Esinemine küüditamise aastapäeval

Esinesime koos Margus Vainuga Kalju Baptistikoguduse hoovikohviku ürituse raames küüditatute mälestuseks. Lauludele kirjutasin eeltekstid. Pistan need siia.

AMAZING GRACE

Amazing Grace on lauluna hümnistaatuses, mis on sündinud poeemist, mille kirjutas Inglise poeet ja vaimulik John Newton. Avaldatud 1779. aastal, kandis see endas, ja tegelikult kannab siiani, väga tugevat sõnumit. Et andestus ja lunastus on tehtud pattudest hoolimata alati võimalikud ning läbi Jumala halastuse saab iga hing päästetud.

Laulu kirjutaja John Newton oli Atlandi orjalaeva kapten. Hiljem pöördus ta ristiusu õpingutesse ning temast sai vaimulik. Just siis kirjutas ta oma läbielamiste põhjal poeemi Amazing Grace, mis 100 aastat hiljem leidis ka viisi. Aafrika ameeriklastele on see lugu sümboolne, lunastusest, vabadusest.

Orjade vedu Aafrikast oli tavaline, teatud ja nõutud. Kuigi mustanahaliste inimeste julm kohtlemine oli tavaline, ei teadnud inimesed pooltki, kust nad tulid, mis tingimustes neid hoiti, kuidas neid piinati ja millist valu, nii füüsilist kui vaimset, nad pidid üle elama. Seda aimati, kuid sellest ei räägitud.

Valisin selle laulu täna esimeseks, et sisse juhatada väike mälestusüritus neile eestlastele, kes täna, 74 aastat tagasi langesid Nõukogude Liidu küüditamise ohvriteks.

14. juunil aastal 1941, öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. 

Juuniküüditatute koguarvuks loetakse veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi oli neist 36–38%, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest. 

Meie lunastus saabus mõneti aastal 1953 Stalini surmaga, mil küüditatutest ellujääjaid hakati järk-järgult vabastama.

MEIL AIAÄÄRNE TÄNAVAS / EESTI MULD JA EESTI SÜDA

Me olemegi täna siin, aiaäärses tänavas. Lapsena kujutlesin alati seda laulu kuuldes, et see aed on roheline ja et hoovis on põlvini niitmata muru. Tuhanded eestlased kaotasid juuniküüditamise ja okupatsiooniaastate tõttu oma kodud. Kodu tähendus on meile oluline. Üks paik, kuhu me alati saame minna. Kus me oleme kaitstud ja hoitud. 

1940ndad aastad tõid inimestele teistsuguse kogemuse. Kõik, mida sugupõlvede kaupa oli rajatud, omaseks ja kalliks peetud, oli hävinud. Eestist oli saanud purustatud ja laastatud maa. Hilisemad aastad ei toonud leevendust ka neile, kel võõrvõimude arvates oli liiga palju elamispinda. Nii tekkisid nähtused nimega „ühiskorterid“. 

Minu juured on siinsamas, Soo tänavas. Minu ema vanaisa Adolf Timosko üüris korterit kohas, kus lastel oleks tore kasvada. Vanasti oli selle maja hoovis park, millest annab veel tänaseni tunnistust sealne liigirikkus. Minu vanaisal ja emal tuli aga läbi teha periood, mil u 45 ruutmeetrile korterist asustati igasugu kirjut seltskonda. Nii tuli tegemist teha küll joodikute, võõraste peretülide kui ka lutikatega. Korter õnnestus üleni tagasi saada alles aastal 1976. Sellest korterist siin Soo tänavas on saanud justkui perekonna aare, ja kui ma 2004. aastal oma pojaga sünnitusmajast tulin, siis ikka siiasamma, kus on mu juured. 

Marguse (Vain) juured ulatuvad 1895. aastast Patika külla, mille külavanem Margus praegu on. Marguse pojad on sealse talu viies põlvkond.

Nii mul kui tal on elus olnud perioode, kus me käime kodukohast ära – kes Mustamäel, kes Lasnamäel. 

Ja võib-olla pillutab elu meid veel kuhugi. Kuid me tuleme tagasi. Kas või selleks, et tulla siia viimsele unele.

TEISEL POOL VETT

Eesti territooriumile tungiva Punaarmee eest põgenes siis läände u 80 000 inimest, kellest teel hukkus ligi 6–9%.

Läände jõuti eri viisil: põgenikuna, Saksa sõjaväes teeniva sõdurina, ka Saksamaale tagalasse tööjõuks värvatuna jne. Suur põgenemine toimus eelkõige üle mere, alguses Soome ja Rootsi, hiljem Saksamaa suunal. Kuna põgenikel ei olnud võimalik Soome pikemaks ajaks jääda, liiguti sealt edasi Rootsi. Põgenemise peamine põhjus oli hirm Nõukogude võimu repressioonide ees. Paljud lahkusid kodumaalt lootusega olukorra normaliseerudes peagi naasta.

Suur osa põgenikest oli pärit Eesti rannikualadelt, saartelt ja suurematest linnadest. Teekond võeti ette olenevalt sihtriigist kas väikese kalapaadiga või suuremal alusel, rongi, auto, hobuveoki, jalgrattaga või koguni jalgsi. Põgenemine läände kujunes ohtlikuks ja ohvrirohkeks, sest käis lahingutegevus. Maismaal pommitati lennukitelt ronge ja karavane, meri oli täis miine ja käis allveesõda. Paljud põgenemisel kasutatud kalapaadid olid viletsas seisukorras, sügistormid halvendasid olukorda veelgi.

Põgenike hulgas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja vanuselised rühmad. Teadaolevalt oli põgenike seas arvuliselt enim nooremas keskeas olevaid inimesi ja lapsi. Saksamaale ja Saksamaa okupeeritud aladele jõudis kokku ligi 40 000 eestlast, Rootsi umbes 27 000 eestlast. Mõne aasta möödudes asus suur osa põgenikest ümber teistesse riikidesse üle kogu maailma. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, USAs, Kanadas, Suurbritannias, Austraalias.

Sõda pillutas eestlased üle mere. Nii ka minu perekonnatuttava Allan Jüri Soomani. 1944. aastal põgenes ta noore mehena paadiga Rootsi. Kui ta 50 aastat hiljem koos abikaasaga seda Eestisse tähistama tuli, hukkus ta parvlaeval Estonia 68-aastasena. Sealsamas hukkus bändi Ruja liige Urmas Alender, keda peetakse loo „Teisel pool vett“ autoriks*. 

*Sõnade autor on Lehte Hainsalu.

KUI MIND ENAM EI OLE

Eesti esimene vabariik kestis aastatel 1918‒1940 ehk 22 aastat. Nüüd oleme olnud taasiseseisvad pea 24 aastat. Vahel mõtlen, et kas me adume, kui habras see niit on, mis meid vabadusega seob. Või on kõik juba iseenesestmõistetavalt hästi ja nii jääbki? 

Vahel kuulen, kuidas meie minevikutaaka naeruvääristatakse. Et milleks see nutt ja hala selle üle, et kunagi oli orjapõli või et olid pikad tumedad okupatsiooniaastad. Aga need sündmused mõjutavad meid ka täna. Vaba kõikidest koledatest mälestustest on see põlvkond, kes on tänaseks saanud kuni 30aastaseks. Kuid need, kes on vanemad… nad mitte ainult ise ei kanna endas mälestusi, vaid neil on sõjast räsitud perekonnad, mis on vaimselt murtud. Elada kaotustes ja pidevas hirmus; elada teadmisega, et mõne vale lause eest võidakse sind arreteerida… elada ajal, kui Eesti lipp pidi olema peidus… tänane noor ei oskaks seda ettegi kujutada. 

Minu vanaisa oli Siberis kümme aastat. Loomulikult muutis see teda ja kogu perekonda. Vanaisast on jäänud mulle hulk kirkaid mälestusi, sest vaatamata läbielatule lahkus ta meie seast väärikas eas alles 2007. aastal. Aga ka tema, veel paar kuud enne surma, mõtles sellele, et annaks Jumal, et kõik need jubedused ei korduks. Me näeme täna, mis on juhtunud Ukrainas ja see on meeldetuletus, et ka rahuaeg ei ole igavene.

PALVE

Aastal 2015 möödub 800 aastat suurest kirikukogust, kus eestlaste piiskop tutvustas maailmale esimest korda Maarjamaad. Mõelgem sellele, kuidas me Maarjamaad edasi ehitada tahame. Me oleme siin väikesel maalapil päris kenasti hoitud – meil pole looduskatastroofe ja ekstreemseid kliimatingimusi. Me peame ise uskuma oma vabadusse ja tulevikku ning ka väike palve pole liiast.

Margusega Tetermanni majas.