Muutuste eelduseks on teadlik valija

Ühel Rahvakogu teemadel peetud arutelul jõudsime seltskonnaga irooniliselt järelduseni, et ega poliitikud polegi milleski süüdi, vaid välja tuleks vahetada rahvas. Miks nad siis valivad neid inimesi etteotsa, kui pärast on ikka ving lahti, et kodanikega ei arvestata ja kõik on halvasti. Kõlab nagu Rohke Debelaki libauudis.

Võiks ju soovitada – et valige neid paremaid. Aga keda, küsib teadlik valija? Keda ma valin, kui mul on eelmiste sigadused veel meeles ja praeguseid ka ei taha? Kandideeri ise, kui sul on ideid, kuidas Eesti elu paremaks muuta! Häda on aga selles, et vaevalt enamik valijaist mäletavad, mida kõike ühe või teise erakonna kätte sattunud mandaat enesega kaasa on toonud. Piisab ühest „tasuta“ asja grandioossest lubadusest ning muu pudi-padi kahvatub ning vajub unustusse. Küsimusi küsimata. 

Ega teadlik valija olegi nii kerge olla – lisaks sellele, et pead monitoorima meediat, avaliku võimu kodulehekülgi, hoidma silma peal eelarvetel, vaatama kriitiliselt otsa realiseerumata arengukavadele, pead õppima selgeks veel ka demagoogiavõtted, mõistma, kus manipuleeritakse numbritega ja kahtlustama, kui poliitik kriisimomendil enesele valge kampsiku selga tõmbab. Kui ise kandideerida ei soovita, on valimiste lähenedes veel võimalus kokku lüüa, kelle registrisse langeb kõige vähem patte ning valima halbadest valikutest kõige vähem halva... Kuigi vaevalt me nii oma riiki ette kujutasime.

Te olete seemneid söönud! – retoorika

Mis mõttes teil kodukulud suurenesid, minul küll vähenesid? – teatab peaminister, ja sa tunned end tõepoolest hariliku seemnesööjana, kelle reaalsustaju on kadunud. Talle sekundeerib majandusminister, kes kodukulude küsimuse juures räägib alati üht ja sedasama juttu: meil on ju see paneelelamute soojustamise programm. Numbritest ei räägita, et paljukest neid siis on, kellel tänu soojustamisprogrammile rahakott üle ääre ajab. Küll aga tulevad meelde ministri pildiga teavitusvoldikud, mis riigi raha eest „kogemata“ valimiste eel postkasti potsatasid. Voldikud aitavad kiiresti pisut sooja saada paraku vaid ahiküttega majades. 

Põnevusega ootan, millal peaminister soovitab meil sooja saamise eesmärgil kollektiivselt suusatama hakata. Ei mingeid küttekulusid enam, kui kehad kuumaks suusatatud. Ehk mahume siis ka mitmesse ülemaailmsesse edetabelisse, mis on meie rahvuslik siht: kõige rohkem suuski ühe elaniku kohta; kõige sportlikum rahvas; kõige väiksem CO2-emissioon (ehk tuleks vastu võtta ka hernesuppi ja kapsaid keelav seadus); kõige tervislikum kehamassiindeks. Igatahes on sõnum üks: Euroopa ja ka maailma mastaabis oleme me igati vinge rahvas ja ärge kujutage endale ette igasuguseid asju. Palgad on paremad kui Hiina tehastes ja sõiduteed siledamad kui Kambodžas. Rõõmustagem.

Meil on mandaat! – retoorika

Küttekulusid püüab omamoodi piirata ka keskerakondliku võimutuhvli all ägav Tallinna linn, kes puistab me postkastidesse Pealinna lehte, linnaosalehti, kvaliteetpaberil TTV reklaame ja telekavasid ja muid materjale tublide funktsionääride piltidega. Sooja supiportsjoni asemel soojendagu abivajajat kalender! Propagandamasinasse investeeritakse valimisaastal 5 miljonit eurot, mis tähendab tõlkes seda, et „võimulolijad kahmavad (et mitte öelda varastavad) oma võimu põlistamiseks avalikku raha“ (vt EPL juhtkiri 18.02.13). 

Valija, kes ei küsi küsimusi ning ei viitsi elada teadliku valija rasket elu, ei mõtle muu hulgas järgnevale: kas bussijuhid töötavad tasuta, kas kütus on tasuta või on masinate hooldus tasuta? Või kui ei ole tasuta, siis kelle arvelt see raha tuleb? Miks Tallinna teed järjepidevalt lagunevad ning kellele see kasulik on? Miks investeeritakse järjepidevalt turgudesse, mis tööle ei taha hakata? 

Või: miks otsustas Tallinna linn pool miljonit eurot kokku hoida just vaeste perede soojuse hinnatõusu kompensatsiooni pealt; miks ei ole taastatud erahuvikoolide rahalist toetamist, kuigi linna majandusolukord on paranenud; miks lasteaiad on sunnitud aastast aastasse oma arengukavade lahtritesse kopeerima sõnapaari  „investeeringute olemasolul“; miks me soodustame rahaliselt linnavalitsejate autostumist, kui meil on ometi sõnades Roheline Pealinn ning lisaks tasuta ühistransport; ja nii edasi. Vastus on taas selge: meil on mandaat, mille te ise andsite, selle mandaadi saame me tänu avaliku raha enesereklaamiks kasutamisele ja teadlike valijate nappusele nagunii taas kätte. Ahjaa, kiriku ehitasime ka valimisteks, seda ei maksa unustada. Küll me oleme kavalad.

Me oleme asendamatud! – retoorika

Aga kes teeks siis seda rasket valitsejate tööd kui mitte meie? Kes kontrolliks, et lapsetoetusi nii palju ei tõstetaks, et see võimaldaks vanematel alkohoolikuiks hakata? Kes teeks ühe reformi teise järel, et teie elu oleks täis põnevust ja te ei teaks kunagi, mis täpselt toimub. Kes tagaks nii paljudele ametnikele tööd võimsal erialal „bürokraatia tootmine“?  Saage ometi aru, me oleme asendamatud! 

Kui teie hakkama ei saa, olete ise süüdi – ilmselt olete läbikukkunud humanitaarid ja teil oleks aeg ümber õppida. Kui meie hakkama ei saa, siis sellest pole midagi, sest palk jookseb ikkagi ja tagasi me ka ei astu – no kuhu me saame astuda, kui mitte kedagi pole meie asemele panna?! Tööd on vaja jätkata ju! Tahate, et tuleks mingid uued tüübid, kes peaks täiesti nullist end valdkonnaga kurssi viima – see oleks teile veel hullem kui meie! Jah, me vastutame, et rahvuslik lennukompanii on käpuli ja et pealinna lasteaias hukkub ebaturvalise atraktsiooni tõttu laps – aga kuidas me vastutame, ärme sellest räägi. Järgmine küsimus, palun. 

Mentaliteet määrab

Küllap said hartad-jääkeldrid alguse just seepärast, et teadliku valija karikas sai vahelduseks täis ning ta otsustas häält teha. Pakutakse võimalusi, kuidas kohendada seaduseid siit ja sealt, et nurin mõneks ajaks vaibuks. Kas väike kosmeetika midagi muudab, on iseasi. On kaks hukutavat mentaliteeti, millest valitsemises lahti saamata ei muutu ilmselt suurt midagi: 

1) varastada tuleb sealt, kust vähegi saab (nõukogude ajast tuntud võte, kui töölt pidi portfellis kaasa tooma kas või ühe mittevajaliku asjakese, peaasi et midagi krabada saaks), unustades, et see pole mitte soovimatu võõrvõim, vaid meie oma riik, meie oma ettevõtjad ja meie oma rahvas, kellelt me suure õhinaga varastame; tuntud ka JOKK-skeemide nime all;

2) elu käib 4-aastase valimistsükli kaupa ja tegusid tehakse vaid häältesaagi nimel (riigimehelikkust siin oodata ei maksa); kui tahad midagi saada, ole kas häälekas valijatemass või siis astu parteisse ja ole kuulekas jünger (meenutab samuti kangesti üht teist aega). 

Ilmselt on niisiis lahenduseks valijate teadlik valik saada teadlikeks valijaiks. Kindlasti on mõtteviisi muutus lihtsam sellele põlvkonnale, kes on sündinud pärast taasiseseisvumist. Õppige küsima küsimusi, ridade vaheltki vastuseid lugema ning tarvitage midagi mäluparandavat loodusapteegist, et „tasuta“ asjad valimiste eel mõistust hägustama ei kipuks ning te ei tunneks end oma riigis hariliku seemnesööjana.