Initsiatiivi, daamid ja härrad!

(Avaldatud 22.02.2014 Delfis)

Initiative is doing the right thing without being told. (Victor Hugo)

On krõbe jaanuariõhtu. Paljud Eesti ettevõtjad, arvamusliidrid ja eri ametite IT-juhid on kogunenud saali, kus räägitakse armastusest ja sellest, kuidas tänapäevased sidevahendid teevad suhtlemise ja sealhulgas ka armastuse avaldamise lihtsamaks. Revolutsiooniline, kas pole? Südamedaam pelga mobiilse lühisõnumi kaugusel! Tänu ettevõtlikkusele ja julgusele unistada on ajalukku jäänud kirjatuvid ja postikomissarid, telegraaf ja faksiaparaat.

Suurejooneline kontsertlavastus, külluslik Rootsi laud. Tegemist on EMT ja Elioni üritusega oma koostööpartneritele. "Saal täis kompetentsi ja ettevõtlikkust," mõtlen ning pean end hetkeks tagasi hoidma, et mitte joosta mikrofoni juurde. Ütlemaks, et mul on unistus. Unistus, et tänaste poliitdiletantide asemele astuvad spetsialistid. Visionäärid, kel raamatupidajaliku puisuse kõrval on ka oskus kaugemaid sihte seada. Unistada - mis oleks, kui ... ? 

Me vajame inimesi, kes võtavad arvesse inimarengu aruandeid, riigikontrolli auditeid ja rahvastikuprognoose. Kompetentseid inimesi, kelle jaoks arengukavad ja teaduspõhised analüüsid pole mitte tüütud kaustad riiulis, vaid hinnaline materjal tegemaks läbimõeldud otsuseid meie kõigi huvides. Millised on ühe või teise seadusemuudatuse hilisemad tagajärjed, planeeritava grandioosse hoone edasised ülalpidamiskulud või mõne rajatise keskkonnamõjud, näib liiga sageli olevat läbi mõtlemata. Hiljem helbime aga kibedat suppi.

Teflonkodanike asemele kirg
 
Ära väsitatud kodanikuaktivistid, käega löönud pered. Tuim ignorants ja vildakas kommunikatsioon. Poliitiline paigalseis ei võimalda meil täna strateegiliselt ja loovalt reageerida probleemidele, mis Eestis lahendamist vajavad. Uute ideede ja lahenduste otsimist asendavad avaliku arutelu simuleerimine ja äraproovitud stampide kordamine poliitilises kõnepruugis. 21. sajandil tekkinud osalusdemokraatia võimalustele on parteid vastanud suletuse ja kartellistumisega. Aga ma ei tahaks, et annaksime alla ja ütleksime, et mis parata, midagi muuta enam nagunii ei saa.

Prantsuse kirjanik Anatole France on öelnud: "Et saavutada suuri asju, ei piisa vaid tegutsemisest, vaid tuleb ka unistada; ei piisa vaid planeerimisest, vaid tuleb ka uskuda." 

Suurhalli kogunenud säravad ja ettevõtlikud inimesed süstisid minusse lootust - kõik ei ole kadunud, kompetents on olemas, ei, me ei lähe allamäge. Veel on võimalus. Meil on aega veel. 

Siis aga meenus ärimehe ja investori Heldur Meeritsa lausutu: "Poliitika ja vorsti valmistamine on asjad, mida ei tasu lähemalt vaadata, muidu võib isu ära minna." Ja mitte ainult Meerits... Seesama kirjanik France on läinud oma hinnangutes kaugemalegi, öeldes: "Ma ei ole sedavõrd andetu, et peaksin minema poliitikasse." Ja saalis ringi vaadates jään mõtlema, et kas poliitikasse lähevad tõepoolest vaid andetud, ja need teflonkodanikud, kes vorsti valmistamise protsessi juures rõõmsa näo ette manada suudavad? Kas sellepärast need inimesed siin hoiavadki eemale ja loovad väärtust mujal? Ja tänased teflonkodanikud ongi asendamatud? 

Ma ei taha nii mõelda. Jah, ma tean, et Eestit juhtivate parlamendierakondade strateegiline mõtlemine riigi ja rahva tuleviku üle näib olevat asendunud valdavalt toolist kinni hoidmisega ja pikaks kasvanud parteilise toitumisahela eest hoolitsemisega. Aga ma ei luba endale mõtet, et kõik poliitikud on a priori halvad ja omakasupüüdlikud. Näen ka siirast kirge. 

Stagnatsiooni asemele vastutus
 
"Meie ülesanne on järjepidevalt vanu eeldusi üle kontrollida ja uusi ideid otsida. Aga me ei tohi otsida ühtainust, edasikaebamisele mittekuuluvat vastust, mis peab lahendama kõik meie probleemid, sest sellist vastust ei saa olemas olla," ütles Margaret Thatcher üle viiekümne aasta tagasi. Ja me ei pea ka praegu otsima ei uut Nokiat ega uut iPad Air'i, vaid avama paralleelselt mitmed summutatud teemad taas dialoogiks, mis võimaldaks meie riigi paigalseisust välja tuua. 

Tunnen, et muutused sünnivad ainult siis, kui vana sovetiaegne mõtteviis jääb tihedatesse ajaloo ämblikuvõrkudesse, sinnasamasse faksiaparaadi kõrvale. Kui tõrjutakse kõrvale iganenud arusaamad, à la ühistegevus võrdub kolhoos; kaasamine on midagi anarhia-sarnast või et ettevõtjalt tuleb tingimata varastada ‒ kas või pastakaid, aga peaasi et saaks midagi kõrvale panna... 

Tänased eeskujud ei ole veenvad, sest riigimehelikkuse asemel peegeldub neist sageli tavaline pastakavaras. Miks peaks kodanik uskuma neisse, kes süüdimatult korruptsiooniga tegelevad ja avalikku raha iseendi hüvede suurendamiseks kasutavad? Ainult nõnda saame tagada jätkusuutlikkust, kui meie inimesed tunnevad end osana suurepärasest riigist ja on valmis tagama selle riigi püsimiseks vajalikke vahendeid. Selle eelduseks aga on uued, mitte tagasi purjetanud liidrid, kelle alus on ajale jalgu jäänud. 

Olen jonnakas. Võib väita, et Thatcher oli vastuoluline isiksus, aga raudsele daamile kuulusid ka need edasiviivad read: "Ma olen erakordselt kannatlik, tingimusel, et lõpuks läheb nii, nagu mina tahan." Ma keeldun suhtumast oma kodumaasse, mille eest võitlemise tõttu mu vanaisa 10 aastat Siberis oli, nagu Titanicusse, mis läheb põhja nagunii. Sellist suhtumist minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri. 

"Kui mitte meie, siis kes? Kui mitte praegu, siis millal?" küsin taas Margareti sõnadega.