Isemõtleja, mitte käepikendus
Mul ei ole erakondlikku diagnoosi. MTÜ Kodaniku Hääl vastased tahaksid kindlasti väita vastupidist. “Käepikendus, käepikendus,” hüüavad nad kooris. Andmata endale aru, et on hoopis ise käepikendused erakonnas, kus vasturääkimine juhtkonna otsustele on välistatud – riskid väljaheitmise ja sooja koha kaotusega.
Olen kirjutanud riigikogulaste kuluhüvitistest, mis riivavad inimeste õiglustunnet täpselt samamoodi nagu Tallinn TV tegemine selle asemel et näiteks lasteaedade tuleohutus tagada. Mõlemal juhul ma ütlen, et prioriteedid on paigast ära, pole vahet, kes on võimul, inimlikkust ja laiemat pilti kammitseb mingi arusaamatu parteiline jauramine.
Kui ei ole rahul pealinnas toimuvaga, oled automaatselt oravapartei suuvooder. Aga mis hea pärast peab olema oravapartei suuvooder? Valitsuse eesotsas istub mees, kes tunneb kaasa Kreekale, samal ajal kui meie endi inimesed on õnnetud. Mees, kes irvitab riigikontrolöri üle, mees, kellele Savisaar on äärmiselt kasulik, sest siis on, kellega hea ja kurja võitluse mängu mängida. Eesti rahvas ei ole nii rumal, et ei saaks sellest aru. Ja just seepärast on ka paljud loobunud valimas käimast – no keda sa valid, kui sa ei näe kedagi, kes seisaks Eesti rahva eest?!
Ma olen Keskerakonna vastu, kui ma vaatan Tallinnas toimuvat – siin on räige korruptsioon, keskpäraste teadmistega inimesed upitatakse kõrgetele kohtadele, et nad oma võimust ja rahahulgast sõltuvaks jääksid ja igavesed tänuvõlglased oleksid. See on inimlik nõrkus, et baleriinid, näitlejad ja missid sellesse lõksu langevad. Ja Savisaar ei ole rumal mees, ta teab väga hästi, kuidas nuppe liigutada ja vajutada. Tallinnas tehakse asju valimisperioodide kaupa, kui valimised lähenevad, saab käia arvukates paikades käärid käes ja naks-naks linte lõigata. Truud ustavad juubeldavad, meedia näitab. Lasteaiad saavad rahahunniku tõenäoliselt aastal 2013, sest siis on taas valimisteaasta. Elagu lapsed, hüüavad nad siis! Elame, näeme.
Pealinna elanikuna ma tahaksin korras teid, tahaksin, et õues ei põleks vaid iga teine lamp, vaid kogu tänavavalgustus, tahaks, et lumi saaks talvel ära veetud ja et lastele õuepaviljonid ning karniisitükid lasteaedades pähe ei kukuks. Pange tähele, samal ajal kui need 131 lasteaeda “rõõmsalt” üha enam amortiseeruvad, ehitatakse Tallinnale uhke raehoone, linnaosavalitsused saavad uued hooned...
Ma tahaksin, et kohalik omavalitsus tegeleks talle pandud ülesannetega ja teeks koostööd piirkonnas elavate inimestega. Selle asemel et suunata kogu oma aur vastandumisele. Mina ei pea õigeks, et vähendatud eelarve tingimustes ehitame 890 000 eurot maksva purskkaevu ja et sügame kukalt, kas poleks tore rajada rabasse munitsipaalgolfiväljak. Muide, raamat “Vaba riigi tulek” (Vahter 2011: 55) kirjeldab, kuidas Edgar Savisaarele Tallinna televisiooni loomise idee andis kompartei ametnik Vladimir Juškin juba aastal 1991, idapoliitika rajamiseks.
Ma olen riigivõimu vastu, kui ma mõtlen sellele Kreeka abipaketile. Mina oma ülesöönud naabrit toetama ei läheks. Eriti veel, kui on näha, et see ülesöönud naaber ei näi üldse vastutavat oma tegude eest. Ma olen täiesti kategooriliselt selle vastu, et Eesti inimene peab 3 päeva olema haiguslehel ilma tasuta. Inimene on maksnud sotsiaalmaksu, aga haigeks jäädes pole tal kellelegi loota, haigusraha ei saa, ravijärjekorrad on pikad, ravimid kallid. Eesti inimene käib haigena tööl või jääb siiski koju, arvutades, palju talle need 3 päeva maksma lähevad ja kuidas siis ülejäänud kuu veel kitsamalt toime tulla. Lisaksin, et see muudatus haigusrahades on naisi diskrimineeriv: me kõik teame, kes jääb reeglina lapsega koju, kui laps haige on. Varem sai naine 100% hüvitist haige lapsega kodus oldud päevade eest, nüüd 80%. See tähendab kokkuvõttes, et naiste niigi madalamatest palkadest haukame ära veel ühe tüki.
Pange aga tähele, et need, kes tegid nii, räägivad samal ajal emapensionist. Oijah. Et mõnd populistlikku loosungit ja lubadust välja käia, räägitakse emmedele, kui väga vajalikud nad on. Ma ei usu teid.
Maamaksu kaotamise lugu on samasugune. Tundub, et oli vaid vaja midagi uut leiutada, et valimistel silma paista. Kui aga maamaksu kaotusest tulenevalt omavalitsuse tulubaas veelgi väheneb, siis üsna kindlalt peavad linnakodanikud selle kaotuse muudmoodi kinni maksma, linnakodanikud vaevalt kokkuvõttes midagi võidavad. Harku valla kohta on kuulda olnud jutte, et pärast maamaksuvabastust tõusid mitmete avalike teenuste hinnad.
Õpetajate palkadest ja nende töökoormusest ei ole üldse midagi rääkida. See teema on avalikkusele tuttav. Ja näha on, et palgatõusu toetatakse vaid sõnades ja õpetajad peavad igavesti kandma oma pruune mantleid, mis nad paarteist aastat tagasi lunastasid. Haldusreformiga on sama lugu, kivistunud näoga juht arvab, et pole kuigi tarvilik. Las väiksed vallad piinlevad edasi oma kohustustekoorma all, las tühjad koolid saavad köetud.
Meie riiki ja linna iseloomustab suuresti igasugune visioonitus ja laiema pildi nägemine. Miks me midagi teeme? Kas me saame rände, sündide arvu jms demograafiliste andmete pealt midagi enamat prognoosida, mingeid asju ette näha? Linnas antakse load elamukvartalite ehituseks, mõtlemata, kus need lapsed lasteaias hakkavad käima, millises olematus koolihoones õppima. Probleemid on Kakumäel, Pirital, nähtavasti peagi Kalamajas. Küll on siis pärast tore käsi laiutada, et kogu sotsiaalmaa on maha parseldatud ja ega ühegi uue lasteaiahoone jaoks nagu maad polegi. Riigi tasandil ei mõelda, kuidas tänased otsused vastu võtta nii, et tulevikus parem oleks. Toon näiteks puuetega inimeste toetuste-süsteemi. Ebapiisav investeerimine inimese tervise hoidmisse ja abivahendite tasuta kättesaamisesse toob tulevikus kaasa töövõimetute hordid, siis peab riik neid ülal pidama ja maksumaksjad on kaotatud.
Kui nüüd mõni tahaks väita, et heake küll, eelnevat juttu lugedes olen ma tõenäoliselt hoopis sots, siis ega ikka ei ole küll. Sotside teema on laia käega raha laiali jaotada ja kenasti riigivõlga suurendada. Mina olen konservatiiv. Sotside teema on üleüldine võrdsus, abiellugu kes tahes ja naistele seame sisse töölesaamiskvoodi, mina ei poolda ka neid põhimõtteid, sest igaüks saagu töö ikka võimete järgi ja abielu on minu jaoks traditsiooniliselt mehe ja naise vaheline, olen ise kirikus abiellunud luterlane.
Astmelist tulumaksu ma ei poolda, sest sageli need kõrgepalgalised on teinud ka ränka tööd selleks, et kõrgepalgaliseks saada, on kulunud aastaid ülikoolis käimisele, perega koosolemise arvelt on nad tuupinud ja tööl ületunde teinud, pingest ja vastutusest rääkimata. Peame silmas, et astmeline on meie tulumaks juba praegugi, on tulumaksuvaba miinimum, millest enam võidavad just madalama palgaga töötajad. Elu on ebaõiglane ja kõik üdini võrdsed olla ei saagi, sünnipärased anded on juba inimestel erinevad.
Oma riigilt ma ootan, et otsused lähtuks inimeste heaolust, et rahvas tervikuna oleks õnnelik. Et tagatud oleks põhiõigused ja asju ei tehtaks seepärast, et midagi teha ja oma usinust teeselda, vaid seepärast, et tegevusest on laiemat kasu, kas kohe praegu või tulevikus. Arvesse tuleb võtta spetsialistide analüüse, teadlaste uurimusi; kuulata naeruvääristamata õiguskantslerit ja riigikontrolöri; mõelda kaasa südamega ja mitte visata inimesi tuima bürokraatiamasinasse. Propageerida ühistegevust ja seltside moodustamist, et luua meile nii vajalikku turvatunnet ja ühendada inimesi. Pole vahet, kas emakeel on eesti või vene, üldinimlikud väärtused on mõlemal grupil ühesugused.
Olen kirjutanud riigikogulaste kuluhüvitistest, mis riivavad inimeste õiglustunnet täpselt samamoodi nagu Tallinn TV tegemine selle asemel et näiteks lasteaedade tuleohutus tagada. Mõlemal juhul ma ütlen, et prioriteedid on paigast ära, pole vahet, kes on võimul, inimlikkust ja laiemat pilti kammitseb mingi arusaamatu parteiline jauramine.
Kui ei ole rahul pealinnas toimuvaga, oled automaatselt oravapartei suuvooder. Aga mis hea pärast peab olema oravapartei suuvooder? Valitsuse eesotsas istub mees, kes tunneb kaasa Kreekale, samal ajal kui meie endi inimesed on õnnetud. Mees, kes irvitab riigikontrolöri üle, mees, kellele Savisaar on äärmiselt kasulik, sest siis on, kellega hea ja kurja võitluse mängu mängida. Eesti rahvas ei ole nii rumal, et ei saaks sellest aru. Ja just seepärast on ka paljud loobunud valimas käimast – no keda sa valid, kui sa ei näe kedagi, kes seisaks Eesti rahva eest?!
Ma olen Keskerakonna vastu, kui ma vaatan Tallinnas toimuvat – siin on räige korruptsioon, keskpäraste teadmistega inimesed upitatakse kõrgetele kohtadele, et nad oma võimust ja rahahulgast sõltuvaks jääksid ja igavesed tänuvõlglased oleksid. See on inimlik nõrkus, et baleriinid, näitlejad ja missid sellesse lõksu langevad. Ja Savisaar ei ole rumal mees, ta teab väga hästi, kuidas nuppe liigutada ja vajutada. Tallinnas tehakse asju valimisperioodide kaupa, kui valimised lähenevad, saab käia arvukates paikades käärid käes ja naks-naks linte lõigata. Truud ustavad juubeldavad, meedia näitab. Lasteaiad saavad rahahunniku tõenäoliselt aastal 2013, sest siis on taas valimisteaasta. Elagu lapsed, hüüavad nad siis! Elame, näeme.
Pealinna elanikuna ma tahaksin korras teid, tahaksin, et õues ei põleks vaid iga teine lamp, vaid kogu tänavavalgustus, tahaks, et lumi saaks talvel ära veetud ja et lastele õuepaviljonid ning karniisitükid lasteaedades pähe ei kukuks. Pange tähele, samal ajal kui need 131 lasteaeda “rõõmsalt” üha enam amortiseeruvad, ehitatakse Tallinnale uhke raehoone, linnaosavalitsused saavad uued hooned...
Ma tahaksin, et kohalik omavalitsus tegeleks talle pandud ülesannetega ja teeks koostööd piirkonnas elavate inimestega. Selle asemel et suunata kogu oma aur vastandumisele. Mina ei pea õigeks, et vähendatud eelarve tingimustes ehitame 890 000 eurot maksva purskkaevu ja et sügame kukalt, kas poleks tore rajada rabasse munitsipaalgolfiväljak. Muide, raamat “Vaba riigi tulek” (Vahter 2011: 55) kirjeldab, kuidas Edgar Savisaarele Tallinna televisiooni loomise idee andis kompartei ametnik Vladimir Juškin juba aastal 1991, idapoliitika rajamiseks.
Ma olen riigivõimu vastu, kui ma mõtlen sellele Kreeka abipaketile. Mina oma ülesöönud naabrit toetama ei läheks. Eriti veel, kui on näha, et see ülesöönud naaber ei näi üldse vastutavat oma tegude eest. Ma olen täiesti kategooriliselt selle vastu, et Eesti inimene peab 3 päeva olema haiguslehel ilma tasuta. Inimene on maksnud sotsiaalmaksu, aga haigeks jäädes pole tal kellelegi loota, haigusraha ei saa, ravijärjekorrad on pikad, ravimid kallid. Eesti inimene käib haigena tööl või jääb siiski koju, arvutades, palju talle need 3 päeva maksma lähevad ja kuidas siis ülejäänud kuu veel kitsamalt toime tulla. Lisaksin, et see muudatus haigusrahades on naisi diskrimineeriv: me kõik teame, kes jääb reeglina lapsega koju, kui laps haige on. Varem sai naine 100% hüvitist haige lapsega kodus oldud päevade eest, nüüd 80%. See tähendab kokkuvõttes, et naiste niigi madalamatest palkadest haukame ära veel ühe tüki.
Pange aga tähele, et need, kes tegid nii, räägivad samal ajal emapensionist. Oijah. Et mõnd populistlikku loosungit ja lubadust välja käia, räägitakse emmedele, kui väga vajalikud nad on. Ma ei usu teid.
Maamaksu kaotamise lugu on samasugune. Tundub, et oli vaid vaja midagi uut leiutada, et valimistel silma paista. Kui aga maamaksu kaotusest tulenevalt omavalitsuse tulubaas veelgi väheneb, siis üsna kindlalt peavad linnakodanikud selle kaotuse muudmoodi kinni maksma, linnakodanikud vaevalt kokkuvõttes midagi võidavad. Harku valla kohta on kuulda olnud jutte, et pärast maamaksuvabastust tõusid mitmete avalike teenuste hinnad.
Õpetajate palkadest ja nende töökoormusest ei ole üldse midagi rääkida. See teema on avalikkusele tuttav. Ja näha on, et palgatõusu toetatakse vaid sõnades ja õpetajad peavad igavesti kandma oma pruune mantleid, mis nad paarteist aastat tagasi lunastasid. Haldusreformiga on sama lugu, kivistunud näoga juht arvab, et pole kuigi tarvilik. Las väiksed vallad piinlevad edasi oma kohustustekoorma all, las tühjad koolid saavad köetud.
Meie riiki ja linna iseloomustab suuresti igasugune visioonitus ja laiema pildi nägemine. Miks me midagi teeme? Kas me saame rände, sündide arvu jms demograafiliste andmete pealt midagi enamat prognoosida, mingeid asju ette näha? Linnas antakse load elamukvartalite ehituseks, mõtlemata, kus need lapsed lasteaias hakkavad käima, millises olematus koolihoones õppima. Probleemid on Kakumäel, Pirital, nähtavasti peagi Kalamajas. Küll on siis pärast tore käsi laiutada, et kogu sotsiaalmaa on maha parseldatud ja ega ühegi uue lasteaiahoone jaoks nagu maad polegi. Riigi tasandil ei mõelda, kuidas tänased otsused vastu võtta nii, et tulevikus parem oleks. Toon näiteks puuetega inimeste toetuste-süsteemi. Ebapiisav investeerimine inimese tervise hoidmisse ja abivahendite tasuta kättesaamisesse toob tulevikus kaasa töövõimetute hordid, siis peab riik neid ülal pidama ja maksumaksjad on kaotatud.
Kui nüüd mõni tahaks väita, et heake küll, eelnevat juttu lugedes olen ma tõenäoliselt hoopis sots, siis ega ikka ei ole küll. Sotside teema on laia käega raha laiali jaotada ja kenasti riigivõlga suurendada. Mina olen konservatiiv. Sotside teema on üleüldine võrdsus, abiellugu kes tahes ja naistele seame sisse töölesaamiskvoodi, mina ei poolda ka neid põhimõtteid, sest igaüks saagu töö ikka võimete järgi ja abielu on minu jaoks traditsiooniliselt mehe ja naise vaheline, olen ise kirikus abiellunud luterlane.
Astmelist tulumaksu ma ei poolda, sest sageli need kõrgepalgalised on teinud ka ränka tööd selleks, et kõrgepalgaliseks saada, on kulunud aastaid ülikoolis käimisele, perega koosolemise arvelt on nad tuupinud ja tööl ületunde teinud, pingest ja vastutusest rääkimata. Peame silmas, et astmeline on meie tulumaks juba praegugi, on tulumaksuvaba miinimum, millest enam võidavad just madalama palgaga töötajad. Elu on ebaõiglane ja kõik üdini võrdsed olla ei saagi, sünnipärased anded on juba inimestel erinevad.
Oma riigilt ma ootan, et otsused lähtuks inimeste heaolust, et rahvas tervikuna oleks õnnelik. Et tagatud oleks põhiõigused ja asju ei tehtaks seepärast, et midagi teha ja oma usinust teeselda, vaid seepärast, et tegevusest on laiemat kasu, kas kohe praegu või tulevikus. Arvesse tuleb võtta spetsialistide analüüse, teadlaste uurimusi; kuulata naeruvääristamata õiguskantslerit ja riigikontrolöri; mõelda kaasa südamega ja mitte visata inimesi tuima bürokraatiamasinasse. Propageerida ühistegevust ja seltside moodustamist, et luua meile nii vajalikku turvatunnet ja ühendada inimesi. Pole vahet, kas emakeel on eesti või vene, üldinimlikud väärtused on mõlemal grupil ühesugused.
Kommentaarid
Postita kommentaar