Tänuga uude aastasse

Kui ma oma helesinise teki all hommikul silmad lahti lõin ja tundsin, et eilne kaelavalu oli järele andnud, venis lai naeratus üle näo. Ja see jäigi sinna. Naeratus. Ma olin seda teksti plaaninud kirjutada juba nädalapäevad, aga ühelgi päeval ei olnud päris SEE tunne. Nüüd, kui Katja hommikul kirjutas ja me Liisiga homsed plaanid olime kokku leppinud, siis tuligi SEE tunne. Et mul on aeg see tekst ära kirjutada, ja mitte sellepärast, et on jõulud, vaid sellepärast, et kõik need inimesed teaksid oma tähendust, et nad teaksid, et nad on teinud ja teevad mind õnnelikuks… või õigemini on oma toega aidanud mul oma õnne taas üles leida hallikirjude mõtete vahelt.

Ministeeriumisse tööle minek oli suur muutus, mis eelkõige mõjus pojale, veebruarist augusti keskpaigani oli pidev kriis. Esimestel töönädalatel, mäletan, olin õhtuks nii väsinud, et kell kaheksa ei saanud enam selgest kõnest aru ja lapsega suhelda ei suutnud. Sisendasin endale, nagu ikka, et kõike peab jaksama üksi ja kuidagi saab alati hakkama. Eksabikaasa, kes mind ikka pisut ilmselt tunneb, nii 14 aasta jagu, hoiatas: „Vaata, et sa läbi ei põle!“ 

Aga oktoobri alguseks olin ma ikkagi läbi. Täiesti läbi, lebades diivanil ja mõeldes, et ma ei suuda enam. Olin lasknud endale juba augustis antidepressandid välja kirjutada, aga uhkus ei lubanud kohe krõbistama kukkuda, ikka tundus, et midagi on endast veel võimalik välja pigistada. Oktoobris aga oli selge, et teisiti ei saa. See oli Annika, kes toona mulle Messengeris kirjutas: „Sa ei saa aidata oma poega, kui sa ise pole okei, sa pead ennast korda saama.“ Kolme lapse ema. Ma mõtlesin tema sõnade üle ja tal oli õigus. Ma võtsin otsuse vastu. Aitäh, Annika, ma pole sind aastaid näinud, aga see hetk muutis minu jaoks palju. Sa teadsid, kuidas mulle see tõuge anda.

Ma tean, et kõik need, kes ei tea, mida tähendab hoolduskoormus ja pidev stress kellegi teise elukvaliteedi tagamisel, õigupoolest kogu tuleviku tagamisel (et üldse oleks tulevik), ei mõista ka seda, millised protsessid tuleb läbi teha nii hooldajal kui hooldataval. See on psühholoogiline thriller, millel ei näi olevat lõppu. Sa ei tohi väsida. Sa ei tohi alla anda. Hooldatav tunneb end pidevalt süüdi, et on takistuseks, et tema olemasolek paneb teistele suuri kohustusi. Sellest kirjutasin ma aprilli lõpul oma blogisse, kui Eestis lahvatas emadepäevaskandaal – kes on hea ema? Ma usun, et vahel võib see kõrvaltvaatajale tunduda nagu lõputu hala – aga endale tundub lihtsalt, et „ma võin olla väga tugev, aga tänan, ma enam ei jaksa“.

Augustis tuli mul vastu võtta otsus kohalikel valimistel kandideerimisest. Siis ma juba teadsin, et ma ei jaksa, aga kohusetunne oli ka, tiksus kuskil sees. Ma tänan kõiki toonaseid nõuandjaid, kellede ärakuulamise järel tegin ainuvõimaliku ja selgelt õige otsuse. Aitäh, Merlis, et leidsid aega kõneleda ja andsid mulle täiesti uusi vaatenurki ja mõtteid, kuidas edasi.

Mul vedas meeletult kõigi uute kolleegidega, kes olid toeks igaüks omal moel: Kristiina, Karina, Angela, Kärt, Heleri, Eha, Viktoria – ma ei ole kunagi olnud eriline sõbrannatseja ja ilmselt seda minust ka ei saa, aga minu siiras tänu teile. Kui ma oma psühholoogiaõpikut lugesin, siis taipasin, et kõige rohkem on mu elus lihtsat vastastikkuse reeglit, lihtsalt tehes nii, nagu sa tahad, et sulle tehtaks. See headus on alati kahepoolselt peegeldanud.

Kui laps haigeks jäi, jäi mul magistritöö kirjutamata. Ma olen võtnud hoogu, et minna tagasi kooli. Iseenda pärast, oma tuleviku pärast, hariduse mitmekesistamise pärast, sooviga olla mitmekülgsem ja lootusega, et nii on rohkem uksi lahti. Juulikuuks ma teadsin, et ma olen päriselt valmis – era- ja avaliku sektori töökogemusega valmis minema õppima organisatsioonipsühholoogiat, et jätkata oma unistusi. Ma olen tegelikult teadnud 14-aastasest peale, milline mu tee on: juba siis valutasin südant maailma pärast, 16. sünnipäevaks kinkis õde mulle poliitikaleksikoni; ülikoolis oli selge, et lisaks kommunikatsioonile huvitab mind organisatsioonipsühholoogia, mida lisaerialana toona, 12 aastat tagasi õppisin. See kõik on olnud väga selge teekond sinna, kus ma täna olen: taas koolipingis, et mitte olla allaandja.

Me istusime Kädliga kõrvuti europarlamendi komisjonis, kui tulemused tulid: mind oli kooli vastu võetud! See oli selle aasta kõige õnnelikum hetk. Silmad olid märjad. Ma sain, ma sain! Ma tundsin, et mulle on antud uus võimalus, et ma võin lisaks hooldajaks olemisele olla veel midagi muud. Kädli rõõmustas mu pärast siiralt, me võtsime Brüsseli kesklinnas ühed kirsiõlled ja lihtsalt rõõmustasime. Me ei ole enam kolleegid, aga tea, et see hetk oli mulle oluline. Ma ei olnud oma suures rõõmus üksinda. Kui sa töölt ära läksid ja kirjutasid, et olen sulle eeskujuks, siis ma nutsin pärast, sest ma ei tunne end eeskujuna, kui rohtude toel püsti seisan. Aitäh sulle!

Margus ja mentorlus. Ma poleks osanud üle kolme aasta tagasi üldse arvata, et ma vajan mentorit. Aga näe, nii see on. Kavalal moel, minu psühholoogiat küllalt hästi tundes, oled sa ikka olemas. Ma imetlen seda tasakaalu, mille sa oma elus leidnud oled. Ma loodan, et olen ise 15 aasta pärast sama elujõuline (su nädalakokkuvõtted on muidugi ulmevaldkond, milleni ma ei küünigi), tegus, huumorisoonega, siiski valutades veel südant ühiskonna arengute pärast ja panustades ise teadmiste ja praktikatega. Ma ei unusta, et olid ainus, kes mulle toona Brüsselisse helistas. Aitäh sulle!

Millegipärast ma usaldan vanemate meesterahvaste elutunnetust ja kogemust. Kui ma mõtlen, kellelt ma olen nõu küsinud, kellelt abi palunud, siis jõuan ikka sama tõdemuseni: minust vanemad mehed on need, keda ma kuulan ja kelle öeldut ma pärast tükk aega mõtestan ja endaga kaasas kannan. Mul on hea meel, et nad kõik on leidnud minu jaoks aega, kui mul on mõtted segased ja vajavad sättimist. Raul, Indrek, Raimo – aitäh. Ja servapidi läheb siia ka ministri autojuht Raoul, täpselt minu isa vanune muhe vunts, kelle kõrval istudes ongi vahel tunne, et sõidan isaga mööda Eestit, justnagu vanasti. Ma nii loodan, et su naine saab terveks ja sa pole üksi!

Jan ja Siim! Te olete näinud mind ahastuses nutmas, mitu korda. Ja naermas, mitmeid kordi, kogu südamest. Need on kõik olnud hetked, mis on hindamatud omal ajal omas kohas. Olgu need punased nelgid lennujaamas, paduvihmaga ukse taha toodud kohv, abi kodustel remonttöödel või lihtsalt tundidepikkune kuulamine ja kaasamõtlemine. Ma loodan, et te olete õnnelikud, te mõlemad väärite parimat!

Kursakaaslased. Kõigepealt uued – Mardo ja Stever, aitäh selle eest, et alanud kooliaasta on läinud meeskonnatöö mõttes nagu lepase reega. Väga-väga äge on olla osa meie väikesest „kollektiivist“, kus teineteise toetamine toimib nii valatult. Mul on nii hea meel, et ma saan teiega koos õppida, äkki saamegi natuke targemaks! J  Ja vanad – me tunneme üksteist 13 aastat, millesse mahuvad lahkuminekud ja pulmad, pisiperede loomised, vaevarikkamad hetked ja rõõmud, ja me hoiame ikka kokku, hoiame ikka oma traditsioone. Öeldakse, et mingist hetkest pole sõbrad enam sõbrad, vaid rohkem nagu pere – teie olete kahtlemata minu pere.

Kristi ja Carri – me kolmekesi teame, mida tähendab pereliikme diabeet, te olete võtnud südameasjaks korraldada elu paremaks sadadel lapsdiabeetikutel Eestis, et nende tulevik oleks helgem. Ma hindan meeletult inimesi, kes annavad endast rohkem, kui neilt palutakse, rohkem kui üheksast viieni. Midagi enamat kui enese heaolu tagamine, siiralt, ilma ordeneid ootamata.

Heategevus. Riik ei jõua igale poole. Ei hakkagi kunagi jõudma ja need kommentaarid, mis heategevust kerjamiseks peavad, on lihtsalt õelad ja inetud. Mul on hea meel head teha ja nii on ka tuhandetel Eesti inimestel, kes panustavad oma aega või raha või mõlemat vabatahtlikkusse. Olgu need vähihaiged, keda parasjagu toetama peab või kuskil paigas mõne kultuuripärandi säilitamine.

Riina on 15 aastat kodutute ja vähekindlustatute jõululauda Olevistes katta aidanud. Olen kaasa teinud moel või teisel neli aastat. Esimese emotsioonina ma muidugi hakkasin toona nutma, nii palju on inimesi, kes on hädas. Aga on võimalus seda kõrvalt vaadata ning on võimalus ka ise käed külge panna ja appi tõtata. Kui Liis hiljuti kirjutas, et kuule, meil on ju võileivatraditsioon, siis ma korraks tundsin väsimust… kas ma jaksan jälle sõpradega 400 võileiba teha? „Traditsioon,“ tuletas Liis meelde. Tal on õigus. Vabatahtlike elu vist nii käibki, et kui üks väsib, siis teine tuletab meelde ja võtab piltlikult öeldes käest kinni, et traditsiooni hoida. Rein lubab meile oma kontori, Katrini, Kairi ja Liisiga paneme oma vabriku homme püsti. A. Le Coq toetas üritust sel aastal jälle ja Katja organiseerib meile Maximast annetusena kogu võileivamaterjali. Mul oli täna hommikul seal helesinise teki sees naeratamiseks palju põhjust! Lihtsalt nii äge, et elu on mind kokku viinud nii suurepäraste inimestega.

Ma tahan tänada oma tööandjat, Kaiat, kellel pole minuga olnud kaugeltki lihtne, kuna ma lihtsalt läksin liimist nii lahti sügiseks. Me räägime sotsiaalvaldkonnas nii hoolduskoormusest kui ka vähenenud töövõimega inimeste rakendamisest. Ma tunnen, et ma ise olengi see vähenenud töövõimega inimene olnud sel aastal, selgelt mitte 100%-se võimekusega, tundes end pidevalt süüdi. Kõik tööandjad, kes te võimaldate oma töötajatel vahepeal liimist lahti olla ja lubate neil oma vaimset tervist kokku lappida, aitäh teile. See annab lootust. Mul on parem.

Oh, see nimekiri pole kaugeltki lõplik. Ma ei mäleta kõiki hetki, kõiki abipakkumisi, kõiki südamlikke momente – ma lihtsalt tunnen, et see aasta on olnud väga raske, aga samas suurepärane, mind inimesena väga palju kasvatanud.

***

Ma palvetan õhtuti enne uinumist. Soovin jõudu, et edasi minna. Mulle on seda jõudu päris palju antud, aga ma ei usu, et oleksin kõigest kuidagi tervena välja tulnud, kui mu ümber poleks väga palju väga toredaid siiralt hea südamega inimesi. Jah, ma usun, et mind on õnnistatud. Jah, ma usun, et kui ma oma aruga hakkan liiga palju toimetama, sekkub sellesse vahel kõrgem jõud, mis näitab omal moel koha kätte. Siis ma muigan ja muudan oma teekonda. Ja olen tänulik nende suunamiste eest.

***

Tänutunnet ja aukartust kogu elu ees on õpetanud amet sotsiaalkaitseministri nõunikuna. Liitpuudega inimesed, hooldekodud, kustuvad eluküünlad – pärast maakonnavisiite on alati läbiraputatud tunne, mul on vedanud. Vaatamata kõikidele mõõnadele, vedanud. Omaenda tulevik on omaenda kätes: haridus ja tervis on tegelikud pensionisambad, neid ei saa tagada meile ei riik, omavalitsused ega lapsed. Vaid meie ise. Jah, ma arvan, et inimesed peaksid oma elu palju teadlikumalt elama.

***

Ma käisin sel aastal Lätis, Leedus, Saksamaal, Belgias, Luksemburgis, Hispaanias, Itaalias, Šotimaal. Kui lennujaamad läheks ka riikidena arvesse, siis Poolas, Taanis, Rootsis ja Hollandis sai samuti käidud. J Õppisin tundma inimesi teistest kultuuridest, õpetasin paljudele võõramaalastele selgeks sõna „terviseks“ ning astusin korduvalt välja oma mugavustsoonist, vedeledes oma valge nahaga nt 5 tundi Anzio rannas või kihutades rolleriga läbi Rooma; joostes kontsadel paduvihmas mööda Barcelonat või vaadates, kuidas luksemburglased oma vanalinna rahvuspühal prügikastiks muudavad.

***
Ma sain vanemaks. Ja küpsemaks. Ma otsustasin kindlalt, et minu ellu kuuluvad vaid inimesed, kes peavad minust lugu ja kellest mina lugu pidada saan. Teisiti ei ole võimalik.

***

P.S.

Aitäh, K, et sa olemas oled!