Hea ema mõõdupuu

Ma mäletan seda detsembrikuu õhtut 2009. aastal, mil mitu tundi Tallinna lastehaigla palatis nutsin. Vaatasin seda habrast 5-aastast magavat kõhnunud poisikeha ja pisarad aina voolasid ja voolasid. Ta oli just saanud 1. tüübi diabeedi diagnoosi. See oli perele hoop, milleks ei osanud kuidagi valmis olla, elukorraldus tuli ringi seada.

1. tüübi diabeet on haigus, millest ei paraneta, see nõuab igapäevast toitumisdistsipliini, vereproove näpuotstest, insuliinisüste. Laps saab pidevalt füüsiliselt haiget. Madal veresuhkrutase aga toob kaasa olukorrad, kus ajutöö on häiritud, keha tabavad krambid ja teadvusekadu. Neid olukordi ei olnud meil toona just iga nädal, aga neid tuli ette. Kõhugripp tähendas kiirabiga haiglasse minekut, erakorralisteks olukordadeks tuli pidevalt valmis olla ja pingeseisundis elamine nõudis pikalt harjumist.

Toimetajatööd sai õnneks teha ka kodust. Nõnda ei pidanud ma hoolduskoormuse ja lapse lasteaiast kojujäämise tõttu eneseteostusest täielikult loobuma, kuid oma hinda selle eest maksta tuli. Mingi karjääritegemine ei tulnud kõne alla, magistritöö jäi kirjutamata ja keskendusin poja kooliks ettevalmistamisele tema tervise hoidmise kõrval. Abikaasa käis tööl.

Kui meie poeg haigestus, ütles haigla psühholoog, et seda sorti traumad ajavad paljud pered lahku. Me raputasime päid ja uskusime, et lapse eest hoolitsemine vastupidi liidab meid tugevamalt. Läks teisiti. Kuigi Toomkirikus sõlmitud abielu oli minu väärtustega kooskõlas ja lahutuseotsus tundus mitu aastat võimatu, tuli see siiski ühel hetkel ära teha. Me lihtsalt polnud enam üheskoos õnnelikud ja me ei soovinud, et see omakorda haiget last mõjutaks. Ka depressiooni põdesin läbi. Ja nõnda läksime 2014. aastal lahku.

Sellest alates tuli kõik rollid täita ise, käia täiskohaga tööl, aidata õhtuti lapsel õppetükke teha, hoolitseda tema tervise eest. On episoode, mida ma ei mäleta, sest enda ajukeemia enam ei toiminud korralikult. 2015. aastal haigestus depressiooni ka poeg. Andekas ja headele hinnetele õppiv poiss läks haigusväsimuse ja lahutuse tõttu täielikult liimist lahti.

Nüüd juba kolmandat aastat järjest tegeleme muude asjade kõrvalt pideva ellujäämisega. Kuidas hoida meeleolu? Kuidas suure väsimuse ja elutüdimuse vahele teha ära koolitööd? Kust ometi leida rõõmu, kui ükski asi seda ei paku? Milline spetsialist on parim? Lastekaitse, koolisüsteem, psühholoog, psühhiaater, tugiisik, muud head nõustajad – kõige korraldamine ja suhtlemine võtab meeletult energiat, kuigi selles tugimeeskonnas on kõik väga toredad inimesed olnud.

Sul on iga päev tunne, et sa oled emana läbi kukkunud. Et midagi saab veel teha, et kuhugi peaks veel helistama, et peaks…et peaks… et kindlasti oled sa midagi unustanud… Mõni päev on hea – kui jaksad tunnise motivatsioonikõne pidada ja rohkem olemas olla… aga mõnel päeval ei julge töölt koju tulla, sest sa ei tea, mis sind kodus ees ootab. Kas ta täna tahab elada? Või oleme jälle nullpunktis?

Kui sa oled viis aastat ülikoolis käinud ja sinu südames on igatsus maailma parandada, siis on väga raske olla ainult kellegi hooldaja. Sa tahad tegeleda oma erialaga, leida kuskilt motivatsiooni ka väljaspool kodu. Pikemalt kodust ära olles kannad endaga aga alati süütunnet… Miks ma ei ole praegu kodus, järsku ma peaksin praegu pojale toeks olema? Vahel istud lihtsalt köögipõrandale maha ja nutad paar tundi. Aga seda juhtub üha harvem, sest pisaraid ei jagugi enam, on ainult suur väsimus.

Kas ma olen hea ema? Kas ma pühendan piisavalt? Mul ei ole energiat, et uut perekonda luua või igal jõulul uut isa tutvustada, nagu meediast on üks „põnev“ variant läbi käinud. Ma ei jõuaks ei ajaliselt ega jõuvarude poolest mitu korda nädalas deitimas käia. See lihtsalt kurnaks mind ja too teine inimene vääriks mu tähelepanu ja märkamist, aga seda minus ei ole.

Ma olen mõelnud, et kus see hea ema mõõdupuu siis on? Poja klassijuhataja, kes on vanem proua, ütleb elukogemusest, et vaid eeskujust ei piisa – võid vanemana olla kui tubli tahes, su laps võib siiski kännust täiesti mööda kukkuda. Kas seda heaks emaks olemist peaks mõõtma ajas, palju investeeritud sai? Loobumiste ja ohverduste hulgaga? Kas sa võid end heaks emaks pidada, kui su kiriklikult laulatatud abielu purunes ja laps depressiooni haigestus? Või sa pead end alati süüdi tundma?

Mul pole õrna aimugi. Ma olen mõelnud, et järsku ma olen siis hea ema, kui ma lihtsalt keeldun alla andmast. Et OK, ma vahel tunnen end nagu läbinätsutatud kalmaarirõngas või midagi… ja nina jookseb spontaanselt verd, aga et ma vähemalt ei andnud alla ja helistasin veel kuhugi, korraldasin veel midagi…

Ma tahaksin, et kõik saaks korda. Tegelikult ma tahaksin, et siin, selles korteris oleks rohkem rõõmu ja laua ääres istumas rohkem inimesi kui vaid me kaks. Aga ma pean leidma endast tugevuse puhuks, kui aastaid kulgeb järjest täpselt samamoodi.

Ma olen õnnelik siis, kui mu laps jääb ellu. Selle diabeedi, ja depressiooniga. Ja mina suudan selle kõrvalt ka midagi suuremat ühiskonna jaoks ära teha.

***

Aga seda lugu hakkasin ma kirjutama hoopis teisel põhjusel, mitte selleks, et see lihtsalt endast välja kallata. Kirjutan, sest ma ei ole oma hektilise mõttekäiguga kaugeltki üksinda! On tuhandeid kurvemaid lugusid. Kui üks tubli ema saab aasta ema tiitli, siis las ta saab, see on kaunis komme tõsta esile emadust ja pingutust! Aga meie kõigi ülejäänute jaoks ei peaks olema ükski väljaantav tiitel see, mis meid kuidagi vähem väärtuslikuks teeb. Kui kedagi tunnustatakse, ei tähenda see seda, et teisi kuidagi alandatakse. Lihtsalt armastage oma lapsi edasi ja pingutage, kuidas jaksate. Meie lastest ei kasva alati õnnelikud inimesed, aga me vähemalt püüdsime. Nii vist ongi õige mõelda.