„Keegi võiks!“ (See ongi Eesti Õun)

Lauluga kättevõidetud maa. Maa, mille nimel me käest kinni võtsime ja üheskoos inimketi moodustasime. Aga see oli siis. Ei saa kogu aeg revolutsiooni teha, aga natukene võiks end siiski ise liigutada, selmet lausuda hädaldavalt, et „keegi võiks!“.

Mind on see „keegi võiks“ alati häirinud. Lapsepõlvekodust peale, kui see keegi, kes võiks, oli alati umbisikuline, samas aga kellelegi teisele viitav . „Halloo!!! Koostöö – kuhu see siis jääb?“ mõtlesin teismelisena. Ei-ei, kui vähegi on võimalust, tuleb nii tegevused kui ka vastutus nende tegevuste eest lükata teiste kaela. Mis sa ikka tühja surgid, jääd pärast veel milleski süüdi ja vaat siis. Parem ei tee midagi. Ah et kes teeb? Noh, teised tehku.

Täna on demokraatia päev ja eks minagi mõlgutan mõtteid, et mida see demokraatia meile siis nüüd tähendab ja kuidas me seda oma täisealiseks saanud riigis rakendame. Hirmuäratavalt suur hulk ei rakenda midagi – 40% on juba neid, kes ei taha isegi kord nelja aasta jooksul sõna sekka öelda. Veel vähem on neid, kes igapäevaelu püüaksid kogukonna kaudu paremaks teha või avalikus arutelus kaasa lüüa. Ignorantsus on valdav. 

Kuna kuulun mitmesse kodanikeühendusse ja võrgustikku, ei pea näiteid kaugelt otsima. Alustame või paljuräägitud lasteaedadest. Kohalikud omavalitsused ja ka meie kõige rikkam omavalitsus rikub seadust, jättes lastele tagamata sõimekohad, mis on seadusega ette nähtud. Lapsevanemad ei saa tagasi tööle minna. Rikutakse laste tervist ja kasvataja närve, toppides rühmadesse liiga suure arvu lapsi. Riik omalt poolt vaeb aga, miks iive küll nii väikene on ja et ehk annaks paar eurot lastetoetust juurde või sutike vanemapensionit mingil müstilisel tulevikuperioodil, mil riiklikud pensionid võivad olla sootuks kadunud. 

Potentsiaalne ja ka juba olemasolev lapsevanem ei vaja mingit tulevikumuusikat, ta vajab teenust nüüd ja kohe, et ta saaks minna tagasi tööle. Neid toetusi poleks ju vaja, kui teenused oleksid tasuta. Aga lapsed on investeering vaid sõnades. Nad on kulu nagu õpetajad on pelk kulu ühe koalitsioonipartei arvates. Kas on aga kuulda protesti? Piuks siit ja piuks sealt, aga mitte ükski lapsevanem või ka nende organiseerunud rühm pole vastutavat institutsiooni kohtusse kaevanud. Ei näe neid hädasolijaid ka meeleavaldustel, et näidata rahvamassiga teema olulisust. Nende eest võiks keegi teine käia. Asjassepuutuvad ise vajutavad lihtsalt nupule MEELDIB. Ligi 15 000 inimest Facebookis, kellest enamiku suurimaks kodanikuks olemise pingutuseks on kommenteerimine...

Räägitakse ka palju kaasamisest, kodanikuühiskonnast selles mõttes, et omavalitsused õpiksid asumiseltse ja huvirühmi planeeringute aruteludele kaasama. Et ärihuvid ei sõidaks üle avalikust huvist. Tallinna Halduskohtus toimub 20. ja 21.09.12  kl  10.00  saalis 108 kohtuistung, kus Telliskivi Selts võitleb Hipodroomi ala planeeringu vastu. Kodanikeühendus leiab, et planeering on vastuolus avaliku huviga ning et selle menetlemisel on korduvalt seadust rikutud. Ka on planeeringuga arendaja esindajana seotud skandaalne advokaat Viktor Kaasik, kes mõisteti süüdi pistise andmises linnaplaneerimise ameti nüüdseks endisele juhile hipodroomi maa-ala detailplaneeringu korraldamise eest.

Selline kohtuprotsess, mis on praegu linnas ainulaadne, eeldaks, et kodanikud toetaksid avaliku huvi eest võitlemist ja läheksid kohtusaali vähemalt kohale! Et üks arhitekt ei peaks üksinda ilma toetava seljataguseta seisma ja et kohtunik ei vaataks, et ahah, üks inimene – no mis avalik huvi see üldse olla saab. Minge kohale, mitte ärge mõelge, et keegi teine võiks.

Poliitika tundub paljudele räpane. Eks ta on ka. Tehakse uskumatuid sobinguid ja kogu tsirkust rahastatakse tavakodanikele mõistmatul määral. Miljon siia, miljon sinna. Riigi ja linna raha kulutavad võimulolijad enesereklaamiks – et saaks teleriekraanilt suuremat pinssi lubada, et saaks hiigelplakatilt kaadrivahetust või uut algust lubada. Kuna valitsuse kommunikatsioon on viimasel ajal üha kipakam, siis arutavad erinevad ringkonnad aina rohkem selle üle, et keda siis ometi järgmistel valimistel valida. Ei tundu ju keegi nn patust puhas. Isegi tundub, et üks on hullem kui teine! 

Aga proovi sa öelda, et mehed ja naised, teeme oma nimekirja, teeme oma valimisliidu ja keerame ometi kord asjad niipidi, et kodanik ja avalik huvi oleks esmalt kaitstud ja investeeringud tehtud sinna, kus ammu karjuv vajadus. Vabaühendustel ja nende liikmetel on piisavalt haridust, kogemusi ja kompetentsi, et teha oma piirkonna elu paremaks. Las kohalikud otsustavad oma kohalikke asju – kas vajalik on ujula või põhikool, kas eelarvest eraldatakse raha ajalehtede ja kalendrite trükkimiseks või hoopis otsitakse võimalus, kuidas ehitada uus 120- kohaline lasteaed. Kas mereäär jääb inimestele promeneerimiseks või ehitatakse see rikkurite erakruntideks. 

Need tublid mehed ja naised aga ei taha nimekirja kokku panna, sest poliitika on räpane. Nad ei taha ise määritud saada, nad ei taha, et see devalveerunud mõiste, poliitik, markeeriks neid. No hea küll, et ise ei taha, aga olemasolevatega pole ju ka rahul. Kust see muutus siis alguse saab, küsin. Ja vastus on nagu ikka: keegi võiks... 

Kus need keegid siis on? Ootame ära, et Allar Jõks teeb partei, kuhu koonduvad imelised inimesed, kes teevad meie riigist tõelise heaoluühiskonna, kus pole vaesust, lasteaiakohtade nappust ja kust inimesed iial Soome tööle ei põgene? Ja mis siis, kui selgub, et Allar polegi nii imeline, nagu me kõik need aastad oma unistustes lootsime? Siis hakkame uut superstaari otsima. Peaasi et ise ei peaks tegema.

Oleks aeg taas kord ärgata! Kuidas ometi oleks me Balti ketti moodustanud, kui me poleks oma hirmudest üheskoos üle olnud – kui mitte keegi poleks kohale läinud? Kas me soovime ikka demokraatiat või hoopis diktatuuri, kus kõikvõimas keegi otsustaks?