MEELDIB-nupu ühiskond?
Luues kodanikele võimaluse valimistevahelisel perioodil kaasa rääkida, ootad, et kaasa tulemine ja liitumine kulgeks võimsalt – on ju see just asi, mida kodanikud näikse pidevalt igatsevat – kaasa rääkimist. Kui palju on kirutud seda, et meie riigis mõeldakse vaid nelja aasta kaupa ja mandaati kätte saades unustatakse valijad ja nende tahe sootuks. Aeg-ajalt võtab mõni akadeemik sõna ja vaeb pikalt leheveergudel, kas Eesti kodanikuühiskond on arenenud ja kuidas edasi minna. Mis siis tegelikult kammitseb eestlast sekkumast otsustusprotsessidesse ja ka kõige igapäevasematesse teemadesse nagu näiteks naabri vägivald oma kaasa suhtes või ülerahvastatud lasteaiarühm?
Hirm
Ei juleta avalikult rääkida, sest kardetakse oma töökoha, maine, julgeoleku pärast, ka pere tagakiusamise pärast. Lasteaiateema puhul, mille MTÜ Kodaniku Hääl jõuliselt tõstatas, on vaikijateks lasteaiatöötajad ja paljud lapsevanemad, kuigi just nemad peaksid olema need, kes kitsaskohad kõige selgemalt välja toovad. Lasteaiatöötaja ei saa rääkida, sest talle näidatakse seejärel ust, lapsevanem kardab, et tema laps satub põlu alla. Paljud inimesed ei saa suud puhtaks rääkida, sest sõltuvad rahaliselt mõnest avaliku sektori projektist. Ei taha ju oma kodanikujulguse tõttu nälga jääda, eks? Suureks probleemiks on ka hirm oma murega üksi jääda. Näiteks ei julge iga inimene registreerida meeleavaldust, sest kardab, et äkki keegi mõttekaaslastest ei tule ikkagi kohale ja registreerija seisab pärast üksinda, plakat käes, tehes ennast narriks. Eestlaste puhul on selline alt ära hüppamine üsna tõenäoline.
Anonüümselt saab ju ka
Päevalehtede kommentaariumid peaksid kohustama inimest avalikustama oma nime. Praegu on eestlane harjunud, et kirub seljataga, kirub kuuri nurga taga, kirub kodus teleka ees, ja tal on võimalus anonüümsena kiruda päevalehtede oluliste artiklite juures. Kui inimesel oleks harjumus avaldada oma nimi, võiks sellised kommentaarid ka reaalset kasu tuua, kommentaarium muutuks avalikuks arutelukohas ja inimesed võtaksid osa kodanikena, mitte anonüümsete või fiktiivsete tegelastena. Need viimased, muide, saavad sageli avaliku sektori poolt ka tasustatud, nii sahistatakse. Kui on loodud kõik võimalused anonüümselt räuskamas käimiseks, tekib mugavustsoonis inimesel õigustatud küsimus, miks ta peaks oma nime alt kommenteerima, sellega kaasneks ju vastutus oma sõnade eest. Pooldan selliste anonüümsuste kadumist. Igaüks peab julgema öelda arvamuse oma nime alt. Sõnadega peaks kaasnema valmisolek võtta vastutus.
Meedia on JOKK’idest väsinud
Tähelepanu saad meedialt eelkõige siis, kui oled äkki kellegi vastu, kes ka meediale ei meeldi. Edgari näiteks. Aga kui sa tahad kajastada protsessi, siis meedia ütleb, et pole enam uus info või jätab su kodanikupingutused ning võimumängu-paljastused lihtsalt avaldamata. Mihkel Kärmas võiks ilmselt koostada Eesti JOKK’ide Entsüklopeedia, kui ta kõik lood uurida ja kajastada võtaks, millega kodanikud tema poole pöörduvad. Meedia väsimine on mõistetav – kes tahaks järjepanu tegeleda ainult pingutust ja analüüsi nõudvate paljastuslugudega. Uskuge, see väsitab kirjutaja väga ära! Seda inimlikku külge saavad aga järjekordselt ära kasutada need, kes võimu või maksumaksja raha kuritarvitavad: nad on arvestanud sellega, et meedia ei jõua igale poole.
Kolmanda sektoriga peetakse jututube, mis ei vii kuhugi
Telliskivi seltsiga toimunu on näidanud, et seltsiinimesi püütakse väsitada ja protsesse venitada, seltsi kuuluvaid kodanikke naeruvääristada. Milleks siis üldse luua asumiseltse ja püüda oma elukeskkonda paremaks teha, kui see ei huvita avalikku sektorit ja võimulolijate eesmärgiks ongi vaid võim ise. Samamoodi oli mõttetu käia kohtumisel Haridusameti juhiga seoses Tallinna lasteaedade rahastamisega. Lasteaedade olukord ei olevat nutune midagi, linn on eraldanud aastatel 2006–2009 palju raha (kusjuures teadlikult manipuleeritakse numbritega ja esitatakse summasid perioodide kaupa, et ei oleks näha, kuidas linnapoolset rahastust on tunduvalt kärbitud), loetakse ette, kui hästi kõik ikkagi on, ja kõiges, milles üldse vigu on, olevat mängus hoopis valitsuse süü. Milleks üldse käia sellisel kohtumisel, kus teadlikult infoga nihverdada (et lasteaiad on KOV kohustus ja mitte riigi) ja kodanikke väsitada püütakse?
Ega ministeeriumide tasandil olukord paraku parem pole. Muidu ei peaks lapsdiabeetik ilmselt iga kolme aasta tagant uuesti tõestama, et on laps ja diabeetik. Selliseid nähtusi, kus kodanikke justkui kuulatakse, visatakse õhku kõlav sõna KOOSTÖÖ, kuid samas teadlikult blokeeritakse, leiab üksjagu. Ja tulemuseks ongi, et inimesed ei jaksa enam võidelda. Kohtuprotsessid ju samuti nõuavad aega ja raha. Kellel on tahtmist, aega ja raha, et kogu aeg kuskil protsessida? Venitamine ja väsitamine töötab kodanikuühiskonna kahjuks.
Suhtumine: midagi nagunii ei muutu
Venitamistaktikate, tõe väänamise, aktivistide mustamisega ja protsesside aeganõudvusega on saavutatud see, et paljude aktiivsus on raugenud. Sest: midagi ei muutuvat nagunii. Tallinnas küsib pea iga allkirjaandja, kas sellel on ikka mõtet, sest näiteks pärast pronksiööd kogutud tuhanded hääled linnapea vastu läksid ju nagu mutiauku. Samuti ei ole kuulda olnud, et Petitsioon.ee’s kogutud allkirjadele eales mingi muutus järgnenud oleks. Või on? Nii ei sekkuks eestlane ka naabri vägivalda oma kaasa suhtes, sest nagunii ei muutu sest ju midagi. Pigem vajutaks naabri uksel lihtsalt EI MEELDI nuppu, kui see olemas oleks...
Väga keeruline on inimestele selgeks teha, et jah, kui KEEGI midagi kunagi ei tee, siis ei muutu tõepoolest midagi – tegema peab, sekkuma peab, oma hääle peab kuuldavaks tegema! Kodanikualgatus peaks olema normaalne igapäevaosa, nii ka sellega arvestamine. Paraku jah, praegu on see rohkem mõeldud neile, kel on keskmisest tugevamad närvid, kel on viitsimist süveneda ja analüüsida, neile, kellel on aega! Protsessimine võtab ikka tõesti võhmale, kuid ühendades jõud, oleks ju võimalik tööjaotus. Jääb vaid küsimus, kas eestlane on võimeline jätma hirmu seljataha, vastutama oma sõnade eest, uskuma muutustesse ja panustama enamasse kui vajutusse nupule MEELDIB Facebook’i lehel. MTÜ Kodaniku Hääl loodab, et eestlane tuleb kuuri nurga tagant välja.
Hirm
Ei juleta avalikult rääkida, sest kardetakse oma töökoha, maine, julgeoleku pärast, ka pere tagakiusamise pärast. Lasteaiateema puhul, mille MTÜ Kodaniku Hääl jõuliselt tõstatas, on vaikijateks lasteaiatöötajad ja paljud lapsevanemad, kuigi just nemad peaksid olema need, kes kitsaskohad kõige selgemalt välja toovad. Lasteaiatöötaja ei saa rääkida, sest talle näidatakse seejärel ust, lapsevanem kardab, et tema laps satub põlu alla. Paljud inimesed ei saa suud puhtaks rääkida, sest sõltuvad rahaliselt mõnest avaliku sektori projektist. Ei taha ju oma kodanikujulguse tõttu nälga jääda, eks? Suureks probleemiks on ka hirm oma murega üksi jääda. Näiteks ei julge iga inimene registreerida meeleavaldust, sest kardab, et äkki keegi mõttekaaslastest ei tule ikkagi kohale ja registreerija seisab pärast üksinda, plakat käes, tehes ennast narriks. Eestlaste puhul on selline alt ära hüppamine üsna tõenäoline.
Anonüümselt saab ju ka
Päevalehtede kommentaariumid peaksid kohustama inimest avalikustama oma nime. Praegu on eestlane harjunud, et kirub seljataga, kirub kuuri nurga taga, kirub kodus teleka ees, ja tal on võimalus anonüümsena kiruda päevalehtede oluliste artiklite juures. Kui inimesel oleks harjumus avaldada oma nimi, võiks sellised kommentaarid ka reaalset kasu tuua, kommentaarium muutuks avalikuks arutelukohas ja inimesed võtaksid osa kodanikena, mitte anonüümsete või fiktiivsete tegelastena. Need viimased, muide, saavad sageli avaliku sektori poolt ka tasustatud, nii sahistatakse. Kui on loodud kõik võimalused anonüümselt räuskamas käimiseks, tekib mugavustsoonis inimesel õigustatud küsimus, miks ta peaks oma nime alt kommenteerima, sellega kaasneks ju vastutus oma sõnade eest. Pooldan selliste anonüümsuste kadumist. Igaüks peab julgema öelda arvamuse oma nime alt. Sõnadega peaks kaasnema valmisolek võtta vastutus.
Meedia on JOKK’idest väsinud
Tähelepanu saad meedialt eelkõige siis, kui oled äkki kellegi vastu, kes ka meediale ei meeldi. Edgari näiteks. Aga kui sa tahad kajastada protsessi, siis meedia ütleb, et pole enam uus info või jätab su kodanikupingutused ning võimumängu-paljastused lihtsalt avaldamata. Mihkel Kärmas võiks ilmselt koostada Eesti JOKK’ide Entsüklopeedia, kui ta kõik lood uurida ja kajastada võtaks, millega kodanikud tema poole pöörduvad. Meedia väsimine on mõistetav – kes tahaks järjepanu tegeleda ainult pingutust ja analüüsi nõudvate paljastuslugudega. Uskuge, see väsitab kirjutaja väga ära! Seda inimlikku külge saavad aga järjekordselt ära kasutada need, kes võimu või maksumaksja raha kuritarvitavad: nad on arvestanud sellega, et meedia ei jõua igale poole.
Kolmanda sektoriga peetakse jututube, mis ei vii kuhugi
Telliskivi seltsiga toimunu on näidanud, et seltsiinimesi püütakse väsitada ja protsesse venitada, seltsi kuuluvaid kodanikke naeruvääristada. Milleks siis üldse luua asumiseltse ja püüda oma elukeskkonda paremaks teha, kui see ei huvita avalikku sektorit ja võimulolijate eesmärgiks ongi vaid võim ise. Samamoodi oli mõttetu käia kohtumisel Haridusameti juhiga seoses Tallinna lasteaedade rahastamisega. Lasteaedade olukord ei olevat nutune midagi, linn on eraldanud aastatel 2006–2009 palju raha (kusjuures teadlikult manipuleeritakse numbritega ja esitatakse summasid perioodide kaupa, et ei oleks näha, kuidas linnapoolset rahastust on tunduvalt kärbitud), loetakse ette, kui hästi kõik ikkagi on, ja kõiges, milles üldse vigu on, olevat mängus hoopis valitsuse süü. Milleks üldse käia sellisel kohtumisel, kus teadlikult infoga nihverdada (et lasteaiad on KOV kohustus ja mitte riigi) ja kodanikke väsitada püütakse?
Ega ministeeriumide tasandil olukord paraku parem pole. Muidu ei peaks lapsdiabeetik ilmselt iga kolme aasta tagant uuesti tõestama, et on laps ja diabeetik. Selliseid nähtusi, kus kodanikke justkui kuulatakse, visatakse õhku kõlav sõna KOOSTÖÖ, kuid samas teadlikult blokeeritakse, leiab üksjagu. Ja tulemuseks ongi, et inimesed ei jaksa enam võidelda. Kohtuprotsessid ju samuti nõuavad aega ja raha. Kellel on tahtmist, aega ja raha, et kogu aeg kuskil protsessida? Venitamine ja väsitamine töötab kodanikuühiskonna kahjuks.
Suhtumine: midagi nagunii ei muutu
Venitamistaktikate, tõe väänamise, aktivistide mustamisega ja protsesside aeganõudvusega on saavutatud see, et paljude aktiivsus on raugenud. Sest: midagi ei muutuvat nagunii. Tallinnas küsib pea iga allkirjaandja, kas sellel on ikka mõtet, sest näiteks pärast pronksiööd kogutud tuhanded hääled linnapea vastu läksid ju nagu mutiauku. Samuti ei ole kuulda olnud, et Petitsioon.ee’s kogutud allkirjadele eales mingi muutus järgnenud oleks. Või on? Nii ei sekkuks eestlane ka naabri vägivalda oma kaasa suhtes, sest nagunii ei muutu sest ju midagi. Pigem vajutaks naabri uksel lihtsalt EI MEELDI nuppu, kui see olemas oleks...
Väga keeruline on inimestele selgeks teha, et jah, kui KEEGI midagi kunagi ei tee, siis ei muutu tõepoolest midagi – tegema peab, sekkuma peab, oma hääle peab kuuldavaks tegema! Kodanikualgatus peaks olema normaalne igapäevaosa, nii ka sellega arvestamine. Paraku jah, praegu on see rohkem mõeldud neile, kel on keskmisest tugevamad närvid, kel on viitsimist süveneda ja analüüsida, neile, kellel on aega! Protsessimine võtab ikka tõesti võhmale, kuid ühendades jõud, oleks ju võimalik tööjaotus. Jääb vaid küsimus, kas eestlane on võimeline jätma hirmu seljataha, vastutama oma sõnade eest, uskuma muutustesse ja panustama enamasse kui vajutusse nupule MEELDIB Facebook’i lehel. MTÜ Kodaniku Hääl loodab, et eestlane tuleb kuuri nurga tagant välja.
Kommentaarid
Postita kommentaar