Vaata, virmalised!

Mul oli eile üks äraütlemata ilus päev. Juba teist aastat järjest ei suuda ma (ja autojuht) tabada silti „Paide 5“ ja lähen Paidesse Mündi kaudu :) Nägin kümneid ja kümneid tuttavaid Arvamusfestivalil (mis tuletas mulle meelde mu rolle, millest ma olen taandunud ja kuhu peaks tagasi pöörduma); nautisin kodumaist Jaanihanso kuiva siidrit; nentisin, et mul on kahju neist inimestest, kelle jaoks Eesti ei tähenda midagi; sain päeva komplimendi mitte-eestlaselt (Kuidas saab ühel inimesel nii palju karismat olla, nagu tal? Täiesti kriminaalne! :)). 

Kaugemalt tuttavatel on ikka ja alati täiesti priceless ilme näol, kui nad küsivad, et kus ma töötan, ja ma vastan: „Taevas.“ Mind hullumeelsuses kahtlustades pakutakse irooniliselt, et olen seal kas ingel või väravavalvur. Hehe, muidugi. Aga me läksime kolleegide Pamela ja Janiga Paidest edasi metsa otsima. Noh, et seeni süüa või midagi. Selle asemel leidsime heinapallid hoopis. Pärast klišeelike fotode tegemist selgus, et Pamelal on allergia. See ei olnud tore, aga ellu ta igatahes jäi. Võib-olla sellepärast, et inglina on ta erilise kaitse all :)

Aga kuna kõik metsad olid kuhugi peitu pugenud ja seenehõngu lähiraadiuses tunda polnud, läksime Põltsamaa Selverisse, mille parklas tegutses roosade dressidega parkimisgeenius.

Põltsamaa parkimisgeenius

Kõlab natuke randomly, aga siht oli ikka ka. Õhtusöök õe mõisas Põltsamaa lähistel. Hea-parem pauna ja minek. Luksemburgi-pagulasele vedasin tutvumiseks rukkikama – muide, väga hää on, kes ei tea. Varem oli selline kama, kus nisu oli ka sees – not so good. Aga vastates sotside küsimusele, et kellel on õigus olla eestlane, siis kindlasti neil, kes kama söövad :)

Sättisime grilli üles, süütasime küünlad, tegime ekskursiooni, unistasime mõisa tulevikust (hea fantaasia korral on võimalik kõiki ruume ette kujutada, et kuidas üks või teine asi olema hakkab). Õepojad on lihtsalt hästi armsad! Kui erinevad nad on! Ühel on vigurvändasoon kogu aeg täies hoos (kivipalluri häält teate?), teine, kõigest kolmene, võib üksinda istuda kiviserval ja maailma asjade üle mõtlikul ilmel vaagida. Muidugi on mul kahju, et ma neid rohkem ei näe kui suvel. Aga need tunnid on seda väärtuslikumad. 

Ja siis! Nagu ei kusagilt kõlas akordion. Külla saabunud advokaadihärra nimelt osutus mitmekülgseks pillimeheks. Tema 13-aastane tütar pööritas selle peale silmi ning nentis, et tegemist on tavapärase taustamüraga :D Korraks igatsesin omale perekonda. Selline mõnus lõõpimine ja tegelikult armastav kraaklemine on lihtsalt toredad. Et nokid ja nokid, aga tegelikult täiega armastad. Vahva on. 

Eemal linnasisesest valgusreostusest oli tähistaevas nii-nii-nii ilus. Kui mõisast lahkusime, tegime ühe põllu servas peatuse, lülitasime autotuled välja ja vahtisime Pamela ja Janiga taevalakke. Kaks langevat tähte nähtud. Ja kui me seal niimoodi seisime, ilmusid taevasse rohelised triibud – virmalised! Seisad vaikuses täiesti suvalise maantee serval ja mõtled, et nüüd kohe läheb su õnnemeeter katki. Pamela pragab mu kallal, kui emotsioonide maailmast ratsionaalsusesse kaldun. Tema kõrval on kohustuslik olla naiselik, mis on iseenesest täitsa tore. Mul on kümme aastat noorem kasvataja. 

No ja siis tuli see koht, et kui silt näitab „Tallinn 123“ ja Pamela peab olema keskööl Tallinnas, siis kuidas seda 20 minutiga teha?! Me püüdsime! Panin Youtube’ist „Knight Rideri“ tunnusmuusikat ja lootsime, et see aitab meid edasi. Mu telefoni ajalugu näitab, et püüdsime sõitu kiirendada ka „A-team’i“, MacGyveri-muusika ja „Dallase“ tunnusmeloodiate abil. Sügisest ooperihooaega juhatasime sisse Pavarotti esitusega „La Traviatast“. Tallinnasse see muusikaline menüü meid kiiremini siiski ei aidanud, peab märkima. 

Kui ma öösel koju jõudsin ja peeglisse pilgu heitsin, vaatas sealt vastu natuke laiali läinud silmameigiga surmväsinud naisterahvas. Aga see üldse ei lugenud. Milleks põdeda, kui võib olla lihtsalt õnnelik. Olid olnud suurepärased 15 tundi.