Viiskümmend erinevat hülgeviga

Eks ma ikka jupp aega mõtlesin, et kas ma selle loo ära kirjutan. Et noh, nõnda saan tiitli Aasta Nõid 2015 ka veel. Aga nagu ma oma toredale pastorist sõbrale ütlesin, et „kui ma pole mina, siis kes ma olen?“

Ja lugu on küll selline, et nende hulgas on mul ka sõpru. Jah, on toredaid inimesi, nagu igas sigrimigri koosluses. Aga no tõesti ‒ ma soovitan neid mitte valida.

Miks? Sest ma ei näe päris hästi, mis neid peale selle veel ühendaks, et neil kõigil on mingi häda, millest vaja valjuhäälselt pasundada. 

Sa oled naine. Sa tunned, et sa ei tohi piisavalt palju oma arvamust välja öelda. Sa üldse ei mõtle, et järsku on inimesed sinu kriiskavast tämbrist lihtsalt väsinud, äkki nad on väsinud, et sa käid ja nõuad, silmad vilkumas peas ja hääles ähvardav-sildistav noot? Ei, see ei tule sulle pähe. Nemad on süüdi! Nad kõik on süüdi. Liiga teevad. Mina olen naine. Ja ma ei tunne, et mu suu peale oleks super attack’iga litsutud vaigistav teip. No ei ole! Ja juba sajaviiendat korda ma nendin, et kvoote ma ei poolda. Minu jaoks oleks alandav saada mingi positsioon selle eest, et ma olen emane. Kokkuvõtvalt – sinna on koondunud rõhutud naisterahvad. Kusjuures – pange tähele, kui palju neil siis naisterahvastest esinumbreid on, äkki näitaks eeskuju, mis?

Sa oled sisserändaja poeg. Või tütar. Aga igal juhul oled sa kohutavalt solvunud, et keegi tihkab sulle meelde tuletada, et asjalood just nii on. Et täiesti juhuslikult jah, need „vabastajad“, kes siia 40ndatel massiliselt kohale ujusid, polnudki vabastajad. Ei, sina olen viimse rakuni solvunud, et keegi sulle seda meelde julgeb tuletada. Need Siberi-reisid olid ju täitsa vahvad, eksole? Ja vangilaagrid oli täiesti tavaline sotsiaalne eksperiment. Mida, sa, eestlane, tuled oma igavese ajaloolise kääksatusega, et sind keegi kiusanud ja okupeerinud on? Get over it ja ära sunni oma väljasurevat eesti keelt impeeriumi-inimestele peale. Kokkuvõtvalt – sinna on koondunud kibestunud sisserändajad.

Sa oled kooseluseaduse pooldaja või siis ise homoseksuaalne. Kuigi ühiskond muutub kogu aeg järjest sallivamaks ja kõigil meil on üks-kaks sõpragi, kes teistsuguse orientatsiooniga, sa käid oma vikerkaarelipp hambus ringi ja hädaldad, et kogu aeg tehakse liiga. Aga sellest sulle ei piisa, et lihtsalt seista selle eest, mis sulle on oluline. Ei, samal ajal, kui sallivust nõuad, sildistad sa mahlakalt ära kõik need, kes sinuga ühte meelt ei ole – no on homofoobid sellised! Tropid, tagurlased, varrolased… Kui mulle keegi midagi läbi nii negatiivsete võtete püüab selgeks teha, siis sorry, aga ma ei kuula enam. Kokkuvõtvalt – sinna on koondunud mahasurutud homoaktivistid.

Sa oled argumenteerimisvõimetu paduliberaal, kelle arvates igasugused normid ja reeglid võiks visata selle paksu puu taha, mis seal kaugel tammikus on. Kõige toredam oleks, kui narkots oleks vabalt saadav, sest ega ju keeldudega ei saavuta nagunii midagi ja alkohol tapab ju kaaaaaa ja kes tahab, saab ju naguniiiii kätte jne. Alkoholi avalikus ruumis peab tingimata jooma, sest muidu juuakse ju salaja ja parem joome siis juba igal pool. Ja mis selles üldse halba on, kui me oleme pool aega vine all – äkki siis lõõgastunud inimesed ongi palju toredamad ja jääb kuritegevust ka vähemaks, eksole. Kokkuvõtvalt – kanepipooldajaist ja avalikust alkotarbimisest vaimustunud on koondunud sinna.

Sa oled krooniline ümberjagaja ja arvad, et jõukamad on by default pahad. Sul on ettekujutus, et nad hommikul pärast kuritahtliku irvega vürtsitatud sirutust lähevad pissivad naabri ukse taha, tallavad mõne ausa tööinimese lillepeenra maatasa ning seejärel diskrimineerivad naisi ja vaeseid. Jahhaa. Jah, jubedad kapitalistid. Julgesid ettevõtjaks hakata? Tahad koorida jälle, jah? Ei-ei, anna raha ära! Võrdsust palun. Või mis palun. Midagi ma ei palu – nõuan! Anna ära! Sina, kel sul on kõrgem haridus, ja sa olen kuradi palju vaeva näinud, et saada spetsialistiks ja teenida üle keskmise palka, ja sa oled panustanud oma unetundidest ja oled lapsega lumememme tegemise asemel hoopis erialast kirjandust lugenud ‒ sinu pingutus ja sinu ohvrid ei loe. Anna ära! Kokkuvõtvalt ‒ need, kes ei tea, kust tuleb raha, on koondunud sinna.

Sa oled Charlie. Või Kender. Sa teed teistele sihilikult liiga ja siis jaurad pärast nädalate ja kuude viisi sellest, et sul oli õigus nii teha. Et sinu vabas maailmas peabki nii olema ja peabki nii tegema. Ja et kõik, kes ütlevad sulle, et kõike ei ole päriselt vaja ellu rakendada, mis pähe tuleb – vot nemad on need politseiriigi natslikud esindajad. Ahistajad. Keskaja esindajad. Jälgimisühiskonna pooldajad. Kokkuvõtvalt – sinna on koondunud need, kes arvavad, et neil on alati natuke rohkem õigus kui teistel. Ja vabadus teha mida iganes. Ning et neil on ikkagi õigus ka seejärel.

Need inimesed on kogu oma kibestumuse ja hädavarese eluhoiaku kandnud kokku sinna. Ma ei näe põhjust, miks peaks valima inimesi, keda ühendab vingumine, krooniline solvumine ja stabiilselt rõhutud olek. See on kimp inimesi, kelle nõudlikust suhtumisest „jubeda peavoolu“ suhtes on välja opereeritud lugupidamine. Nad lihtsalt hädaldavad. Ma ei tea, et see viiks edasi.

Isegi Tiina Kangro ei tahtnud nende juurde, esindades 100 000-liikmelist puuetega inimeste ühiskonnagruppi. Tark naine, see Tiina. 

Jah, loomulikult, sotsidest räägin.

Ma loodan, et neil on põhjust 1. märtsi hilisõhtul solvuda. Ja seejärel võiksid nad tööle minna.

Hülgeviga by Jaan Tätte: https://www.youtube.com/watch?v=qa1BTj9y0EE