Mida teevad järgmistel valimistel tänased IRL-i valijad?

Miks üldse selline küsimus? Elamisloaskandaal on IRL-i nüüdseks räsinud juba nädala. Nikolai Stelmach ütleb, et tema tegevus elamislubadega äritsemisega on kõige isamaalisem tegu üldse, sest vene rikkurid jätavad meil suure hunniku raha riiki, ka Indrek Raudne kiidab takka, et põhimõtteliselt kaitsekulutuste raha ja pensionid ja kogu muu riigi toimimiseks vajalik tuleb tänu nende suurepärasele ärile. Ken-Marti Vaher, siseminister ja eelnimetatute sõber, ütleb, et terad tuleb eraldada sõkaldest. Kas Vene maffiaboss on tera, härra siseminister?

Siiani ei ole ajakirjanduses toodud materjalide põhjal võimalik väita, et need elamisloasaajad üldse nii väga midagi meie riiki investeeriks. Eesti kasuahneid poliitikuid kasutavad vene rikkurid ära vaid vahelüliks, et tagada endale tee Euroopasse. Perekonniti. Ja nagu pea iga Edgar Savisaare hämara teogi puhul, on siingi win-win. Vene rikkur saab elamisloa ja pääsu Euroopa riikidesse, Stelmach ja Raudne kühveldavad vahendustasusid oma taskusse, oma “tõeliselt isamaalise tegevusega” rikastudes.

Kes on süüdi?
Küsimus, kas keegi peab veel vastutuse võtma, on ikka veel õhus. Põhjuseid, miks Ken-Marti Vaher oma ministrikohast taanduma peaks, on vähemalt kaks. Esiteks on väga tõenäoline, et ta teadis oma kamraadide äraostmatute äraostetavuse ärist, kuid kaalukas on ka see, et kogu see elamislubade skandaal on tema vastutusalas. Jääb vägisi mulje, et keegi on elamisloa saajate taustakontrolli vajalikkusele läbi sõrmede vaadanud. Võib-olla selle eest ka raha saanud. Ja seda ei saa uurida siseministeeriumi tõekomisjon: “ise teeme, ise kontrollime” põhimõttel.

Lahvatanud skandaali ajal tõrjuvad süüdistusi kõik osalised. Näpuga näidatakse hoopis nn vanade isamaalaste poole – näe, teil ei ole siiras mure, teil on võimuvõitlus kohtade pärast erakonnas. Jah, on tõsi, et selles monstrumerakonnas (aatemehed äraostetavatega käsikäes) käärib juba tükk aega, tõsisemalt vähemalt aasta, kui mitte kauem. Põhjuseid võib ju otsida ka sealt, et vanad olijad, kes Eesti riiki üles on ehitanud, on nüüd noorte tulijate poolt kõrvale tõrjutud. Kuid kas asi ikka on põlvkonnavahetuses või pigem selles, et uued tulijad on põhimõttelagedad poliittehnoloogid?

Juulikuus kirjutasin, et IRL-i poliittehnoloogia pole isamaalisus (13.07, Postimees), ei ole seda IRL-i isamaalisust enam ühelgi tasandil (erakonna juhtorganid on üle võetud äraostetavate poolt). Anvar Samost on ühel eraviisilisel koosolekul öelnud, et aga miks te, isamaalased, siis neid erakonnasiseseid patte kogu aeg lagedale ei too, räägiks sellest meedia, siis saaks ka rahvas teada. Siinkirjutaja arvamus on, et esiteks oleks imelik pidevalt auku kaevata erakonnale, mida ise üles ehitati, teiseks: leheruumi ei jagu, kui pühenduda agaramalt parteide siseheitlustele. Lihtsal põhjusel: nuge lüüakse selga kogu aeg.

Mida loeb välja valija?
Tasuta kõrgharidust oodates ja oma üha kasvavaid kodukulusid kinni tagudes ei saa IRL-i valija aru, miks veel kord valida seda seltskonda. Õpetajatega käitumise peale vangutavad pead paljud. Kuulates raudsete äraostmatute juttu, et isamaalisus on Vene maffia raha Eesti riiki toomine, on IRL-i valija üsna suures hämmingus, tõmmates peas paralleeli, et ehk oli Eesti rahva küüditamine siis samuti isamaaline tegevus – noh näiteks selleks, et pärast oleks vähem pensionäre, kellele riik peab pensioni maksma ja on lihtsam tagada eelarvetasakaalu...

Miks peab valima loosunglikkust, miks peab kuulama erakonna esimehe küünilisi sõnavõtte, kus süüdlasteks tehakse hoopis need, kes vigadele osutada julgevad. See ei ole enam IRL, see on Keskerakond. Mart ja Edgar saaksid koostöös suurepäraselt hakkama, sest võtted on samad. IRL-i valija aga loobub tõenäoliselt valimast.

Mis juhtub aatemeestega...
Nn vanade isamaalastega läheb kahjuks tõenäoliselt kurvasti. Esiti küsivad valijad, et tohoh, kas nad tõesti ei teadnud, millega nende liikmed tegelevad. Seejärel seavad nad kahtluse alla, miks jäid aatemehed erapooletuks, kui eestseisuse koosolekul ministri Vaheri ja Partsi tagasiastumist kaaluti. Kolmandaks aga, mis on ilmselt kõige olulisem: keskmine inimene ei viitsi üldse süveneda, kes teadis, kes ei teadnud, kes kuidas hääletas. Keskmise inimese jaoks on fakt, et IRL lubas olla erakond, kes seisab rahvuslik-konservatiivsete väärtuste eest, on fakt, et inimeste sees on midagi riivatud ja tunnetatakse, et IRL pole see, mida tema nimi lubab. Ei mingit isamaad, ei mingit rahva eest seismist. Valija jaoks on üks punt kõik, vastutust peab kandma kogu erakond.

Mida kauem seda suppi süüa, seda rohkem maine kahjustub, on minu arvamus. Ma saan aru, et vanadel olijatel radikaalseid samme teha on raske. Kuidas sa loobud oma pikaajalisest tööst, eks ta ole sama raske, nagu pikaajalist abielu lahutada. Noortel, kellele ei meeldi, on palju lihtsam uks selja taga pauguga kinni lüüa. Nii ka mul: tulin, nägin, lahkusin. Mina neid plekke enda külge ei tahtnud. Aatemehed peaksid endi käest küsima, miks peaks valija nende poolt hääletama – nende sõna ei maksa ju isegi oma erakonna juhtimises ega siis ka laiemalt riigijuhtimises. Milleks raisata hääl? Kaastundest?

Mõtlemise koht
Kas IRL-i enam päästa õnnestub? Praegusel kujul ilmselt mitte. Pannes aluse uuele jõule, mille jaoks Eesti kodanik ja tema heaolu on esikohal, oleks väärtusmeestel vahest võimaluski. Äraostetud võiks endid pakkuda Taavi Aasa nõunikeks;) Tegelikult, puhtalt naiselikule intuitsioonile tuginedes väidan, et järgmised valimised on sotside triumf ja nendele lähevad ka paljude endiste IRL-i valijate hääled. C’est la vie.