisid ja kõik ei saagi alati mõelda ühtmoodi, arvasin toona.
Riigikogu valimiste kampaania aga kulges minu jaoks jahmatavalt. Alates sellest, et hämarates tagatubades oli kokku lepitud, et parteipoolset rahastamist reklaamikampaaniatele saab nautida üks valitute seltskond – ja mitte isamaalaste pool – kuni selleni, et sihilikult veeretati kivikesi osa kandidaatide teele.
Erakonna osakondade arvamus ei lugenud, esinumbrid määrati väikese grupi poolt ja mitte selle järgi, kes kohalike seas tunnustust on pälvinud. Oli juhust kohtuda ühe kampaaniat tegeva poliittehnoloogiga, kes seletas pikalt edu toovatest värvidest ja sellest, kuidas ehitada rahvaküsitlus üles nii, et vastajatele ette söödetud info kinnistuks parimal moel.
Ei mäleta, et oleksin kordagi kuulnud, et kedagi reaalselt huvitaks rahva arvamus – kõik pingutused olid ikka selleks, et näida huvitatuna.
Üha rohkem sain aru, et erakond on killustunud, ei kannagi endas mingeid üllaid väärtusi, kogu energia läheb kolme põhilubaduse (emapalk, kodualuse maa maksu kaotamine, tasuta kõrgharidus) kinnistamisele ja isamaalisus on jalge alla trambitud, populism võidutseb ning nägu hakkab üha rohkem muutuma sarnaseks Keskerakonnaga.
Küsisin endalt, mida on mul kaotada, kui ma sellesse erakonda enam ei kuulu. Olin tutvunud mitmete toredate inimestega, ka nendega, kelle poolt olin hääletanud. Kogemus avas mu silmad – see ei ole tervikuna erakond, mis oma nime vääriks.
Väärtuspõhine poliitika ja Eesti rahva tulevik on südameasjaks osal neist inimestest, ent kui nad oma ideid välja pakuvad, siis neid naeruvääristatakse ja summutatakse teatava ladviku poolt. Ma usun, et paljud valisid riigikogu valimistel seekord mõnd persooni IRList, mitte erakonda.
Nimi «Isamaa» tähendab midagi enamat kui poliittehnoloogia või edu toovad värvid. See tähendab erakonda, mis hoolib oma maa rahvast, olgu teemaks siis sotsiaalvaldkond ja rahva tervis, perepoliitika, majandusküsimused või energiajulgeolek. Esikohal oleks rahva heaolu ja mitte võim iseenesest.
Kas IRL on praegu erakond, mille poole vaadates tunneb kodanik, et tema eest seistakse? Kas võime valijatena oma südames kindlad olla, et Toompeal tegeldakse Eesti jätkusuutlikkuse tagamisega ja võimukoridorides ei mängi võtmerolli pigem omavahelised diilitamised seadustega?
Et riik oleks tugev, peaksid erakonnad õppima kuulama oma kodanike soove, kaasama aruteludesse erinevaid huvirühmi ja mitte pidama kodanikuühendustega mõttetuid ümarlaudu, mis aktiivseid inimesi vaid väsitavad ja käega lööma panevad. Kodanik peab tundma, et teda on riigile vaja ka muul ajal kui valimiskampaania perioodil.
Et meie kodanikuühiskond oleks tugev, ei tohiks me istuda suletud suudega, hirmust töötuks jääda, hirmust, et kaotame maine, hirmust, et meid tõrjutakse. Seda hirmu ei tohi inimestele sisendada, ka mitte erakonna sees.
Jah, mind võib pidada idealistiks, aga ma usun, et Eestis on olemas koht uuele rahvuslikule erakonnale, mille märksõnadeks oleksid kodanikuühiskond ja inimlikkus. Paljud inimesed on sellise jõu ootel.
Hei-hei!
VastaKustutaHirmutamine toimub tõepoolest ka Keskerakonna sees ja ümber (paistab kõrvalseisjale väikeste üksikute lugude järgi), kui ka mõneski muus parteilises liikumises. Ja sõltumatutes ettevõtetes. Ja perekondades.
See on pigem laiemalt levinud harjumus. Põlvkonnavahetus aitab siin kindlasti, aga ka uue suhtluskultuuri toetamine - vajadusel ilmselgete asjade sagedase sõnastamise teel ja siinkohal aitäh Sulle selle artikli eest, Brit!
Mina ei vastandaks sisu ja näivust üksteisele, heast sisust ei piisa, kui tema edasiandmiseks ei ole vahendeid.
Aga olen täiesti nõus, et süsteemne lähenemine väärtustest strateegiate ja tegevusteni on vajalik.
Ja see peab tegevussuundade juures ka välja paistma, et väärtused tõepoolest nende valimisel aluseks olid.
Paistab rohkem põgenemiskatsena. Erakonna sees on lihtsam asju paremaks muuta. Selleks kulub palju aega ja selleks ei pea üldse erakonda sisse astuma. Toetada, mõjutada, muuta - kõike saab ka toetaja staatuses.
VastaKustutaRiik saab tugev olla vaid juhul, kui võimu juures on moraalsus ja hoolivus. Kuna neid mõlemit võimu juures pole, läheb Eesti riik kemplemiste ja võimuvõitluse teed, mis on tupiktee.
VastaKustutaPoliitika on räpane - see lause on niivõrd imbunud kõikide teadvusse, sellega lepitakse, isegi uhkustatakse. Aga kõik algab õigest mõttest, millele järgneb õige tegu. Üksteise laimamine ja muu säärane aga head nahka ei too. Esmalt tuleb paika pann, keda üldse võimu juurde lubada, nii nagu ametikohale valitakse hariduse ja muude omaduste järgi. Meil istuvad poliitikud aeg-ajalt süüpingis; vahel lastakse neid maha, kuna kuuluvad kahtlastesse grupeeringutesse; petetakse perekonnaliikmetest alates lõpetades valijatele valetamisest ja kohendatakse seadusi nõnda, et vastutama ei peagi. Alustada on vaja moraalist.
Olen nõus. Moraal on aluseks. Aga tihti tundub, et kellel on veel moraali ja eetikat, on hüüdja hääl kõrbes. Suurem mass on moraalitu. Paraku.
VastaKustuta