Vestlus ühe mehega

See mees naeris selle peale, kui ma rääkisin talle, mida ma asjadest arvan. Ütles, et haahaa, selliseid idealiste on jah, alguses. Aga et asjad pole üldse nii. Ta ütles, et inimesi ei huvita poliitikute sõnumid, neid ei huvita, mida valitav tegelikult teeb, kui ma küsisin, kuidas tema oma sõnumit on kujundanud.

Sinisilmselt arvasin, ja arvan seni, et see, kes on millegi tubliga hakkama saanud, teeninud kodanike huve, kelle väärtushinnangud just meie riigis siin ja praegu on paigas, et just see on väärt valitud saama. Aga ei, selle mehe hinnangul on valija rumal, nii kumas kogu vestlusest läbi.

Kritiseerisin munitsipaalpolitsei tegevusetust, mispeale sain vastuseks, et ka politsei ja kiirabi tuleks siis laiali saata, et nad igale poole ei jõua.

Kritiseerisin linnavolikogulaste piiramatut tasuta parkimisõigust linnas, ja sain vastuseks, et aga Riigikogu omad saavad ka, Riigikogu omad saavad ka!

Asju aetakse Tallinna linnas nii just seepärast, et paari aasta pärast nagunii keegi ei mäleta midagi, ja ollakse tulemusega rahul. See käis Kristiine turu kohta.

Tema jutust järeldus, et Tallinna linnas, ja ka riigipoliitikas teevad naised karjääri läbi voodite. Abielumeeste voodite... Ja et seepärast ei ole neilt oodata ka ülemäärast kompetentsi.

Mul ei olnudki enam midagi küsida. Isu sai otsa.

***


Kui mu postkasti saabub järjekordne otsepostitus, olgu see mis tahes erakonnalt, siis esimese asjana mõtlen ma, miks peab end nii meeleheitlikult reklaamima? Massireklaam on justkui nende pärusmaa, kes millegi targaga silma pole paistnud. Ma ei taha (ja ma usun, et seda arvamust jagavad minuga paljud Eesti inimesed) üle-elusuuruseid plakateid, mõmmisid, voldikuid ja kindaid – ma tahan, et Eesti kodanik tunneks, et tal on siin riigis hea elada.